Nummõr' 165
Viinakuu 7. päiv 2008
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tands lambaliha ümbre
  • Uudissõ
     
  • Vana Võromaa varamu uut tävvendüst
  •  
  • Mark – avvustõt pere
  •  
  • Pühäpaiku näütüs Võrol
  • Elo
     
  • Kanada – suur ja sõbralik maa
  •  
  • Käüt hütsi pääl – perän tujo hää ja uni parõmb!
  •  
  • Tulõ suur sügüsene jutuvõistlus!
  • Märgotus
     
  • Puult ja vasta – kas pensionäril piät pangakaart olõma?
  •  
  • Lehiste Riho: olõ rõõmsa, ku lats om tugõvamb ku ma esi!
  • Esimuudu
    Perämine külg
     
     
     
    Tands lambaliha ümbre
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
      
     
    Ku tahat lambalihha süvvä, piät minemä esi lambapidäjäga kaupa tegemä. 
      
    Pia ütestki poodist, Võro ja Põlva turu päält lambalihha osta saa-i, a näütüses Sulbi Mihklilaadu pääl haarti lambaliha õkva är 50–70kroonidsõ kilohinnaga. Saman ütlese poodipidäjä, et lambalihal ei ollõv turgu. Võlss jutt puha!

    «Tapami esi, lihha söömi esi ja käümi laatu pääl,» kõnõli Sulbi laadu pääl Puusepä külä Kopa talo pidäjä Saarniidü Silvi ja Ahti. Lambit om näil nii 40–50 ümbre.

    Saarniidü ütli, et rahvas taht lambalihha süvvä külh. «Vanast oll’ lambalihal sääne lambakaska maik, a põraaigsil lambil ei olõ taad kaska-maitsõt ja lihha ostõtas häste,» sellet’ Silvi.

    Viil kaubõl’ Sulbin lambalihaga inneskine Võro taloliidu esimiis Pähnä Riho, parhilla pensionäär. Tä pidä 35 lammast.

    Ka timä tiidse kõnõlda, et rahvas taht lambalihha väega osta, a et siinkandin saa-i lambit tapamajan tappa vai om tuu väega kallis, sis müvväski lambalihha õnnõ kotost vai laatu pääl.

    «Üts seo kandi lihatüüstüs küsse 300 kruuni üte lamba tapmisõst, tuu om jo puul lamba hinnast!» pahand’ Haani kandi Piipsemäe talo peremiis Kraami Sulev, kiä pidä 200 lammast. Tuuperäst müügi Kraam lambit kas elosast pääst Saksamaalõ vai sis kotost tutvilõ. Lambaliha mass 50 kruuni kilo ja ostjit jakkus. Kraami Sulev tegeles ka väikut viisi lambalihasüüke tutvastegemisega: egä mihklipäävä kõrradas tä sõbrulõ söömingu ja pakk väega esieräliidsi lambalihast tettüisi süüke.

    Saksamaalõ ja tutvilõ müü lambit ka 170-päälidse lambakar’aga Rõõmu talo Karulan. Peremiis Kuksi Ants löüd’, et Eesti riik võinu külh lupa koton tapõdu lamba lihha müvvä: lammas om väiku elläi, tedä om inemisel lihtsä puhtalt tappa ja lihha puhtalt hoita.

    Samma kõnõl’ ka Pähnä Riho: «Ma ei tiiä seoniaoni külh üttegi juhust, ku umatapõdu eläjä lihast olõsi hädä tulnu, kiäki mürgitüse saanu. Ma olõ käünü Taanin, Norran, Rootsin, Saksamaal, Itaalian – ma ei olõ koskil sändsit nõudit nännü, nigu meil omma!»

    Tegeligult omma tuud miilt pia kõik, kiä lambidõga kokko putnu. Ka Võromaa talopidäjide liidu esimiis Sootsi Andres ütel’, et süü lambalihha ja ost tuud kost? – tutva talomehe käest!

    «No omgi Eestin tävvelik sulusais!» sellet’ Eesti lambapidäjide seldsi asõesimiis Sellise Ell, kiä pidä lambit Valgjärve lähkül Hauka külän. Timä teedä ei taha lihakombinaadi lambidõga, eräle väiku tüüga, lihtsähe jannada. Tuuperäst saadõtaski lambapidäjä ka pikält vai küsütäs ülemõistusõ-hinda, et kiäki lambit pakma es tulnu. Karm om timä hinnang ka lihakombinaatõ tett lambalihast süükele – «vastik ja kallis!»

    Tuuperäst arvas ka Sellise Ell, et lambidõ koton tapminõ olnu hää, a om tuu kõnõlõmisõst riigiammõtnigõlõ väega är väsünü. «No inämb nä rüükmä ei nakka,» om tä täämbädses nännü väega tsillokõist edesiminekit ammõtnigõ suhtumisõn.
    «Tekke määnegi loits, et seo tapamaja tüüle lääsi!» pand Sellise Ell lambapidäjide luutusõ noorõ mehe, Uibo Martin-Jorgeni pääle, kiä vana Võromaa piiri pääle lambidõ tapamajja ehitäs (tuust kirot’ minevä nädäli Maaleht).

    Uibo Martin-Jorgen näge lambaliha turgu kõgõpäält pääliina puutõn, turu pääl ja restoranõn. Tä ütel’, et võtmõküsümüs om tuu, et liha piät inne är jupõndama: puutõn saa-i tuud tetä. Martin-Jorgen luut, et saa umma tapamajja ka lihajupõndamisõ-süsteemi tettüs ja sis lätt lambaliha müük käümä. Uma Leht hoit noorõ mehe ettevõtmisõlõ päkkä!

     
    Juhtkiri: Aig tetä uma söögi müügikett
     
    Ku kiroti täämbädse Uma Lehe jaos lambaliha-luku, pidi iks peris mitu kõrda imehtämä, kuis mi riigin andsakit asju sünnüs.

    Rahvas taht lambalihha osta, a poodi ei tii midägi tuu hääs, et lambalihha müvvä. Arvada selle, et niimuudu om mugavamb. Lihätüüstüisil om kah mugavamb õnnõ tsiko-lehmiga tegeldä.

    Hädä olõ-i õnnõ lambalihaga. Sammamuudu taha-i suurõ poodi müüki võtta väiku pagariäri leibä-saia, väiku juustutegijä juustu, väiku põllumehe käest juurikit, marju, ubinit ja muud värskit kraami. Minke ja kaegõ Selverist vai Maksimarketist, ku pall’o sääl mi kandi söögikraami müvvä om!

    Tuu mugavusõ ja viledsä vällämaa vai suuri firmadõ kraami kallilt edesimüümisega om iks mi riigin üle egäsugudsõ piiri mintü. A parhilla, ku majandus alla lätt, tuu «ratsa-rikkas» stiiliga inämb edesi minnä ei saa. Rahvas lugõ rahha ja taht uma raha iist saia õks parõmbat. Umakandi värski ja kihvtist puhta kraami iist omma pall’o kimmäle nõun masma ka tsipa korõmbat hinda.

    Om aig luvva uma söögi müügikett, kohe om kor’atu kokko kõik uma ja hää kraam, midä mi maal kasvatõdas ja küdsetäs. Inemine ei jõvva tuud mitmõst paigast takan aia, a ku olnu kõik kihvtildä umamainõ söögikraam ütest paigast saia, olnu ostjit kimmäle hulga.

    Harju Ülle
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!