Nummõr' 179
Mahlakuu 21. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Toetus avitas nuuri talonikke
  • Uudissõ
     
  • Põlvan laulti tulõvadsõ Uma Pido laulõ
  •  
  • Koolilatsõ kujutasõ ilmaluumislegendi
  • Elo
     
  • Vanavanaesäst pojapojani – kõik Kaarli
  •  
  • 8. põlvõ Tõnisõ nimi kaubamärgi seen
  • Märgotus
     
  • Kiho Toomas: juuri tundminõ and inemisele mano sisemist kimmüst
  •  
  • Latsil om vaia tsirkõ ja lilli
  • Ruitlasõ jutt
    Kirä Kaasanist
    Perämine külg
     
     
    Kirä Kaasanist
      
     
      
    Võromaa miis Saarepuu Jaanus läts’ tüüle Tatarimaalõ Kaasani kanti. Uma Lehe lugõjilõ jaga tä ummi tähelepanõkit elost täämbädsen Vinne riigin.  
      
    Viietõistkümnes kiri. Tulikuumus ja varajanõ kardokas
     
    Hulga aigu olõ-i Kaasani-juttõ kirotanu. A midä sa kirotat, ku 40kraadinõ päiv paistus lagipäähä ja 50kraadinõ asfalt hargi vaihõlõ!

    Tuud, kuna viimäte vihma tull’, ei mälehtä tan inämb kiäki. Päält katõ kuu om õhulämmi olnu 35 ja 40 kraadi vaihõl – nurmõ omma pääväst palanu ja puulehe kuiosõ õkvalt puu otsa. Ja kerembäsminekit ei paistu koskilt.

    Kaasanin om egäl puul ujominõ är keelet. Tuu om vast tuuperäst, et taa lämmäga om vesi muutunu jo pall’o «elosas» organismis, mis inemise, ilma et tuu esiki pur’on olõs, alla niild.

    Arvada olõ-i kinkalõgi uudissõs, et puul Vinnemaad om tulõn. Krasnaja Poljanan ja muial ümbrekaudu olõ-i siiämaani midägi suurõmbat tulõroas saanu.

    Keväjä palli naabrikülän Sosnovkan terve uulits 18 majaga maaha ja mi tehassõ värte takan palas turvas vai midägi säänest pia egä päiv, a muido om rahulik.

    Ma esi mõtli, et tatarlasõ omma üts tark rahvas (Krasnaja Poljana om kül Kirovi oblastin, a seo om vana Tatarimaa kant), et nä uma mõtsa jo ammuilma maaha omma palotanu – kar’akasvataja nigu nä omma.

    Mine otsi hobõst vai lammast mõtsa piten takan! A rao mõts maaha, aja silmä pilukilõ ja om õkva nätä, kohe elläi pagõnu om!

    A täämbä om tatarlaisil vahtsõnõ murõ: maaharaodu mõtsa asõmõl omma perädü suurõ viläpõllu, a kõgõ tuu põvvaga omma viläpää puultühä ja viläkõrs vassapikkunõ.

    Olõ-i põllumehel midägi kotti panda ja eläjä sõkva virtsa seen...

    Valitsus lupa külh ikaldustukõ, a tuud juttu ei usu kiäki ja täämbä, ku terve külätävve inemiisi omma ilma elokotussõlda, tuu jaos vaivalt rahha lövvetäs.

    Paar päivä tagasi kai televiisorit. Ja ma es olõ sukugi üllätünü, et pääministri Putin oll’ esi linnugiroolin ja kistut’ är mitu tulõkahh’o.

    Putiniga omgi nii, et timä ei istu kongi rõiva takan ja ei tõmba nüüre. Tä om nigu keskao kunning, kiä lahingun edimädsen mõõga tõmbas ja edimädse pää olgõ päält maaha avitas.

    Mõõka Putinil muidoki ei olõ. Täl omma lihtsäle käüse üles käänetü ja kuntipiten vällämaa teksapüksi jalan.

    Ja sõs tä käü ja tege kangõlastekõ nigu Herakles: päst aokiränigu püssäkuuliga amuuri tiigri käest, maadlõs jaapani judotšempioniga, sõit tsiklimiihiga võiki, päst kodomaa autotüüstüse, kistutas linnukiga roodinat ja kõnõlõs, kuis tä tege kõik tuu jaos, et välisinvesteeringit mano tuvva ja suurõmas aia.

    60 protsõnti rahvast niild tuu konksi ilosalõ alla, ei köhi kah: pill sogõt õhku ja rüük hurraa, vanaeide vesistäse silmi.

    A 40 protsõnti pööritäse silmi: nä ei saa midägi arvo. Nä ei saa arvo, mille pääministri mäng massinidõga nigu poiskõnõ tuu asõmõl, et juhti valitsust ja kõrralda asja nii, et kotusõpääline võim saasi tulõst esi jako.

    Viil ei saa nä arvo, minkjaos om vaia pästä autotüüstüst, kiä aastakümnit om egä päiv näüdänü, et nä ei mõista autit ehitä vai mismuudu om investeeringide ja majanduselo edendämisele hää, et näütüses Kirovi oblasti tollivalitsus kinni pandas ja kõik otsustamisõigusõga ammõtnigu 700 kilomiitret kavvõlõ Nižni-Novgorodi liina kolitas...

    Üts murõ on Krasnaja Poljana külärahval viil. Mutikõsõ, kiä külä viirde hindäle kardoka omma maaha pandnu, võtva tuud joba üles.

    Mitte et kardok jo ilmadu suur olõs, a tuuperäst, et kotusõpäälidse joodigu väega häste ilosat väikeist värsket kardokat päälehaukamisõs hinnada mõistva.


     
    Nelläteistkümnes kiri. Võim ja kohus vinne muudu
     
    Talv saa jo müüdä ja ijäminek Vjatka päält nakkas jälki kätte tulõma.

    Talv seo ilmanuka pääl oll’ timahava nii talvõ muudu, et esiki vanõmba küläinemise säänest es mäletä. Külmä om muidoki olnu, a et nii pikält hoitnu om, ei tulõvat ettegi. Lummõ oll’ 40–50cm ja kõgõ külmemb hummok oll’ -38 kraati. Mullõ olõ-i kunagi pikä alospüksi miildünü, a tuu hummogu olliva õkva uma! (tuu foobia näide vasta om mul peri Vinne aost, ku kõik ilma pikä alospüksi olli helesinidse ja vinnü pääle paaritunnist kandmist kats kõrda pikembäs, nii et harootsa inämb sukkõ sisse är es mahu ja puul miitret maad piten perrä lohisi).

    Kotusõpäälitsele elolõ tuu külm suurt midägi es tii: paar sarra, kon hulgussõ hinnäst vallalidsõ tulõ veeren lämmistivä, palli maaha ja tehassõn lätsi paaril ventilaatril rihma vasta taivast, a tuu oll’ ka kõik.

    Nädälivahetuisil teimi kommertsdirektri Slava Valerievitšiga kuntõ lämmistämises sanna.

    Sann om meil keldrin ja elektrikeressega ja veidokõsõ armõdu, a ku häste tahta, sõs «võtt termo üles» külh, ku Sõmmõrpalo bussijuhi poja sõnnoga üteldä.

    Pildsõmi õnnõ vett eletrikeresse pääle, Slava rüükse «kuradi fašisti!» ja ma rüükse «kuradi kommunisti!» ja vihtlimi. Sõs tsumahtimi lummõ, lassõmi olt ja sirotimi ilmaello. Tehassõn om elo täämbädses pääväs juundõ saanu, no om vaia õnnõ vunki mano anda. Umanigu omma rahul, selle et ümbrepüürdmine om häste lännü: inemiisi om kats kõrda veidemb ja maht om puultõist kõrda suurõmb.

    Nummõr joonõ all om pääle kolmõ aastat vereväst mustas saanu. Ja ruumi kassu om viil, selle et telmiisi om ja ku kõik häste lätt, sõs saava viil suurõmb jago inemiisi, kiä ammõtist priis saiva, varsti jäl tüüle.

    Tunnus, nigu pidänü asi illos ja kõigil hää miil olõma. A niimuudu õnnõ tunnus: vahtsõaastakuu lõpun astsõva hoovi pääle kohtupristavi, papõr näpun ja palsiva lahkõlõ massina saisma ja ussõ välästpuult lukku panda.


    Tulõtõrjõkontroll oll’ tennü ettekirotusõ puudujäämiisi kotsilõ ja nuu as’a pidivä olõma kõrran põimukuun 2010. A sõs otsust’ kotusõpääline kohtuherr, jummal tiid minkperäst, et põimukuu om vahtsõaastakuu algusõn ja tehas tulõ kümnes pääväs kinni panda.

    Ahukaadi kaiva tuud papõrd ja naariva, kuna määnestki säädüselist alust tuul es olõ.

    A inne ku Kirovi pääkohus tuu paprõ tühäs tunnist’, läts’ nätäl aigu ja tehas sai tuust kõvva kannahta. Kõikõ nä iks kinni panda es saa, selle et vaenõ mehekene es olõ rehkendänü tuuga, et välän om 30 kraati külmä ja et küllä lämmistäs tuusama tehas ja et kütus tuu katlamaja jaos tulõ õkvalt tuust tuutmisõst!

    Saimi õks jälki tüüle naada ja kolm nädälit oll’ vaikust. A sõs oll’ sama lugu vahtsõst!!!

    Täämbädses pääväs pidänü asi olõma joonõn, a siin ei tiiä ilman, kiä midä hindä suvast otsustas. Hirmsa tuu as’a man om tuu, et prokurör, kiä pidi kohtuherräle vasta kõnõlõma, otsõ säädüisi Google`iga Internetist!

    Kõgõ hirmsamb tuu as’a man om tuu, et ku ruutslaisil om vähembält rahha ja võimu, et hinnäst tuu ilma ull’usõ ja kadõhusõ iist kaitsa, sõs näütüses Þukovi Vanka, kiä pur’on pääga and’ vastu lõugu tuusama kohtuherrä lellepojalõ, selle et tuu om ull’ ja hinnäst täüs, pand’ tuu kohtuherr elos aos kinni, nii et silm kah es pilgu...
     
     
    Kolmeteistkümnes kiri. Aigupiten lätt parõmbas
     
    Viimäne kõrd, ku ma suvõl Umalõ Lehele kirodi, lõppi jutt otsa Vinne tolliga.

    Õnnõs vai õnnõtusõs olõ-i tan vahepäälitsest aost pall’o kõnõlda, selle et olõ-i suurt midägi muutunu – suurõmb jago massinit om külh tehassõn ja tüütäse, a üts jago juppõ istus piimäkuust saadik vormistamalda...

    Suvõ lõpu poolõ, põimukuun, nätäl inne tuud, ku vahtsõs tett tehas jäl tüüle nakas’, võtsõ paar päivä tüült vabas ja puhassi Kaasanin. Sõs sai tiir käütüs ka Marimaal, miä jääs Tatarstanist põh’a poolõ ja mink piir om Kaasanist vast nii 50 km.

    Sõidimi taksoga Jaltšiku järve viirde. Tuu om illos järvekene mägitside liivatsidõ viiriga, mille pääl kasus vähämbält 130 aastanõ korgõ pedäjämõts ja järve ümbre olli tuu mõtsa all hinnäst sisse säädnü suvitaja, kiä ütes vai mitmõs pääväs Kaasanist vai Joškar-Olast kohalõ olli sõitnu. Ja nii nä sääl sõs suvitasõ ütstõsõl piaaigu kukil: kulssi vinne estraadi, võtsiva saistõn päivä, loiva raamatit ja teivä šašlõkki.

    Pikutimi kah veitkese, kävemi tsuklõman ja naksimi sõs otsma kotust, kost saa rongi pääle minnä. Kaarti muidoki üten es olõ ja pruuvsõmi sõs inemiisi käest küssü, et kost saa jalaga kõgõ õgvõmbat tiid piten rongi pääle.

    Sõs sai muidoki selges, et kõik om jo liinarahvas ja ummi massinidõga ja et kiäki tiiä-i üttegi muud tiid pääle suurõ autotii.

    Naksimi sõs umbõs ja päävä perrä minemä ja jõudsõmi õks üte külä mano vällä, kos targõmba inemise joba õigõ kotussõ kätte juhativa.

    Oodimi paar tunni rongi ja kaimi niisama ümbre: elo Marimaal tundu ollõv viletsämb ku Tatarimaal, ku kaia majapidämiisi ja raudtiijaama majja.

    A lehm, kiä ütel mutikõsõl kabla otsan oll’ ja jaamahuunõ takan mi jalgu ümbrelt haina sei, oll’ mukka üten olnu korgõst koolitõt eläjätohtri välidse kaemisõ perrä terve ja rammun. Ku terve olli noidõ inemiisi kõtu, kiä tuu lehmä piimä jõiva, ei julgu ma kimmähe üteldä, vähämbält päält tuud, ku mutikõnõ maast lövvedü muadsõ plastmasspudõli piimämüügis hääs kitt’.

    A tehas om tüün ja süküskuu käümäpandmisõ paanigast om saanu piaaigu kõrdapiten tüütäjä asotus. Telmise omma olõman ja tuu om kõgõ tähtsämb. Inemise omma kõvva vaiva nännü ja ka puhkõpäivilde tüüd tennü. Siist ja säält tulõ viil kõpitsa, a kül tä lätt.

    Lätt kats-kolm kõrda aigladsõmpa ku tahtnu, a tä lätt. Ja tuu om päämine.
    Täämbä jalodi veidikese külä pääl ja kai ümbre ja tuu kaemisõ pääle nakas’ õkva silmä, et üts miis oll’ ehitänü tarõ ümbre sirgõ aia. Ma kai iks tükk aigu – no oll’ tävveste sirgõ!

    Ja viil nakas’ silmä, et küllä pandas vahtsit gaasitorrõ. Tuu tüü jääs no arvada mõnõs aos saisma ja puul küllä vällä nägemä nigu päält suurõmbat pommitamist, a om tuugi sammukõnõ edesi.

    Vjatka päält läts’ ijä är, miä arvada koskilt põh’a puult peri oll’. A täämbä, 8. joulukuul oll’ välän joba -15 kraati, nii et varsti saa uhkusta uma ijäga ja olõ-i vaia põh’apuulsil inemiisil kintsu kaapi.
     
     
    Kateteistkümnes kiri. Ooda nikani ku Vinne tolli mudsu otsa saa
     
    Viimätsest kiräst om jo hulk aigu müüdä saanu. Tuu oll’ viil inne jaanipäivä, ku ma õigõlõ märgüdä.

    Jaaniaig sai iks kõrdapiten Võromaal peetüs ni sis õnnõ hädäperätsit asju tettüs, miä sannatego, ollõjuuminõ ja kalal käümine kimmäle omma.

    Kallo trehvä es joht nägemä, a mõtsast iks mõnõ viha löüdse. Pidoõdak sai peetüs Võhandu veeren, kost paadiga Järvere rahva jaanitulõl sai käütüs. Viil paar päivä luhvtitamist ja oll’gi jäl aig ots Krasnaja Poljana poolõ käändä.

    Krasnaja Poljanan ja tuun tehassõn om lugu no sääne, et pia 800 inemist om ammõtist priis saanu ja tuu tüü tulõ är tetä 650 inemisel.

    Selge om, et ega tuu asi õkvalt lihtsäle ei lää ja algusõn om rassõ. Selle, et inemise olõ-i harinu tuuga, et kõrraga tulõ esi otsustama naada.

    Muidoki om ka nõnamiihil mõni asi kõrraldamalda jäänü, a seo aig tulõ är kannahta.

    Tuust kannahtamisõst vai õigõlõ üteldä mittekannahtamisõst sai kunagi kõnõldus ja nii om seo as’a man kah: mitu nõnamiist omma jo käe üles nõstnu, et näide käest tahetas väega pall’o ja et om väega rassõ ja nii edesi. Ja paar tükkü om närvega vai jummal tiid minka haigõmajan.

    No ma iks looda, et saava määnestki rohto, Visnevski salvi saiaga vai midägi, ja tulõva iks elolõ tagasi.

    A muidoki om ka kangõmbit miihi, kiä egä hummok kell viis üles tulõva, kolm kilomiitret juuskva ja Vjatkan tsuklõsõ. Ja säändsidega saa luurõlõ minnä külh. Ja parhilla om nii, et luurõ nakkas hummogu säitsmest-poolõ katsast ja om õdagu säitsme-katsani vällä.

    Remondit tehas piät vähämb ku katõ nädäli peräst tüüle nakkama ja hulk massinit om vaia viil paika panda. Ja siin ei saa üle ega ümbre säändsest as’ast nigu Vinne toll. Nuu omma kats sõnna, mink kuulmisõst mul õkvalt verevä pleki iho pääle tulõva.

    Om latsõmäng löüdä Internetist tarviligu massina, ku vaia, sis noid kongi Euroopan kaeman kävvu, hinna parras kaubõlda ja transport otsi ni nu massina hoovi pääl maaha nõsta.

    A sõs lätt kõik tuu kaup su hindä hoovi pääl kõlladsõ aia sisse. Ja tuud, mis om sääl aia seen, ei või sa inne puttu, ku olõt Vinne tollilõ är tõõstanu, et tuu massin, olkõ tä vai kõgõ lihtsämb transportlint, olõ-i tuumapomm vai kokaiin.

    Ja sõs sa mugu joosõt ja tõõstat ja saadat egäsugu sertifikaatõ ja joonissit ja jummal tiid midä!

    Ku häste lätt, sõs katõ nädäli peräst om mundrimiihil mõistus otsa saanu ja nä ei mõista su käest inämb üttegi papõrd küssü ja sõs lõpus võit sa tuu as’a võtta ja tä paika nõsta.

    Õkvalt hallõ nakkas noist Vinnemaa inemisist: hindä tettüisi massinidõga suurt midägi pääle naada olõ-i, a häid massinit osta om nii kuradi keerolinõ, et nakka vai juuma.


     
    Üteteistkümnes kiri. Iževsk-Moskva rongin
     
    Seo kiri tulõ sõs õkvalt rongi päält. Viisa nakkas jälki läbi saama ja jaanipäiv kätte jõudma ja neo ommaki päämädse põhjusõ, mille üts eestläne täämbädsel pääväl Vinnemaalt jalga lask. No om muid põhjuisi kah, a nuu omma säändse eräelolidsõmba põhjussõ... Ja ega ei saa väega kaivada, et noid viisasit nii näpuotsaga andas – saa jälki rongiga sõita. No kasvai minevä nädäli käve Moskvan määndsengi eurooplaisilõ mõtõldun haigõmajan jälki verd ja kust andman. Moskvalõ sai mintüs selle, et saasi kõik as’a üte kõrraga tettüs ja pitsadi papridõ pääle.

    Andsõ hummogu ihost egäsugust nesset ja lätsi Kremli taadõ muro pääle pikutama ja raamatut lugõma. Sõs jalodi Kremli hoovin, kai Tsaar Suurtükkü ja tuud, kuis husaari hobõsidõga ratsutasõ ja lätsi paprit saama. Sõs tull’ vällä, et kusi näile iks ei kõlba. Ma olli üle-eelmäne õdak ollõ pääle veitkese rummi pruuvnu ja kõik tüüt’ nigu mitmit kõrdi innegi: pää valut’. Küsse hummogu proviisori käest päävalu vasta rohto ja ega ma es kae, mis sääl seen oll’. No ja näüdäs’ki pruuv, et ihon om morfiin vai kodeiin vai jummal tiid midä... Tohtriherrä oll’ külh viisakas ja vaband’ ette ja taadõ, et nä ei saa midägi tetä ja et tulõ viie päävä peräst vahtsõnõ pruuv anda. Mis tetä, hädä om noidõ narkomaanõga...

    A rongisõit mullõ miildüs ja pikämaa-rongi omma Vinnemaal väega viisaga: maru hää om 35kraadidsõ kuuma käest saia jahedahe vagonitarrõ. Ma tiiä-i, kas mul määnegi hõel hais külen om vai olõ ma muido hirmsa inemine vai om kiäki as’a nii säädnü, a ma olõ kõik aig ütsindä vagonitarõn ja sõs om ruumi pall’o ja võit istu kuis tahat ni kasvai näütüses kirja kirota.

    Rahvast sõit rongiga pall’o ja inemise tundva hinnäst tan väega mugavalõ. Nigu tsumadani saava säetüs, pandas jalga lohva-lohva sussi, dressipüksi ja sälgä ruudulinõ parfipluusõ. Ja sõs nakkasõ üte tsäid kiitmä ja tõsõ läävä restoraani. Restoraanin süvväs väega tervüsligult ja praktilidsõlt. Tervüsligus tege as’a tomadi-kurgi salat ja mitmõsugumadsõ lihalõigu sibulaga, praktilidsõs muna majoneesiga ja 100–200 grammi valgõt viina ollõ pääle, et raha tuuldõ es linnanu. Mõni miis jääs edimädsest saast grammist muidoki purjo ja sund kinäkeist tatarirahvusõst ettekandjat kipõmbalt viina perrä, a tuu küsüs rahuligult, et kas näil om tulõkahi. Viina tä muidoki tuu ja tuust saa herr vunki mano, mus’otas tütärlatsõl kätt ja seletäs midägi. A tütärlats om õks õnnõ rahulik: kullõs, naarahtas ja toukas herrä lahkõlõ sinnäpuulõ, kost restoraanist vällä saa. Herr lätt, kos tä päses.

    A elo Krasnaja Poljaanan lätt egä pääväga rassõmbas. Tehas, miä 50 aastat om olnu ku külälehm, kedä terve külä iist ja takast om nüsnü, pill handa ja nõnna. Ei saa inämb, selle et peremiis om andnu käsu, et kas lätt kõik piim puki pääle vai lätt kõri maaha.

    «Lehm» taht ellä ja nii omma poolõ ülembä saanu jalaga persehe, selle et näil om segi lännü, määne om näide karman ja määne võõras. Tüükotussõst ilmajäämine tulõ hulgal inemiisil, kiä omma aastit tüül käünü ja õnnõ käünü. A sinnä ei olõ midägi tetä – säändsest kar’akaupa ümbrekõndmisõst ja niisama mulgatamisõst vai paprõmäärmisest tulõ-i midägi hääd. Muidoki ei olõ süüdü õnnõ inemise, kelle tüüst midägi kassu ei olõ, selle et kala lätt iks pääst mädänemä. Nüüt om kala värski ja ku ilmamajandusõn jälki parõmb aig tulõ, saa nii mõnigi vahtsõ võimalusõ.

    A noist, kes jääse, om hää miil, selle et näil tunnus ollõv hää miil, et toolõ ull’usõlõ, mis tan olnu om, nakkas lõpp tulõma. Mõnõl mehel lätt silmgi läükmä, ku tä kõnõlõs, et edimäst kõrda päält hulga ao küsüs kiäki tä käest, et kuis täl lätt ja kuis tüü edenes ja sõs ka kullõs ja süvenes, ku tä ummi asju seletäs. Muido õnnõ anti käsk, et tuus pääväs piät valmis olõma...

     
    Kümnes kiri. Vanamehe elo
     
    Seo kõrra alostusõs tulõ perämädse kirä pääle paar viaparandust tetä: tuu keväjäne kraamminõ õks ei olõki tan elävile inemiisile nii võõras.

    Parhilla om tan õkvalt illos, arvada inämb ku poolõ aia omma kõrda tettü ja uibu ja visnapuu omma häitsmit nii täüs, et hirm om, et ossa ei piä vasta. Mis sõs viil sügüse saama nakkas.

    Täämbä sai tüü man lõpus jutu pääle üte mehega, kiä iks kõrraligult vannu mõistsõ.

    Vinläisist kõnõldas iks ku kõvvust ropõndajist, a siiäni olõ õs pia trehvänü säändsit.

    A seol mehel oll’ iks andi ja karvatsit linnas’ nigu püssäst. Nii pall’o ma noidõ karvatsidõ vaihõlt iks vällä sai loetus, et täl om pensini viil puultõist aastat aigu, a egä sinnä väega es tahtnugi, selle et penss nakkas olõma 4300 ruublit kuun.

    Tä naanõ, kiä om 30 aastat kaubandusõn tüütänü, saa penssi 2700 ruublit (tuu summa võiti sõs kolmõs lüvvä ja saati eesti krooni).

    A kuigi tulõva vällä, selle et põllulapikõnõ om iks olõman ja kapsta ni põrkna omma iks umast käest võtta. Ja viil kõnõl’, et vanastõ sai ka tsiapõrssit peetüs, a nüüt om leevä hind nii korgõs lännü, et olõ-i põrssilõ midägi süvvä anda.

    Ku viil hindust kõnõlda, sis poodin om süük ja õlu saman hinnan, mis Eestin.

    Hariligun restoraanin vai pubin mass õlu 50–70 kruuni. A rahvas istus ja võtt õllõ kõrvalõ viina ni ku Kaasanin puuti läät, om puut rahvast täüs ni kaubavalik sama kõrralik ku meil. Tuu iist om bensin pia kolm kõrda odavamb ku Eestin...

    Nüüt avitas kah vast seos kõrras – vaimu olõ-i pääl ja ega nuu vägüsi tettü as’a ei tulõ ilman häste vällä.

    Tuu om nigu puiõ lahkmisõgagi, et võit nä jo vihaga purus pessä, a perän om nii maru hõel kättegi võtta ja riita ei istu säändse puu sukugi – kolmanda kihi perrä lätt vägüsi lahutuist puiõst riit kimmäle lakja.

    A ku aig om õigõ, võtat kirvõ, kaet pakku ütelt ja tõsõlt puult, lüüt, ja pakk lindas õkvalt neläs ja satas esi riita.

    Nii om noidõ asjoga...

    Ütsäs kiri. Illos ja jälle kevväi
     
    Kevväi om peril ja nii nigu ma pelksi, om lumõ alt vällä sulanu ilmlõpmalda pall’o asku ja kõntsa.

    Talvõl om illos: pia egä päiv tulõ paar sentimiitret värskit lummõ pääle ja kõik saa ilosalõ puhtas ja valgõs. Keväjä om vaia rihä kätte võtta ja väreti tagonõ kõrda tetä, a säänest kommõt paistus, et inemiisil siin ei olõ – tuu olõ-i mu uma, miä väretist vai väläussõst välläpoolõ jääs.

    Mullõ tulõ miilde üts reis Kuriili saari pääle, kos Juþno-Kurilski liinan vai õigõlõ üteldä külän naistõrahva hummogu tüüle lätsivä: tulliva ussõst vällä ja malts kasvi ussõst sisse.

    Uulidsa olli rohkõmb mülkä muudu ja üle noidõ mülkide olli pantu lavva. Ja nii noid lavvajuppõ piten nuu preilna sääl sõs kepsli, ilosa soengu pään ja võrksuka jalan.

    Ja siin om samma muudu. Lavvajuppõ viil ei olõ, a ega nä tulõmalda vist ei jää – Vjatka jõõn vesi mugu nõsõs.

    A tuu kraammisõ ja hindä ümbre kõrra hoitmisõga om lugu iks veitkese sant. Ma olõ mitmõ vinne inemisega, kiä omma vällämaal käünü, kõnõlnu ja kõigilõ väega miildüs sääl. Kül om sääl illos ja puhas, egäl puul om muro ja lillihäitsme. Ja sis kaesõ ümbre ja õhkasõ kurvalt: a kae mis meil om, sitaunik…

    Ma olõ tan nüüt kolm kuud är olnu ja tuud õhkamist om kuulda väega tihtsäle ja mitte õnnõ uulitsidõ kõrra perrä. Egäl puul muial om tuu, tõnõ ja kolmas ja ku meil olõsi kah tuu, tõnõ ja kolmas, sõs olõs meil ka nii. Ütesõnaga, ku Stalin 1939. aastal Soomõ kah olõs är võtnu, kae ku häste mi sõs olõs elänü.

    Inemise ei saa sukugi arvo, et tuu muro om külbnü tuusama inemine, kiä sääl muroplatsi keskel eläs, et lillihäitsme om aknõ ala istutanu tuusama inemine, kiä säält aknõst vällä kaes ja puhas om selle, et inemise ei pillu umma sitta ilma piten lakja.

    Eks om muidoki ka «vällämaal» tuu as’aga hädä ja om tõprit, kiä omma samasugudsõ ku siin, a ülene keskmäne om iks kõvva korgõmbal.

    Inemiisil siin ei olõ tuud usku, et midägi muuta ja parõmbas tetä saa. Ma kuulõ tüü man egä päiv mitu kõrda, et mi pruuvsõmi külh niipiten, a ega midägi parõmbas es lää.

    A sõs uurit ja kullõt, et kuis tetti ja mis tetti ja sõs saat arvo, et alla anti pall’o lihtsäle.

    A ega vahtsõ as’aga om nii, et algusõn tulõ veitkese rohkõmb punni ja ku asi iks õigõ om ja mõtõ hää, siis ütskõrd tä nakkas minemä ja sõs olõ-i inämb pidämist.

    Mille tuu nii om? Mu meelest om tuu iks kommunistlik ilmakõrd, miä hää mitu põlvkunda är om tsurknu. Tuusama kõrd, mille bürokraatia mülkäle om kaonu perädü hulk hüvvi mõttit ja julgõt päälenakkamist, kon kõik om kõigi ja mitte kellegi uma ja kon kõik kandva mitte millegi iist vastust.

    Tuud muuta olõ-i lihtsä ja ega paar vai kolm vai neli inemist tervet ilma ei muuda. A ku tahtmist om, sõs ütte vai kattõ vai kolme tükükeist tuust ilmast muuta piäs egäüts umal eloaol joudma…

    Katsas kiri. Tohtri man.
     
    Üleminevä nätäl sai tohtri man käütüs. Paprõmajandusõ jaos piät vällämaalanõ är tõõstama, et täl määnestki hirmsat tõpõ külen ei olõ ja kõgõ hirmsamb om teedäki HIV ehk sis AIDS.

    Alostusõs paistu, et tuu jaos tulõ sõita pia kuus tunni Kirovi liina, mis om mi oblasti pääliin ja et kotusõpäälidse haigõmaja tohtrit ei usuta.

    Mi sõs pusklimi vasta ja mi asotusõ säädüsetundja lubasi asja «uuri». No ja uursõgi vällä, et saa iks tuu as’a kotusõ pääl är klaari.

    Lätsimi sõs neläkese (meid vällämaalaisi om tan parhilla neli tükkü) haigõmajja ja saimi as’a ilosalõ aetus.

    Muidoki oll’ mi säädüsemiis üten ja tä oll’ sääl kõik kõrraldanu, muido murdnu es ulli vällämaalasõ tuust mutikar’ast kuigi hinnäst läbi. Sääl piät iks täpsele tiidmä, kos sa saisat ja kuna piät ussõ vaihõlõ tsurmma, et kiä ette es trügünü.

    A haigõmaja esi oll’ õks armõdugõnõ – verevõtmisõ «pumbaruum» oll’ mõnõ ruudu suurunõ korgõ laega ubõrik, kos laest ja sainu päält sattõ värvi, kraanikausi toro olli närdsoga kinni tõmmadu.

    A riista olli ütekõrdsõ ja ma mõtlõ, et ku sääl kraanikausin süstlit mõskõ olõ-i vaia, et kas tä sõs piätki viimädse pääl olõma.

    Ja sõs tull’ miilde, et ku latsõn sai vinne aol tohtri man käütüs, sõs tundu haigõmaja ja polikliinigu mitte kõgõ mõnusamba kotusõ, a nii ripakil tuu asi iks sukugi es olõ ku Vjatskaja Poljana tervüseasotusõn.

    Et sõs tuu kotusõ päält es võinu Eestimaa pääl iks sukugi nõnna vingu kisku.

    Viil üts huvitav asi naas’ silmä, ku joba vüürüsen ärminekit oodimi. Õkvalt ussõ man oll’ automaat, kohe võisõt viis ruublit sisse panda ja ilosa sinidse sussi sait vasta.

    A tuu massina kõrval oll’ määnegi putka, kos noidõ sussõ iist küsti õnnõ kats ruublit ja 50 kopkast.

    Ja ku ollit joba tõsõ kõrra pääle trampnu ja tohtri ussõ takan ulli näoga ümbre kait, selle et kõigil olli ilosa sinidse sussi, a sul õnnõ määndsegi tsianahast kalavinski, sõs sääl möi tõnõ putka sussõ ruts viiekümnega. Sääne ummamuudu loogika…


    Säitsmes kiri. Katlamajan
     
    Mõni aig tagasi sai kõnõldus mi katlamajast, kon om hingekirän pia sada inemist.

    Võimsus om täl 53 megavatti ja korsnit õkvalt kats tükkü, mõlõmba huugasõ üüpäiv läbi.

    Tehassõ hindä tarvidus olnu vast nii 5–6 megavati ümbre, ku trassi olnu ehitedü mõistusõ perrä. A nä ei olõ, ja nii lätt sõs tehassõlõ vast 10–12 megavatti. Kõik ülejäänü vahmiil lätt külä ja päämidselt ilma kütmises.

    Kõrra tull’ naidõ lämmätorrõ kvaliteedist kuunolõkil juttu ja sõs nä vangutiva esi kah pääd, a olõ õi halva ilma hääldä: Krasnaja Poljaandõ tulõ tuu iist kevväi paar nädälit varramba…

    Paar päiva tagasi võtsõ sõs kätte ja lätsi kaema, et miä tuu katlamaja hindäst kujotas.

    Astsõ ussõst sisse: ilmadu suur ja hämmär ja tolmunõ hoonõ, egäl puul toro vidsisese ja ajava tossu vällä, moodori, pumba ja jummal tiid mis kaadrivärgi mürisese.

    Ahosuiõ vaihõlt paistus tuli ja pill kibõnit ja õkvalt tull’ miilde film «Sõrmussidõ Esänd» ja Raudliin, kon Saruman orkõ ehit’ ja sõariistu tekk’.

    Kõndsõ viil veitkese siin-sääl ümbre ja sõs mõtli, et tuust torrõ ja treppe ja muu krempli rägast ma ilma kõrvalidsõ abilda inämb vällä ei päse. A sõs naksi iks kuigi tuud asja arotama ja olli väega imestünü, ku pia samast ussõst, kost sisse lätsi, vällä ka jõudsõ.

    Õnnõ üts asi oll’ imelik: noid sata inemist ma joht koskil es näe. Muidoki, ku katlamaja tüütäs kolmõn vahetusõn, sõs om kõrraga kohal vast nii 30 inemise ümbre, a esiki noid ma es näe.

    Näi ütte vanamutti, kiä sei saia, ja ütte prillega mehekeist, kiä kassi süütse – niisama saiaga. Ja sõs viil kattõ hord’ot, kiä vasta tulliva, määndsegi nuia ola pääl. Ei tiiä, no om mu meelest kats võimalust, ma kas es trehvä õigõ kotusõ pääle vai omma nuu inemise sinnä esi är essünü, mis sukugi ilmvõimalda ei olõ.


    Kuvvõs kiri. Aoluutunn ütele vinläsele ja katõlõ tatarlasõlõ
     
    Seokõrd tahas juttu tetä ütest jutuajamisõst, miä oll’ õkva inne Esämaa hoitjidõ päivä ja Eesti Vabariigi aastapäivä. Edimäst peetäs Vinnemaal inneskidse Nõvvokogodõ armee aastapäävä puhul, a tõist teedäki kon ja teedäki misjaos.

    Ütesõnaga ollimi üten kõrtsun ja ma ei tiiäki, kas ma ja tuu ruutslanõ, kiä nädäli seen mu ülemb ja nädälivahetusõl sõbõr om, näemi nii tõistmuudu vällä, vai om seo nuka inemiisil määnegi massin seen, miä õkvalt rüükmä nakkas, ku vällämaalasõ ligi omma, egäl juhul saimi õkvalt jutu pääle kolmõ kotusõpäälidse mehega: üts näist oll’ vinläne ja tõsõ kats tatarlasõ.

    Ja es lääki pall’o aigu – ma arva, et vinläse tõnõ küsümüs oll’ joba, et mille ti sääl Eestin nii hõela inemise olõti ja soldani maaha võtiti ja mille ti näid ei salli, ku nä ummõhtõgi meid fašistõ käest är pästivä?

    Ja tuu küsümüs olõ õs küsütü säändse tooniga, et «ti olõti tõpra jne», a sääl oll’ inemisel iks suur segähüs ja huvi teedä saia, et mille tuu asi nii om.

    Ma sõs naksi seletämä ja iks algusõst pääle, et 20 aastat esisaisvust, Molotovi-Ribbentropi pakt, okupatsioon ja kiudutaminõ ja et iks ei kõlba kohegi, et egä aasta 9. lehekuu pääväl Eesti Vabariigi pääliina keskel tuu soldani man juvvas ja röögitäs ja Eesti riiki salvatas. Ja ma olli iks peris üllätünü, et tuust arvo saadi ja mul tuu pääle kätt suruti ja aoluutunni iist tennäti.

    Üts asi jäi näil (päämidselt külh vinläsel) iks kripõldama, et mille Vinne valitsus näile kõik aig kõnõlõs, et «pribaldi» maru halva omma.

    Mu seletüs, et või-olla om näil tuud vaia tuu jaos, et esi hää vällä nätä, es paistu näile küländ hää ollõv.

    Ma sõs arvsi tuu pääle, et muidoki om hää asi, ku inemise umma riiki uskva ja usaldasõ, a ku om kahtlusõ, sõs om kõgõ parõmb esi kaema minnä, et kas pribaldi õks juuskva ilma piten ümbre, haakristega paila käüse pääl, veridse kirvõ sälän, ja püüdvä vinläisi.

    Nä lubasiva mõtõlda, opsiva mullõ tatari kiilt ja lubasiva mu kodo saata, et tii pääl midägi halva es juhtunu. Ma arvsi, et saa esi kodo. Võtsõmi tuisutopsi, surusimi kätt ja nii jäigi.

    Tii päält osti šokoladnitsast värskide vabarnidega kuuma kompotti ja jalodi kodo poolõ, müüdä tütärlatsist, kiä ummi käekottõ pääl, kaskidõ ja korgõ kundsaga saapidõga pervest alla järve pääle vissi lasiva…

     
    Viies kiri. Komandeeringun
     
    Veitkese aigu tagasi kävemi kaeman ütte tõist tehast, kiä meile matõrjaali saat.

    Matõrjal olõ õs peris sääne nigu vaia ja nii sai sõs kaema mintüs, mis tuu hädä vai nii.

    Vinnemaal om säändse as’a jaos muidoki pühä sõna «komandirovka», miä om nii pühä, et ku naanõ vai tutva tuu ao seen helistäs, sõs üteldäs läbemäldä helüga, et «tavai põstra, ja v komadirovke!» ja pandas toro är. Mu meelest väega kipõ es olõ, selle et sõita oll’ viil katõssa vai ütessä vai kümme tunni, a ku inemine om iks komadirovkan, sõs ei massa tsurki.

    Nii mi istsõmi ja sõidimi 700 kilomiitret läbi mõtsa hummogu poolõ ja lõpuots oll’ jo Uuralite «vüüsen», kos maa joba peris mägine. Kõik aig sattõ lummõ ja et tuud es jõuta kõrraga är korista, sõs olliva mäeküle täüs suuri veomassinit, miä hinnäst teosammuga ülespoolõ vidivä vai sõs vinnati näid vannu Kirovetsega.

    11 tunni peräst ollimigi peräl. Jekaterinburgini jäi viil paarsada kilomiitret...

    Koha pääl oll’ nõukaaignõ müüblitehas, mille üts umanik määnegi vällämaalanõ ja tõnõ umanik kotusõpäälidse kupõrnaatri «abi» elokotusõga Hollandin, nigu tä hinnäst meile tutvust’. Sääne suur ja paks ja täüshabõnidõga müräkäs, kiä hummogus juu paki keefiri. A keefiripakil tull’ korgi kinnätüs paki külest vallalõ, mispääle osa pakin olõvast keefirist ilma piten lakja ja päämidselt kupõrnaatri «abi» habõnihe ja silmi vahelõ linnas’. Tuu pääle kostsõ paar imäga köüdetüt vandmissõnna vinne värgi ja kvaliteedi kotsilõ ja jutt läts’ edesi.

    Juturito vaihõlt paistu mullõ, et kõik tuu tehassõ värk om sääl määndsidegi muiõ asju kokkosadamisõ peräst ja et nuu as’a omma köüdedü kupõrnaatri ja Hollandi «abistamisõga». Sõs oll’gi herräl aig minnä Hollandihe ja ma looda tä peräst, et sääl omma keefiripaki kimmämbä.

    Mi lätsimi tehast kaema ja sääl saiva mu kahtlusõ kinnitüst: paistu, nigu olõs vanajummal kõndnu, üsän unik puutüümassinit, a sõs jäänü varbast vallalõ tulnu orantsi puukänga tall juurigu taadõ kinni, vanajummal sadanu nõna pääle ja massina linnanu suurõ kaariga läbi ilma ja õkvalt tuu nõukaaigsõ tehassõ katusõst sisse ja põrmandu pääle lakja.

    Sääl nä no saisi, nigu tuu jummal juhat’ – «kingitüs» Hollandi valitsusõ käest…

    Lämmind oll’ sääl vast kuus-säidse kraati, rämps, nii ravvast ku puust, egäl puul videlemän. Tuu keskel unik tavotitsit miihi ja tegevdirektri: mürägu usaldusmiis ja inneskine autojuht… Et autojuhi hariligult liimpuidu tegemisest suurt midägi ei tiiä, sõs oll’ tuu kõntsa keskel viil Maria Pavlovna, päältnätä 55aastanõ tarku silmiga naistõrahvas, kink olgõ pääl kõik tuu kupatus tegeligult saisõ.

    Mi sõs seletimi näile, kuis taad asja võinu veitkese parõmbas krutti ja kon midägi paranda ni istsõmi autohe. Ja meist jäi vällä lumõsao sisse saisma Maria Pavlovna ja timä tarkust silmist paistu, et tä või jo kõnõlda toolõ kupõrnaatri «abilõ» ja tavotitsilõ miihile, et sitast saia ei saa, a ega tuust pall’o parõmbas ei lää.

    Õkva kah’o oll’ timäst.

    Kodotii pääle ostsõmi pudõli viina…

     
    Neläs kiri. Üle jõõ vii perän
     
    Üleminevä nädälivahetusõ nakka es Kaasanihe sõitma ja puhksi Krasnaja Poljanan. Tuu puhkaminõ esi näge vällä niimuudu, et makat poolõ pääväni, sõs kutsutas süümä, sõs pikutat ja loet raamatit. No ja ku viisit, sõs kõnnit küllä piten.

    Ja nii ma lätsigi kaema, et miä silmä nakkas. Nii nigu egä hummok tüüle minnen ja tüült tullõn, nii paistu ka tuu päiv, et tegeligult valitsõsõ tuud küllä hoobis pini. Ja mitte määndsegi armõdu rakadsi, nigu mõnõn Kesk-Ameeriga geton, a peris häste söödedü ja rammun.

    A kost sääne mõtõ, et pini võimul omma? Mõistaki-i täpsele üteldä… Võiolla tuuperäst, et hummogu omma inemise hinnäst kuigi sängüst vällä saanu, suka ja vammusõ ja undrugu suurõ vaivaga sälgä vidänü ja läävä sõs rudisõvat lummõ piten, kühmä sälän, leeväkõrvast vällä tiinmä.

    A pini saisva aiaväretin vai uulidsa pääl risti jalon nink kaesõ ja nuhutasõ, pää uljalõ pistü ja hanna rõngan. Tulõ tujo hinnäst kõhvitsa, sõs kõhvitsõsõ, tulõ tujo kedägi jurgata, sõs jurgatasõ. Õdagu tulõva inemise sama kühmän tüült ja pinel omma õks hanna rõngan. Mille ei piässi olõma, ku ull’ käü tüül ja kand söögi kodo ja pill sõs rammusa pala tarõ taadõ…

    Sõs jõudsõ ma jõõ viirde ja pervest läts’ alla kitsas tiirada, miä üle jõõ vei. Raa veeren oll’ ijä pääl nätä mitu mehekorgust vinne õigõusu risti, miä olli arvada ijäst vällä raodu ja pistü aedu. Tan oll’ paar nädälit tagasi toimõndõt usulist kombõtäütmist, hindä patust puhtas mõskmist.

    Ma olõ uma hengekese iks pruuvnu puhta hoita ja muu kõntsa vasta kõrdapiten sannan käünü, nii et minno hinnäst tuu kombõtäütmise man es olõ. A tuu asi käü jutu perrä nii, et patunõ inemine hüppäs kolm kõrda ijämulku, papp lugõ sõnno ja lask sõs ijäst risti pääle suud anda ja «voila!» omgi heng vahtsis pattõs puhas!

    Tuust, kas määnegi spravka kah mano andas, juttu es olõ, a tuu iist oll’ tuu päiv15 kraati külmä…

    Edesi kõnõli jõõ pääl üte kalamehega – paistu, et tuu mehekene oll’ päämidselt kotost pagõnu ja kalla olõ es sukugi, nii et tuun osan jäi jutt lühkeses. Neelüaig pidi nakkama sõs, ku päiv lämmämbäs lätt, ütesõnaga koskil urbõkuun.

    Jaloti edesi ja jõudsõ jõõ tõsõ veere pääle ja sõs sai selges, misjaos nu inemise kelkõ ja 40-liitriisi piimäkarduga üle jõõ kärotasõ – sääl oll’ mäekaldõn läte, kost külärahvas talvõl hindäle vett vidä.

    Vesi om hää ja puhas ja tükk maad parõmb ku tuu tsolk, miä kraanist tulõ. Tuu käü iho mõskmisõs külh, a joogihädä jaos võtat midägi poodist. Olt. Vai viina. Mõni ime sõs, et säändse jutu, et pall’o juvvas…

    Sinnä tuu raakõnõ sõs lõppi, a ma ronõ viil veidikene korgõmbale mäeküle pääle, istsõ maahasadanu kuusõrondi pääle ja kai õnnõ – jõgi, külä ja tehas, sekkä herri haukminõ…

     
    Kolmas kiri. Kaasani päiv ja üü
     
    Alostusõs (ja minevädse kirä miildetulõtusõs) piä õkvalt ütlemä, et rong tull’, nii et peris tühjä tuu liipride egäpääväne puhtasragominõ iks es lää.

    Lubasi Kaasanist kõnõlda. Eestläisi ja nii ka mu jaos tulõ Kaasani liinaga muidogi õkvalt korvpall ja Mürka miilde, kiä uma jutu perrä tan Kaasani Uuniksin mängse. Ma iks edimält pruuvsõ näile siin seletä, et ma tiiä kah Mürkat ja nii, a es tii kiäki tõist näko.

    Kuigi kahtlanõ tundu tuu asi, a sis loi Inernetist, et Mürka mängse hoobis Kaasani kasiinodõn hasartmänge. Noijah, ja sõs es julgu vast naasõlõ üteldä ja mõtõlgi tuu korvpalliluu vällä.

    A liin esi om illos ja vana. Rahvas päämidselt vinläse ja tatarlasõ. Ja huulmada tuust, et üte omma pravaslavniku ja tõsõ musulmani, saava nä ütstõsõga ilostõ as’a aetus ja määnestki suurõmbat kisklõmist ei olõ.

    Ei mõistaki üteldä, et millest tuu tulõ – kas jahutas külm ilm miilt vai om kommunismi idee seo põlvkunna usu kimmüst veidembäs võtnu vai viil midägi kolmandat.

    Mitu nädälivaiht sõidi müüdä keskliina ja otsõ kortõrit. Lõpus iks löüdse kah.

    Kortõri umanik oll’ päältnätä 50-aastanõ tatarlanõ ja uma kauba häädüsen kimmäs.

    Põhjusõ alatõn tuust, et kortõrin om lämmi vesi ja lõpõtadõn tuuga, et lähkül om mitu mošeed, kost hindäle moslemist naist saa valli.

    Hapõn ku moslemis saamisõ põhialus ollõv mul jo olõman.

    Kirotimigi üürilepingu ala ja kunagi pidimi viil kimmähe kokko saama ja as’a kõrdapiten sisse pühitsemä.
    Paaril kõrral olõ käünü ka Kaasani üüello kaeman. Tatarstani hotelli all om üts söögikotus, kon maru hääd šašlõkki andas ja säälsaman om tõsõ kõrra pääl restoraan, kos sis nädälivahetuisil süvväs, juvvas ja jalga keerutõdas.

    Kuigi ma olõ-i ilman Edu poodi pääl olnu Võru restoraanin käünü (ma olli tuul aol, ku tuu asutus viil hiilas’, trennin), kujota ma umbõs ette, et sääl oll’ säänesama melu.

    Säänest padujuumist nigu inämbüs inemiisi Vinnemaa pääle mõtõldõn ette kujotas, ma es näe. Jah, istuti ja võeti viina ja lüüdi tandsu, a õnnõ üte tütarlatsõ pää oll’ vaonu lavva pääle ja ku sis turvamiis tedä veidü turgut’, olli nätä ikõdu silmä… ja rohkõmb pur’on inemiisi nigu es olõki.

    Tuul samal teemal aimi juttu üte paikligu vinne tütärlatsõga, kiä ütel’ niisama, et vinläisist kõnõldas ku hirmsist joodikist, a ku tä Türgün puhkusõl oll’, alostiva sakslasõ ja pribaldi hummogut viinaga ja es tulõ päiv aigu hotellist vällä…

    Ma esi usu, et tuu asi om veitkese niimuudu, et suurin liinun, kos inemiisil iks tüüd ja tegemist inämb, olõ-i tuu asi tõtõstõ nii hull, a maakotussin omma nuu kogussõ iks suurõ.

    Pall’o õnnõ sünnüpääväs, Eesti Vabariik!


     
    Tõõnõ kiri. Verevä välä pääl
     
    Rongisõit vei minno Kirovi oblastihe, liinakõistõ nimega Vjatskije Poljanõ, kon eläs nii 70 000 inemist. Sääl oll’ sõs vahtsõnõ leeväesä, hästesöödetü ruutslanõ, perrooni pääl vastan. Sõit läts’ edesi autoga, nii umbõs 25 kilomiitret üle suurõ ja laja Vjatka jõõ Krasnaja Poljandõ.

    Sild üle jõõ sai valmis viil mineväaasta ja tuu oll’ paikligõlõ suurõs õnnistusõs. Inne käve praam üle, a tuu oll’ rohkõmb nigu loterii, et kuna lätt ja kuna peräle jõutas, sai pääle protsessi selges.

    Talvõl käüti üle ijä, jalaga ja massinidõga, nii keväjäni vällä, nika ku edimäne auto läbi vaiu. Sõs oll’ selge, et nüüt om huuaig läbi saanu.

    Innevanast oll’ tuusama kotussõ pääl, kon parhilla Krasnaja Poljana, väiku küläkene Krasivaja Poljana. A 1948. aastal sai selges, et kotus om maru hää üte suurõ tehassõ jaos: raudtii tansaman, suur jõgi palkõ parvõtamisõs niisama. Ja lätski vallalõ – ehitedi suur tehas, mis naas’ tegemä egäsugu putkasid. Tsiberihe naftapuurjilõ elämises ja jummal tiid milles viil.

    Nii suursugutsõlo kotussõlo Krasivaja Poljana muidoki inämb nimes es passi ja nii saigi vahtsõnõ pasjoolok nimes Krasnaja Poljaana, miä võro keeli tähendäs sõs Verrev Väli vai midägi säänest.

    Et tehas sai suur, nigu Vinnemaal iks saa, sõs koliti tüülise muialt kokko ja parõmbil päivil oll’ külän inemisi päält 15 000.

    1990. aastidõ alostusõn saiva arvada kõik putka valmis tettüs ja sõs tull’gi vahtsõnõ plaan, et nüüt olõs vaia müübli kah näile sisse tetä. Ja tuud tetäs tan täämbädse pääväni. Ja tetäs nii, et ütest otsast lätt saepalk sisse ja tõsõst otsast tulõva lavva ja riioli vällä.

    Inemisi om tehassõn pall’o, 1500 ümbre. Tuu, et Vinnemaal inemisi pall’o om, nakkas silmä pia egä kotussõ pääl. Näütüses lumõsaha kabiinin sõit üten 4 miist.

    Kõrra mõtli, et vast omma hääletäjä, a sõs mõtli, et mille näil kõigil ütesugudsõ neoonvesti sälän omma...

    Vai võtami näütüses mi katlamaja, sääl om hingekirän 100 inemist! Ja sõs om viil mitu vahetust puhvaikadõ ja luntkübäridega mehikeisi, kiä kangõ ja lapjidõga egä jumala päiv tehassõ raudtiiharo ülesõidukotussit ijäst ja lumõst vallalõ ragova.

    Ma olõ tan nüüt kats nädälit olnu, a üttegi rongi olõ-i joht nännü. Küsse miihi käest ja nä ütlivä, et järgmädses nädälis oll’ õks rongi kah lubatu. No annas jummal…

    Külä om, nigu vinne külä iks – ütekõrdsõ palktarõ segi nõukogudõ-aigsidõ kivijurakidõga. Ja noid tarõkõisi om tan säändsit ja määndsit.

    Om ilosit päävä käen pliikünü sainuga, om edimädse ettesadanu värviga võõbatuisi. A üts asi om kõigil üttemuudu: sinidse aknõraami. Eesti inemise jaos om tuu muidogi veitkese võõras, a sääne om paigapääline kommõ. Sinine om vannust aigõst mongolidõ pühä värv, mis hoit inemist kurjõ vaimõ iist. Päält tuu olõ kuulnu, et sinitsest aknõraamist ei julgu kiholasõ läbi linnada. Kimmäle ma tuud ei tiiä, a susi pelgäs kah verevät lipurita. Arvada tuu elläi kah iks värvest midägi mõikas…

    Nädäli seen om mu elopaik säälsaman pasjoolokin, üten küläliisimajan. Tarõ om lämmi, süvvä antas häste ja tüüle om vaivalt verstäjago patsiirmist.

    Nädälivahe om ette nättü kortõr Tatarimaa pääliinan Kaasanin. A tuust ja kõgõst muust tulõvadsõn numbrõn, ku külm minno är ei võta.

     
    Edimäne kiri. Sõit Vinnemaalõ
     
    Tan tulõ juttu tuust, midä vahtsõt vai vanna saa Vinnemaal parhilla nätä ja kuulda. Ma esi olõ muido Võro puult peri, a ilma piten roitminõ om iks miildünü ja nüüt om sis ots Vinnemaa poolõ käändnü. Et saa tüüd tetä ja kalla püüdä ja tuu man vast esiki selgembäs, et ku lagja ja vallalõ tuu pall’okitet vinne hing sis periselt om.

    Tal’na ja Moskva vahel om linnumassinidõga tuu asi armõdugõnõ ja nii sai sis rongi pääle mintüs. Rongi pääle sai ilostõ, üts Võromaalt peri Tal’na sõbõr oll’ viil saatman.

    Andsõ pudõlikõsõ külmärohto ja naasõ tett kardokasalatit viil üten – tä om muido seto, a hää inemine tuugipoolõst.

    No ja oll’gi minek. Kupeen olli kuun katõ vinne kiilt kõnõlõva meesterahva ja üte naistõrahvaga. Tuu oll’ inne tulõkit piirakit küdsänü ja paksõ lahkõlõ meile kah tii kõrvalõ. Ei midägi, väega hää piiragu olliva.

    Ku üle Narva jõõ saimi, kai viil tulõdõn Narva liina, mis peris illos paistu, a sis oll’ mõnõs aos ilo läbi – lakjavaonu maja, purus pestü autoromu ja vahtsõt keväjät uutva Sosnovski kahrupüdse.

    Ega rohkõmb nall’a es saa kah ja hummogus ollimi Moskvan, Leningradskii vaksalin peräl.

    Vagonist vällä tullõn olli ma muidoki veitkese üllätünü, et mul lippõ ja telekaamõrdõga rahvas vastan oll’. Mõtli: hää kül, lipu viil, a telekas om iks joba liig, seldsimehe!

    No peris ruttu sai muidogi selges, et ega nä sääl mu peräst olõ õs. Nä oodi Peterburi rongi, millega tull’ latsrevolutsionäär Sirõk, kiä kurjõ eestläsi kohtukulli iist pakku pässi. No ma iks usu, et tuu kull lehvitäs viil siibu ja saa nätä, mis taast as’ast tulõ.

    Päävä aol ai liinah ummi tüüasju ja õdagus jõudsõ tagasi Kaasani vaksalilõ, kost läts Iþevski rong. Et rongini oll’ tunnikõnõ aigu, lätsi puhvõtist läbi ja võtsõ kats võiuleibä ja topsi tiid – no seo oll’ muidogi läbimõtlõmada luksus, mis massõ pia 80 kruuni. Kõtt jäi viil helles, a rohkõmb telli es julgu.

    Õnnõs tull’ miilde setopoiskõsõ naasõ tettü kardokasalat, mille ma sumadanist vällä kraamsõ ja säälsaman är sei. No oll’ hää salat, tuud võinu tan puhvõtin müvvä 500 ruublit kilo!

    Ja oll’gi aig kobida rongi pääle, mis minno viil pia 1000 kilomiitret Krasnaja Poljana poolõ viiä lubasi.

    Eräle tahtsõ viil juttu tetä vagunisaatjist ja üldse vinne naistõrahvas-ammõtnigõst.

    Noist om kuigi jäänü sääne mulje, et ku näide käest midägi küsümä läät, sis ommava edimält säändse kur’a vai nii, a ku mängit veitkese ulli vai hädälist ja pilgutat silmi, nii omgi mõtseläjäst saanu suur ja lahkõ kahrumamma, kiä sinno kõgõ ilma kur’a iist hoit ja nigu latsõlõ är seletäs, mis ja kuis.

    Seos kõrras kõik. Ku ello ja tervüst andas, kiroda järgmäste lehte, mis edesi sai.
     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!