Mi maja om vanah Kioma mõisa pargih. Park' om väega vana. Tah kasusõ jummal' tiid kuna istutõdu tammõ, vahtrõ, kõo, lõhmussõ... Pall'o puu omma joba seest tühäs määnü, õnnõ kuur' hoit viil pistü.
Seo keväjä olli suurõ tormituulõ ja mitu puud murdu maaha. Õkva maja mant murdu kah katõl kõol ladva maaha, jäi õnnõ küländ suurõ tüükä pistü, seest är määnü.
Tulli sis Põlva vallast mehe, lõiksi paar' seest tühjä tammõ maaha, a noid kõotüükit es saa puttu, selle et nuu olli tsirgupessi täüs.
Lubasi ildamba tulla ja põimukuu algusõh sis tull' kah vallast üts' miis' saega. Naas' puutüükit maaha lõikama, a nii ku edimäne kõotüügäs maaha sattõ, nii oll' kõik' ilm mehitsit täüs!
Tull' vällä, et tuu määnü kõo sisse oll' süllem tulnu. Oeh, ku nuu vihadsõ mehidse ringi naksi lindama! Saiva latsõ ja pini!
Vaesõ mehidsekese – näide elokotus oll' lännü! Jo sis lätsi ka sääl puu seeh näide tettü ja kor'adu vahakõsõ katski – mesi naas' tii pääle maaha juuskma.
A mehidsekese es jätäki taad kõojuppi maaha. Traktorist vidi taa är kavvõmbahe puiõ ala, a no omgi sääne asi, et mehidse eläse sääl edesi: lindasõ ja käävä ossamulkõst sisse-vällä.
A süküs om käeh, mis näist talvõl saa? Olnu hüä, ku Uma Lehe lugõjidõ siäh om säändsit inemiisi, kiä mõistnu nõvvo anda, kas saa noidõ mehidsekeisi hüäs midägi är tetä? Vai saanu tuu perre kukkimuudu kohegi ümbre nõsta? Hallõ om mehidsekeisi, nä jo pühä tsirgukõsõ.
Kurõ Hilja Aarnast
|
