Nummõr' 61
Viinakuu 12. päiv 2004
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Haanin edimäne keelering'
  •  
  • Tüü-oppus maanuurilõ
  •  
  • Põlvah peetäs ettevõtjidõ messi
  •  
  • Kivisiin' poigõga!
  • Elo
     
  • Egälütel uma sõiraretsept'
  •  
  • Põh'amaiõ väikside kiili üttehoitmisõst om kassu
  • Märgotus
     
  • Võromaa om kõgõpäält õks võrokõisi uma
  •  
  • Tuiksoo Ester: sidet maaga tohe-i är häötä!
  • Kirä
    Kagahii
    Innembi
    Perämäne külg
     
     
     
    Egälütel uma sõiraretsept'
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
     
    Et lehmäpidäjit om Võromaal küländ veitüs jäänü, sis olõ-i inämb ka pall'o sõirategijit. A et hääst kraamist ütle-i är uma ega võõras, tuud tiidvä häste kõik' vana sõirameistre.
       
     Põlinõ Vana-Koiola inemine, Mõtsa talo pernaanõ Koka Elvi (74) mäletägi-i inämb täpsäle, kuna tä sõirategemist alost'. Imä opas', kuis tuu käü. «Sõa-aastil olõki es jo midägi saia, pidigi jo tegemä,» seletäs tä.

    «Timahava olõ veidü sõira tennü, minevaasta tei rohkõmb, sis piimäviimist algul es olõ,» kõnõlõs Elvi. Prõlla käü Kavastu piimäauto ja vii suurõmba
    Koka Elvi pand lämmä sõira poodivõiu-karpi jahtuma. jao katõ lehmä piimäst är.

    A sõira süü Elvi pere hää meelega. Latsilõ miildüs sõir peris lämmält. «Sõir om iks tugõvamb ja toitvamb ku kama-asi,» löüd tä. Kunagi käve Elvi
    es'ki Võro turu pääl sõira möömän, a sis keeleti tuu är.
     
    Elvil om piim joba pliidi pääl lämmäs aet ja kolm killo kohopiimä valmis pant, tuuperäst võta-i sõiratego kukki pall'o aigu. «Poolõ tunniga tiit sõira är,» tiid tä.

    Tä pand kohopiimä kuuma piimä sisse ja hoit sääl küländ veidü aigu, niikavva ku kohopiim kokko tõmbas ja vinümä nakkas. «Sis kurnat är, panõt kastrulipõhja võiu, suula ja küümne,» seletäs tä. «Sis panõt tuu kohopiimä sinnä pääle, sekät är, vallaklopidu muna pääle ja omgi kõik'.»

    Üttegi asja Elvi kaalu-i, kaes silmä perrä. Kolmõ kilo kohopiimä pääle lätt 500-grammidsõst võiutopsist nii kats' kolmandikku. Hindätettüt võidu, meelega mõista. Küümnit ja suula pand Elvi silmä perrä peoga. «Küländ pall'o suula tulõ iks panda,» ütles tä. Nigu nätä, om kõkkõ kokko sekä küländ rassõ, a tulõ iks puuluidsaga niikavva hõõru, ku võid kohopiimä sisse lätt.

    Elvi klopp' hoolõga säidse munna, a kaes sis pääle ja löüd, et vist tsipa pall'o sai, olõs võinu ka viis' panda. A midägi hullu tuust olõ-i. Elvi käänd muna kohopiimä-võiu sisse ja sekä kõvastõ tasadsõ gaasipliidi tulõ pääl, niikavva ku sõir valmis. Sõira saa täpselt neli võiukarbitäüt, kats' killo.

    Mille mõnõl sõir kokko ei jää, mõista-i Elvi üteldä. «Vas't taa sis ülekuumutõt om?» pakk tä. Timäl hindäl olõ-i eloh säänest asja juhtunu. Õnnõ kõrra sis, ku võidu väega pall'o sai, tull' sõir tsipa rasvatsõmb ja vedelämb. Poodikraamist olõ-i tä kunagi pruuv'nu sõira tetä, iks om piim, kohopiim ja võid hindäst olnu.
       
     Sõir passis Elvi sõnno perrä häste turistõlõ müümises, õnnõ tuu olõ-i õigõ, ku sõira iist küstäs liiga korgõt hinda. «Setomaal küsti katõssa kruuni lipsokõsõ iist!» raputas tä pääd. «Esi tsurk'va är
    Sääne om Järve Aino sõir. tollõ as'a!»

    Mõnõ aasta iist Vahtsõliina laadal sõirameiste tiitli
    saanu kokk Järve Aino (60) Rõugõst om sammamuudu eloaig sõira tennü, a timä retsept' om tsipakõnõ tõistsugunõ.
     
    «Mu lehmäst ei saa nii pall'o piimä inämb, et kohopiimä tetä, lasksõ sõbrannal tuvva,» seletäs tä ja kõnõlõs, et sõirategemises aja tä kõgõpäält puul'tõist killo kohopiimä läbi hakklihamassina. Sis võtt kuus' munna ja sekä kohopiimä sisse.

    «Ku piim um kuum, tulõ tuu kohopiimä-muna segu sinnä sisse panda,» kõnõlõs Aino. «Niikavva tulõ kuumuta, ku liim jääs täütsä selge.» Sis vala tä kohopiimä marli pääle ja nõrutas är. Võtt paksõmba põh'aga poti ja pand 50 grammi võidu sulama. Poodivõid käü külh.

    «Pall'o võidu tohe-i panda, sis saa sõir pehme, jääs väidse külge,» tiid Aino. «Täüspiimä kohopiim um jo es'ki rasvanõ. Ja sis ma pitsidä viil tuud kohopiimä-nutsagut, miä marli pääle saa, et tuu häste kuiv saassi. Kalda potti, kos võid um ja nakka segämä.»

    Sis pand Aino maitsõ perrä küümnit-suula ja ütles, et veidü tsukurd piät kah iks tsiputama. Kõgõ lõpus klopp' tä viil kats' munna vallalõ ja sekä sisse. «Kipõlt piät segämä, muidu jääse valgõ tükü sisse,» hoiatas tä.

    Ku sõir valmis saa, sis pand Aino tuu marli pääle ja vaotusõ ala. Hindä perre jaos om tä ka lihtsämbält tennü: pand emailkausi sisse, lits kõvastõ kinni ja taldrigugõnõ viil pääle.

    Aino tiid, et mõnõlõ miildüs sõir inämb, ku sääl küümnit olõ-i, a joba timä imä tekk' iks küümnidega sõira ja nii timä kah. Sõirateko opas' ka ämm, kiä om prõlla 91-aastanõ.

    Aino pere süü sõira hää meelega, inämbüisi pandas tuud võiusaia pääle, mõnikõrd viil tomadit kah pääle.
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     Kae, miä ütel´!


    Mul om tan muro pääl, jah, delikatessi säänest ja määnest!

    Poliitik Padari Ivari kitt ummi partsõ, kiä elässe «Stenbocki majan» (Kroonika)


     
       
     Uma Lehe sõbõr!