Nummõr' 192
Rehekuu 20. päiv 2009
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Perimüsmuusiga opipäävä Moosten
  • Uudissõ
     
  • Lindora laada päält saa tähtraamatut
  •  
  • Üts väega makus päiv Varbusõl
  •  
  • Vahtsõn-Antslan maitsti 57 purgisüüki
  • Elo
     
  • Võromaa perändkultuuri jälgi pite
  • Märgotus
     
  • Uibo Toomas: riik võissi massu mõtsaumanigu kätte jättä!
  • Uma Lehe jutuvõistlus!
    Ruitlasõ jutt
    Kirä
    Perämäne külg
      
     
      
    Minevä riidi ja puulpäävä oll’ Moosten illos kaia ja kullõlda, kuis perimüsmuusiga opipäivil mänge ütenkuun kannõld nii koolilatsõ ku ka vanaimä.

    Huvilidsõ olli Mooste mõisahe kokko tulnu nii Moostest, Põlvast ku muialtki.

    Opipäivi kõrraldaja Podekrati Ülle selet’, et rahvapillioppusõ mõtõ tull’ suvõl, ku Moosten oll’ restauraatoridõ oppus. «Mõtli, et rahvamuusika passis tuuga häste kokko,» kõnõl’ tä. Seokõrdnõ oppus oll’ sõs joba tõnõ.

    «Ülle kõlist’ ja küsse, kas avitami vällä,» kõnõli rahvapillioppaja Sildoja Krista (pildi pääl hääd kätt) ja Raivo. Nimä omma peri Pärnumaalt, a tüükotus om näil hoobis kavvõl Islandimaal. «Ku kaia, ku pikk maa om Islandihe tüüle kävvü, sis Moostehe oll’ tsupsti ja kohal!» naard’ Krista, kiä oppas Islandil väega mitmõ maa rahvapille.

    «Tuu om supõr, et Moosten käüdäs kuun, tellitäs hindäle pilli, a kõgõ suurõmb väärtüs om iks tuu, et kuun mängvä esi põlvkunna,» kitt’ Sildoja Krista Mooste folgisõpru. «Mullõ tunnus, et rahvamuusika om Lõuna-Eestin rohkõmb elo osa ku muial Eestin.»

    «Egä ma pillimiis ei olõ, a ku saa hindä jaos oppi ja vahel koton tinistä, sis saa meele rõõmsambas,» selet’ latsiaiaoppaja Ojasaarõ Tiiu (52) Vanaküläst, kiä lei üten joba ka suvitsõl oppusõl.

    Riidis jõudsõ Moostehe ka ütessä vagivahtsõt väikeist kannõld.

    Nuu telse oppusõ kõrraldaja Mooste folgikoda, miä vidä Moosten ka suurt keväjäst Põlva Folkfesti. Viil korjas koda rahva käest kokko vanno pille, et noid järgmädse pido aigu kaemisõs vällä panda.

    Harju Ülle

     
    Juhtkiri: Abikäsi kulus iks är
     
    Seo süküs tulõ pall’odõlõ iks küländ rassõ: või-olla olõ-i inämb tüükotust ja mar’a-seene omma kah joba mõtsast otsan. Mi inemine om sääne, et egä timä nii väega tõisi käest api ei otsi ja kurtma-ikma lää-i. A api või olla väega vaia: sai lainu võetus, et latsilõ koolias’a osta ja tagasi massa ei jõvva, liinainemiisile tulõva õkvalt sälgä kõva küttearvõ. Vanakõisi naatas kah huuldõkodost är tuuma: sugulasõ jõvva-i näide sääl pidämise iist krõpõt hinda massa.

    Kuis saanu avita neo inemise, kinkal hindäl viil elo rii pääl om? Ütte-tõist om naatu joba vällä märkmä. Seo süküs om mitmõl puul kõrraldõt vanakraamiturgõ, jaetas ilma rahalda rõivit, kor’atas ütitselt rahha üte vai tõsõ tarviligu as’a jaos.

    Tuud perämäst asja võinu viilgi inämb tetä. Ku iks kuulõt, et perrel olõ-i rahha talvõpuiõ ostmisõs vai piät rahapuudusõ peräst latsõ trennist är võtma, sis saa külä vai kogokund iks raha kokko panda, tarviligu as’a är osta vai kinni massa. Ku tunnõt mõnt ütsikut vanainemist, sis olõ-i pall’o kõrra timä mant läbi astu, küssü, kuis lätt ja kas midägi vaia olõ-i. Su jaos väiku avitaminõ või olla hädälisele suur päsemine.


    Harju Ülle, päätoimõndaja


     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!