Nummõr' 158
Hainakuu 1. päiv 2008
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võõpsoh tetti tiatrit!
  • Uudissõ
     
  • Timahavanõ Kaika suvõülikuul tulõ jäl Kaikal
  •  
  • «Eesti Looduse» Võromaa nummõr
  •  
  • Jaetas «Mino Võromaa» avvohindu
  •  
  • Perimüskultuuri suvõkuul koolilatsilõ
  • Elo
     
  • Vana Võromaa: Vahtsõliina kihlkund
  •  
  • Kihlkunna veere pääl
  •  
  • Nopri piimämehe Niilo Tiidu mõtõ lindas korgõl
  • Märgotus
     
  • Laadulidsõ Vahtsõliinan: laat oll´ torrõ, ilm oll´ hää!
  •  
  • Vikat vai trimmer?
  • Perämine külg
     
     
    Võõpsoh tetti tiatrit!
     
    Rahmani Jan
    info@umaleht.ee
      
     
    Lodjamiis Iivan kõnõlõs Võõpso tütrigulõ Almalõ ilosat juttu umast pedäjädsest häärberist tõsõl puul järve. 
      
    Suvidsõ püürüspäävä aigu sai Võõpsost neläs pääväs tiatriliin – jõõ veeren sadaman mängiti suvõtükkü Pristan.

    Tiatrist om rassõ kirota. Noid, kiä tiatrist kirotasõ, kutsutas kriitikis ja tuu tähendäs, et nä piät tiatritükke maaha laitma, kriitikat tegemä. Mul ei olõ tükü Pristan kotsilõ midägi halva üteldä, tuuperäst lõpõski tankotussõn mu «arvustus».

    A tüküst kirota õks või. Pristan, kon omma tegeläisis seo kalda miis ja tõõsõ kalda miis ja üts tudõng, kiä vannu juttõ kogu, om Ruitlasõ Olavi ja Ilvesse Aapo illos kingitüs Võõpso liinalõ. Autori omma püüdnü jutusta Võõpso luku, luku tuust, kuis suur ja tähtsä sadamaliin väikus ja tsipa nigu veerepäälitses küläs om muutunu.

    Mõnõ aasta iist, ku Ilvesse Aapo Eurovisiooni seltskunnaga Türgimaal käve, kirot’ tä Uman Lehen luu tuust, et Istanbul om nigu Võõpso. Tuu oll’ illos võrrõlus, esieränis Võõpso puult kaiõn. Säändsesama suurõ liinana näütäs Võõpsot ka Pristani tükk – sadaman käü elo, sõitva laiva, kaubõldas siidi ja tubakuga. Ja tollõn kaubaliinan om sõta, tapõlust ja armastust. Poiskõsõ mängvä ütstõõsõlõ vempõ ja taplõsõ tütärlatsi peräst, a tütärlatsõ kaesõ jõkõ ja uutva õnnõ, miä järgmädse lodjaga sadamalõ piäsi jõudma.

    Lavastust om hää kaia. Aig ei joosõ, a käü tasaligu kalamehesammuga. Et lärmiga kallo är es hirmutanu. Tuu om lavastaja puult häste vällä märgit. Vanõmuisõ miis Hansingu Meelis, kiä tükü lava pääle sääd’, om mu meelest uma tüüga häste toimõ saanu.

    Niimuudu sis. Tükk om häste kirotõt, kõrraligult lavastõt, a kuis om mängmisega? Jälleki häste. Räpinä tiatrirahvas om innegi uma hää mängmisega silmä paistnu, a seo kõrd olli nä esihindäst kah üle. Säänest tunnõt, et tego om mängmisega, ei jää. Jääs tunnõ, et puuriida ja suitsuaho man om seo kalda miis ja jõõ pääl paadin tõõsõ kalda miis ja et nä ommaki ja piätki tan olõma. Ja kõik tõõsõ, kiä ümbretsõõri toimõndasõ, omma kah seo sadama rahvas, tastsamast, omma tan kõikaig käünü ja käävä edesi. Niimuudu olõtki tiatritükkü kaiõn hoobis tõõsõn maailman.

    Tegeläisi om hulga ja tuu vast omgi tükü ainumanõ viga. Viga tuuperäst, et väega rassõ om kõkkõ taad rahvast vahtsõst kokko saia, et lisaetendüisi mängi. A vaia olõs, selle et kimmäle om hulga noid inemiisi, kinkal Pristan kipõl püürüspäävä aol kaemalda jäi.

    Ma esi kaenu kah viil tõist kõrda.

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!