Nummõr' 103
Lehekuu 23. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Eläjä inemiisi vara kallal
  • Uudissõ
     
  • Murdõlaulu- ja luulõpäävä Harglõn
  •  
  • Sada sõpra Kaika Laine sünnüpääväpidun
  •  
  • Tal’na «Liiso» lauluplaat
  • Elo
     
  • Ummamuudu palamisõ Võromaal
  •  
  • Tulinõ jüripäiv Vahtsõn Roosan
  •  
  • Kõgõ suurõmb ja kõgõ vähämb tulõkahi
  • Märgotus
     
  • «Mino Võromaa» kirotaja: tahami Võromaalõ elämä jäiä!
  •  
  • Hoitkõ ummi juuri
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
     
    Eläjä inemiisi vara kallal
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
      
     
    Tsiga kaes, kuna inemisel kardok maaha saa ja süü sis tuu är. 
      
    Pungitsa Aksel Orava vallast Suurõmõtsast murõhtas: kardoka tulõ õkvalt maaha panda, a sis om teedä – kasvata ja piä huult, a peräkõrd tulõva mõtsatsia, tsungva kardoka üles ja söövä är. Säänest hätä näge Aksel joba kolm aastat. Hää, ku puul kardokapõllust alalõ jääs. «Ütelge üts hää rohi, miä tsiko vasta avitas!» pallõs tä.

    Kardokakasvataja tiiä-i joht ütte ja väega hääd rohto tsiko vasta, a soovitasõ ütte-tõist pruuvi. Aastit põllumiihi koolitanu ja esi kõvva aiandusõga tegelnü Räpinä miis Kirotari Mati tiid, et üts kimmäs asi om inemise sitta ümbre põllu laota. «Mu naanõ tüütäs haiglan, tõi säält vannu inemiisi pampersit, säimi noid kah toki otsa,» kõnõlõs tä. Tsia jäti tõtõstõ timä kardokamaa putmalda.

    Viil või avita kõrvõtõt plastmassi vai naha hais, «hernehirmutusõ» ja ümbre põllu veet verevide lippõga kabõl – tuu tulõtas tsikolõ jahimiihi miilde.

    Rõugõ jahimiis Raudsepä Ülo pidä umakandi tsikol ja kitsil piiri pääl, a nail tüküs kopra vägi jahimiihi umast üle olõma. «Kobras om suur päähalu,» kõnõlõs tä. «Päämist kurja tegevä nä mõtsa seen, kos umma väikse ujakõsõ üles paisutanu, a nuu ei sula inne vallalõgi, ku joba nakkas koprapüüdmise keeluaig!» Kopra omma Raudsepä Ülo sõnno perrä nõstnu Kahrila järve vett 40 sentimeetrit ja vesi ujotas joba inemiisi elämiisi. «Küssemi Kahrila pääle terves aastas kopralaskmisõ lupa, a es anta,» kõnõlõs tä.

    Tõnõ elläi, kink vasta saa-i, om kahr. Timahavva jüripääväl käve kahr Sulbi lähkül Pulli külän, nõst’ mesipuul katussõ päält maaha, sei kats raami tühäs ja vei kolmanda üten. «Mul om hää miil, et tä käve, tunnõ nüüd, et olõ peris mehidsemiis! Luudusõ värk!» olõ-i mesipuu peremiis Laanõ Vahur kahru pääle pahanõ. Jahimehe Loosi Tarmo sõnno perrä rändäs taa kahr tahakanti egä keväjä Urvastõst.

    Räpina kandin om ülearvo pall’o kahrõ

    Räpinä mesinik Kiudorfi Raimo om inämb murrõn. Räpinä kandin eläs kolm-neli kahru ja timä sõnno perrä om näid ülearvo pall’o. Kahr käve Kiudorfi mesipuiõ kallal Suurõ-Viirksu külän viimäte minevä suvõl, sügüse puistas’ kahr saman külän üte tõsõ mehe ja ka üte Niidsiku külä mehidsepidäjä mesipuid.

    «Kah’otassu kah ei olõ luuta – kahr om luuduskaitsõ all ja egäüts piät esi kaema, kuis ummi mesipuid timä iist hoita,» kõnõlõs Kiudorfi Raimo.

    Võromaa Jahimiihi Seldsi juht Kivistiku Mati ütles, et timahavva olõ-i viil eläjide pääle suurõmbit kaibamiisi olnu, a noid om pia uuta. Talopidäjidel tulõ timä sõnno perrä inämb ummi põldõ peräst pellädä sääl, kos põldõ om veidü ja neo omma väiku, näütüses Haanin.
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    JUHTKIRI
     
    Et maal nuuri olõsi, tuu om mi hindi tetä
     
    Minevä nädäli naati jäl üle mõnõ ao kõnõlõma, et Pikäkannu kuul Võromaa mõtsu seen tulõsi iks kinni är panda. Latsi ollõv iks veidü ja tulõ-i suurt mano kah. A mille tulõ-i: maal om lihtsähe nuuri, latsõsaajit naisi väega veitüs jäänü. Nii näüdäs üts ilda aigu tett uurminõ.

    Noorõ naasõ pagõsõ kõik är vällämaalõ vai vähämbält suurdõ liina. A mille näil sis tuu kotost ärpagõmisõga nii palas? Ku maa-, liina- ja vallavalitsusõ märgotasõ aastit, kuis nuuri (perrit) kodokanti tagasi tuvva?

    Usu-i, et asi om õnnõ tollõn, et maal olõ-i tüüd, nigu päämidselt põhjusõs peetäs. Ku tüüt tetä tahat, sis iks lövvät kah, arva ma.

    A või-olla mi, latsõvanõmba ja koolijuhi, ei tahaki, et mi latsõ siiä tagasi tulõsi... Trehvsi minevaasta üte Võromaa gümnaasiumi lõpupidolõ. Tan kõnõldi iks, et tuult tsiibu ala, ilm om vallalõ jne. Laulti inglüsekeelitsit laulõ...

    Ei üttegi sõnna, et pidäge iks kodokotust meelen, tulkõ tagasi, ku korgõ kooli läbi vai midägi säänest. Kõnõlõmalda tuust, et nuurilõ inemiisile võinu iks kõnõlda kodokandi umaperäst: meil om esisugumanõ mägine maa, põnõva kotussõnime, umaperäne kiil ja kultuur... Laulnu mõnõ kodokandi rahvalaulugi!

    Ku iks nätäs kõvva vaiva, et tetä nuuri jaos mi Võromaast värvildä ja kujolda kolgas, sis olõ-i määnegi ime, ku noorõ tunnõ-i taad väke, miä kodo tagasi kisk.

    Taad väke tulõ kasvata meil, latsi vanõmbil ja oppajil. Ku iks esi uma kodokanti kõgõ ilosambas ja umaperätsembäs paigas piät, pidä su lats kah. Ja ku joba pidä, sis tulõ ka tagasi.

    Harju Ülle, päätoimõndaja

     
    Mis sa arvat?
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
      
     Uma Lehe sõbõr!