Nummõr' 147
Vahtsõaastakuu 29. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Midä tetä võõra piniga?
  • Uudissõ
     
  • Lõõdsa-mängjist tetäs joba tõist raamatut
  •  
  • 90 aastat Eesti vabariiki Võrol ja Põlvan
  •  
  • Vahtsõnõ inemine Võro tiatriateljeen
  •  
  • Uma Pido kõrraldaja uutva teid laulõ opma.
  • Elo
     
  • Vanal puul om uma nägo
  •  
  • Valgjärve vallast peri Pandi Valdo – miis nigu orkestri
  • Märgotus
     
  • Tsirgukeelist ja hindäs-jäämisest
  •  
  • Needo Ülo: noorõ nakkasõ Moostehe tagasi tulõma
  • Kirä
    Esimuudu
    Perämäne külg
     
     
    Üts nõsõs, tõnõ satas
     
    Ruitlasõ Olavi, inemine
     
    Kuuli ütspäiv raadiost, et Ameeriga kosmosõ-aparaat om Marsi pääl hingeliidsi pildistänü. No vaidlõsõ, et kas tuu oll’ humanoidi muudu kivitükk vai kivitükü muudu humanoid.

    Ma olõ millegiperäst viimädse variantsi puult – määndsegi planeedi pääl piäsi jo loogilidsõlt võtta elo olõma.

    Maa pääl ello ei olõ. Vai õigõmbahe om, a seo ei olõ määnegi elo. Tuu tege üte ja sama vällä. Sa läät täämbä õdagu puuti ja su lemmikjuustu tsõõr om eelätsest krooni võrra kallimb. Sa läät hummõn jälki puuti ja juust om jälki krooni võrra kallimb... Piim om, vorst om, sai-leib om. Kõik om nõsõnu!

    Võlsi! Mõnõ as’a satasõ kah, kõikaig: mu massina pensunäütäjä tseier ei taha mitte kuigimuudu nõsõda, ku ma sõida.

    Mu naasõ kaal satas – tä tege sporti... Kõik naasõ piäsi sporti tegemä, selle et ku nä hinnäst vormin ei hoia, nakkas miihil sadama nigu mu massina pendsinitseier... Miihil või kah niimudu sata, ku näil himmo ei olõ. Kõgõpäält satas tassakõistõ ja sõs satas tävveste är. Sõs satas õkvalt tujo ja... Ega jah, kõik nõsõmisõ halva ei olõ ja kõik sadamisõ hää.

    Ku Veerpalu ja Mae sadamisõ pääl omma, om näil keremb, mäkkenõsõminõ võtt hinge vällä. Ku kivi süäme päält är satas, nakkas süämel ja meelel parõmb... ku sapikivi veidükese satas, om nii vallus, et kusi tulõ püksi...

    Ega ku poodin om kõik nii kallis, ei piäki jo nii pall’o süümä.Süüt veidemb, situt kah veidemb! Egäl puul om tasakaal.

    Ku elo lätt väega rassõs, piät joogat tegemä nakkama.Mullõ paistus, et riik kaes säändse as’a pääle hää meelega.

    India joogi näütüses võiva puul aastat kirstuga maa seen söömäldä-joomalda olla. Perän nõsõsõ üles ja olõ-i näil hätä midägi.

    Õnnõ puuti om edimäne kõrd päält puult aastat vallus minnä – juust nõsõs kruun päävän, poolõn aastan om 182,5 päivä ja ku juug lätt perän paastu pidämist puuti, saa tä inämbüste inhvarkti, ku kassan juustu iist masma nakkas...

    Ku ma ütspäiv joogat tegemä nakka ja minno kirstuga maa sisse kaivõtas, ei olõ säält mõtõt poolõ aasta peräst joht inämb vällä ronni.

    Majandus muutus poolõ tunniga, perän ei harinõ tuu muutumisõga är.

    Ku uma kultuur ei avida, tulõ india uma võtta! Üts suur osa inemiisist omma nigunii joba joogi ja tõsõ, kiä ei olõ, veevä näile jõuluõdagul üle raudtii kündlit ja tõmbasõ paar kõrda rihaga...

    Mis sa arvat?
     
     
    Kahru vägi latse seen
     
    Vähesoo Luule
     
     
    Oll’ sügüsene aig. Mu poig Andre oll’ vast kolmõaastanõ. Lätsimi Võromaalõ kardohkit võtma.

    Imä-esä olli meid uutnu ja osa tüüd är tennü. Nii võtsõmi viimätsit kardohkit ja korssimi aian ubinit.

    Vanaesä võtsõ latsõlatsõ üten ja pand’ sanna küttümä. Istõva katõkeske sanna tiigi iin ja vanaesä kõnõl’ latsõlõ tuud juttu, kuis tütrik läts’ sanna ja vanapakan tull’ aknõ taadõ kolli tegemä, musta hobõsõ tõlla iin.

    Lats nakas’ pelgämä. Savvusann omgi hirmsa kotus – must ja tahmanõ. Ma olli imäga aian ja es tiiä tuust midägi.

    Sann sai lämmäs, latsõ nõna oll’ tahmanõ ja ma tahtsõ tõsõ puhtas mõskõ.

    Andre es julgu häste üten tulla, a ma ütli, et läämi katõkeske ja mõsõmi kipõlt, olõ-i pelädä midägi.

    Lätsi latsõga sanna, panni kündle palama ja tsusksi poja vanni lämmä vii sisse. No a siip oll’ tarõ mano jäänü! Pidi perrä minemä!

    Meil hoit sannaust kinni ja vallalõ tubli jupp vinklirauda.

    Ma panni tuu ussõ taadõ ja esi lätsi suurõ joosuga kodo poolõ, et lats pelgämä es nakanu.

    Tulõ tagasi ja kuulõ – hirmsa rüükmine tulõ sanna puult. Üle kardohkamaa tull’ pal’as lats.

    Võtsõ pojakõsõ üskä ja lätsi sanna mano kaema, kuis lats vällä pässi.

    Ja uskõ vai ei, sanna uss es olõ niisama vallalõ, a oll’ hingi päält maaha lahut ja sanna iin maan.

    Kost sääne kahru vägi väiku latsõ sisse tull’, es mõista kiäki arvada.

    Mis sa arvat?
     
     
    Edimäne pini
     
    Taa lugu juhtu Vinne aigu, säitsmekümnendide aastidõ paiku Seli sanatooriumin.
    Kärner Kõrgema Gustav ja tohtri Käsperi Elfride olliva hää naabri.

    Mõlõmba joba kõvastõ üle keskiä ja rahva puult avvustõdu vana kooli inemise. Gustavil oll’ illus pini Pauka. Tohtril es olõ kassigi.

    Ütskõrd tull’ parki kõndma lännü tohtrilõ vasta naabrimiis.

    Pääle viisiperäst teretüst selet’ tohtri: «Mul on siin kaasas konte. Mõtlesin, et annan need esimesele koerale, kes vastu tuleb. Ma annan need teile.»

    Panga Milvi

    Mis sa arvat?
     
     
    Orava matussõ
     
    Lugu juhtu 1961. aastal. Olli sis kuvvõaastanõ. Kasvi vanaimä puul Kraavi külän Uibopuu talun, tädipoig kah.

    Egä päiv näimi oravat. Küüni lakan oll’ luuk, mis kõik aig oll’ peräni. Sääl tä elligi.

    Vanaimäl oll’ kass Ants. Külh tä jahtsõ tsirkõ kõikaig ja ütskõrd murdsõ mi orava ärki. Meil tädipojaga nii hallõ, a midägi es olõ tetä. Koolnu mis koolnu. Vaia maaha matta.

    Kaibsõmi havva, pannimi orava kängakarpi ja hauda. Muld pääle ja lilli kah. Risti teimi kah, määndsistki pilpist. Mi ollimi innembi kah matussil käünü.

    Oll’ jo laud katõt ja võeti viina kah. Mi ka sõs teimi moosivett ja hämsimi leevä viipangi, sõs tsukru sisse.

    Vanaimä tull’, oll’ kuri, et vii ollimi är tsurknu, leeväpuru jäi ju pangi kah.
    Mis õks jõimi ja seimi edesi. A süä valut’, et äkki om orrav ellu tullu. Lätsimi kaibsõmi havva valla, orrav koolnu mis koolnu.

    Vahtsõst juuma ja süümä. Mi olli innembigi joodikit nännü ja mi ollimi ka uma mudsu perrä pur’on.

    Lätsimi vahtsõst, kaibsõmi havva valla, a iks orrav es olõ ellu tullu.

    A meil oll’ vaia viil kolmas kõrd ka kaia. Mõtlõ, oravat inämb havvan es olõki. Mi tädipojaga nii õnnõligu, et orrav sai ellu.

    Mõni aasta läts’ müüdä, ku vanaimä kõnõl’, et kavva naa latsõ tuud rõibõt, lõpnut oravat käpvä. Tä matsõ orava muialõ.

    Liberi Malle

    Mis sa arvat?
     
     
    Veskil käümine
     
    Peremiis läts’ varra hummogu viläkuurmaga veskile. Vaia oll’ tetä leeväjahhu ja suurmit.

    Pernaanõ uut’ miist kodo, tekk’ süvvä ja kütt’ aho, õt sügüsene aig ja miis tulõ kodo, om külmänü.

    Hämäriguh jõudsõgi miis kodo ja oll’ väega vihanõ. Es ütle naasõlõ midägi. Võtsõ jahukoti kuurmast maaha ja vei aita.

    Naanõ kai tükk aigu, pand’ hobõsõlõ teki pääle ja küsse sis, õt mis sul viga om, õt sõnnagi ei tulõ suust.

    Tuu vasta, õt kuis ma külh nii ulli naasõ olõ võtnu, õt tä mõista-i viläkoti suudki kinni köütä. Tii pääl tulli kotisuu vallalõ.

    Naanõ kullõl’ tuud juttu ja läts’ kah vihatsõst. Ütel’: «No ja kassil ka poja ja iks olõ ma süüdü!»

    Läts’ sis är tarrõ, pand’ tulõ palama ja istõ süümä. Esi ütel’ hindä ette, õt vast nüüt olõ jo nii loll, õt ei mõista hindäle süvvä ka tetä.

    Metsoja Õie

    Mis sa arvat?
     
     
    Juhtuminõ Urvastõ meierin
     
    Urvastõ valla lehen oll’ juttu Urvastõ meierist ja mullõ tull’ miilde üts juhtuminõ piimä viimisega meieride. Nellä majapidämise vaihõl veimi piimä kõrdamüüdä. Vankrin oll’ 5–8 piimäkarda.

    Ütskõrd sõitsõ ma piimäga trepi ette. Nõstsõ karra trepi pääle, vei hobõsõ käsipuu manu ja andsõ piimä är. Sis lassõ karra lõssi täüs, tirisi lõssiga anoma trepi pääle ja lätsi hobõst tuuma.

    Oh õnnõtust: hopõn oll’ vahepääl taasperilde vehmerde vaihõlõ pantu! Tull’ sis hopõn vallalõ võtta ja õigõt piten ette panda. Tuu võtsõ ütsjagu aigu ja ku sõitsõ trepi ette, sai tõisi käest praka, selle et mu anoma olli tõisil iin. Ma es nakka seletämä, mis mukka oll’ juhtunu.

    Seo vingõrpussi teivä mu koolivele Sööde Richard ja Alandi Heldur, kes tõiva kah piimä meieride. Perän palssiva mu käest andis tuu tembu.

    Kruusamäe Maimu

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Köhä es lasõ saadõt tetä

    Taa luu om telemiis Pandi Valdo kõnõlnu teleaokiränige kursuisil 1975. aastal.
    Oll’ nii, et üte saatõ tegemise aigu vaivõl’ Valdo bronhiidi käen ja tundsõ, et piäsi köhimä. Saatõn oll’ miihi jututsõõr. Tä pallõl’ kõgõ suurõmbal jutumehel pikembält kõnõlda. Esi nõssi pistü, et dekoratsioonõ takan hinnäst tühäs köhhi.

    Äkki näge, et helükaamõramiis sõit kooguga tälle perrä. Lätt kavvõmbalõ – kuuk iks täl takan. Ei avida ka nuka taadõ pagõminõ... Tä om pildi pääl! Peräkõrd näüdäs’ Valdo käega, et nakkas köhimä. Pääle tuud vei helükaamõramiis koogu minemä. A saatõ säädjä oll’ üllen puldin kattõ kätt kokko löönü: kae kon miis, lätt poolõ saatõ päält minemä!


    Õhuhäire vastik helü

    Pandil aokirändüsekoolitust es olõ, tä oll’ noorõn Tarton oppajidõ seminärin käünü.

    Timäga üten käve sääl ka Tasa Esko, kinka üten Valdo ildampa raadiotüüd tekk’.

    Aasta oll’ 1943. Tulõvadsõ kuulmeistri elli Eesti rahva ütisabi ütiselämisen.

    Sõa aol oll’ süümisega kitsas. Kööginaasõ vaariti sääl aiaviläst ütepaaruuga. A nuu naasõ pelksi õhuhäiret. Hädäpassun oll’ Riia mäel, peräskidse EPA maja katusõ pääl.

    Pandi Valdo mõist’ tuu jället hellü väega täpsele viioli pääl perrä tetä. Nigu vingmine pääle naas’, panni naasõ padavai keldrihe varjo. Poisi, nuu tulõvadsõ kuulmeistri, lätsi küüki ni vitsuti kere ütepaaruuga täüs.

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!