Nummõr' 195
Joulukuu 1. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Hindä tettüisi rahvarõividõga Umma Pitto
  • Uudissõ
     
  • Hurda kodotalo sai vahtsõ vällänägemise
  •  
  • Kanepi segäkuur om 125aastanõ
  •  
  • Tarton kõnõldas Lõuna-Eesti kogokunnast ja luudusõst
  •  
  • Kõivu Madissõ loomingu päiv Tal’nan
  • Elo
     
  • Jutu periselost lämmistäse hinge
  •  
  • Ellu jääse nuu keele, midä noorõ inemise tahtva kõnõlda
  • Uma Lehe
    suur jutuvõistlus
    2009
     
  • Uma Lehe rekord-jutuvõistlus: 147 võistlusjuttu 50 kirotaja käest!
  •  
  • Jutuvõistlusõ parõmba jutu
  •  
  • Kalkuna Mati: ma piaaigu nigu eläsi tuu Saimaga kuun
  •  
  • Juhtkiri: Jutuvõistlus om üts jago kultuuriluust
  • Ruitlase jutt
    Üts küsümüs
    Perämäne külg
     
     
    5. joulukuul om Võromaa juuriga kiränigu ja mõtlõja Kõivu Madissõ 80. hällüpäiv
     
    Jutu periselost lämmistäse hinge
     
    Allasõ Tiia
      
     
    Ostrovi Marjulõ toova Kõivu Madissõ võrokiilse raamadu miilde latsõpõlvõkodo – Ahja lähküdse Puusepä talo. 
      
    «Kirotõdu om tollõst, miä tegelikkusõn toimunu – midägi olõ-i vällä mõtõldu!» kitt Kõivu Madissõ raamatut «Kähri kerko man Pekril» tuu viis kõrda läbi lugõnu Ostrovi Marju (43), Mooste valla Kauksi küläelo iistvõtja. Nigu Kõiv, sai ka Ostrovi Marju kõgõs elos põh’a vanavanõmbidõ man kasumisõst.

    Raamadu «Kähri kerko man Pekril» (1999) löüdse Kauksi külävanõmb ja küläkeskusõ juhataja Ostrovi Marju juhusligult Põlva raamadukogon. «Inne olli lugõnu «Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl» ja taast tiatrit nännü televiisorist,» kõnõl’ külävanõmb. ««Põuda ja vihma» lugõsi mitu kõrda, a sõs avasti raamatukogost tõõse Kõivu raamatu kah! Ku Võro instituuti trehvsi, osti taa peris hindäle. Kuna mul hindäl om väega suur huvi kodoluu vasta, sõs Kõivu raamatu andva Põlva kandist ja inemiisist tõsielolidse pildi.»

    «Kähri kerko man Pekril» omgi poolõst jaost kirja pant õkva ku latsõ silmi läbi. «Mina kasvi ka uma vanavanõmbide man Ahja lähkün. Ellimi vanavanaesä ehitet rehetarõn. Sääl käve elo vanaaigsõ talo perrä iks viil ka Vinne-aigu. Kuki Kõivu-kireldüse omma varõmbast aost, tulõtasõ nä mullõ täpsele umma latsõpõlvõ miilde. Tulõ õkva sääne lämmi tunnõ pääle, hulka parõmb nakkas!» ütles Ostrovi Marju.

    Tä tund raamatut lukõn, nigu olõs tä esi Kõivu imäpuulsõ suguvõsa inemiisi siän. «Kae, et Kiislari omma väega rahutu rahvas olnu: es püsütä koton, olti siin liinan ja sääl liinan. Esieränis rahutu miis oll’ Ferdi (Ferdinand). Kuki kõkkõ olõ-i vällä kirotõdu, oll’ täl probleeme häste pall’u: külh esihindäga, külh naasega. Ferdi kuuli küländ noorõlt ja matõti Põlva kalmuaida.»

    Marjul omma Põlva kabeliaida matõt vanavanõmba. Kõrd käve tä näide havvaplatsi pääl, samal aol oll’ koton poolõlõ Kõivu Kähri-raamat. «Surnuaian kai, et ma nakka-i õkva minemä, et lähä tõist kaudu ja trehvsigi juhusligult Kiislaride havvaplatsi manu,» tulõt’ Marju miilde.

    Tuglasõl muudõt, Kõivul kõik õigõ

    Ahjalt peri inemisenä om tä ka Tukla «Väikut Illimari» lugõnu uma viistõistkümmend kõrda. «Tuglas kirotas niisama nigu Kõivgi suurõ mehenä umast latsõpõlvõst. Tuglasõl om nigu asja muudõt, a Kõivu puhul om kõik õigõ – esiki aastaarvu! Kõivul omma raamatin periselt olnu nii kotsõ-, talo- ku inemiisi nime. Kes võro kiilt ei mõista, tuul külh vast rassõ lukõ, a seo om ülihää raamat!» soovitas Kauksi külävanõmb Kõivu Kähri-raamatut kõigilõ.

    Raamadu stressi vasta

    Marju latsõpõlvõkodo om Ahjalt Võnnu pääle sõita, kotust kutsuti Vana Asundus (Vanamõisa). Puusepä talo oll’ Õkva Kurõpraksi kõrval, minkast Tuglas «Väikun Illimarin» kirotas. Kurõpraksist läbi kävegi Marju katõssa aastat Ahjalõ kuuli. Raamadulugõmisõ mano juhtsõva Ahja eesti keele oppaja. «Edimädsen klassin viidi meid õkva raamatukokko,» om Marju oppajilõ tenolik.

    Marju lugõ pall’o täämbädseni. «Inemise ütlese, et nä omma stressin: halv om olla. A võtkõ ütskõik määne raamat kätte ja lugõgõ! Ti lähät sinnä maailma sisse ja unõtati uma hädä är. Eriti ku om viil umast kandist kirotõdu – mekandist om iks väega pall’o raamatit! Näites Küütsi Antsul (Hans Küüts, tunnõt sordiarõtaja – UL) om kirotõt umast latsõpõlvõst «Visandeid minu elust.»»

    Viil om Jaanimõisa küläst peri Lehepuu Bernhard – Jõõlaanõ mõtsavahi poig, arst – kirotanu kah kats raamatut, kuis tä Jaanimõisa koolin käve jm.

    Vanavanõmbilõ tenolik

    Kodoluuhuvi tegüsi Marjul jo latsõn tuust, et vanaimä ja vanaesä pall’o kõnõliva inneskidse ao as’ust. Üts Marju vanavanaesä om matõt Võnnu vahtsõhe surnuaida. «Ku sõidimi hobõsõga ütessä kilomeetrit egä keväjä sinnä hauda säädmä, sõs vanaesä terve tii näüdäs’ ja kõnõl’: kiä kon eläs ja elli, kiä Tsiberile saadõti jm.»

    Marju om väega tenolik, et sai hindäle kõik vanavanõmbidõ tiidmise, niisama vanaaigsit töid tetä: rihäga haina riibu ja muud. «Ma kasvigi nigu vanan aon: tuu oll’ nigu muinasjutt!»

    Üle poolõsaa häönü talo pästvä pildi

    Ostrovi Marju om aastit pildistänü häädüvit talokotussit (näütüses Jaanimõisa ja Kauksi külä pääle kokko om 1939. aastast 52 koto kaonu). Noist om plaanin vällä anda ka raamat.

    Häömän talokotussidõ ülesvõtmisõ mõtõ tull’ Marjul ütel joulukuu pääväl autoga sõitõn. «Sõidi nii kellä kolmõ paiku maahajätet majast müüdä, takan taivas veret’ ja mul tegüsi sääne imelik tunnõ, et tuu kotus taht mullõ kõnõlda. Milles mitte pilti tetä, märge ma ja nii taa «haigus» algusõ saigi,» kõnõl’ külävanõmb.

    Parhilla autogagi sõitõn märk tä kõgõ, kas üts vai tõõnõ kotus või vana taloasõ olla. «Osasit talokotussit es lövvä inämb üles, kuki om mõtsupiten roidõtu, kiviunikit otsitu ja inemiisi kullõldu. Üldidselt tsirelipuhma ja põlispuu näütäse kätte, kon om eletü,» ütles Marju.

    Vannu talokotussidõga tegelemine om andnu Marjulõ pall’o egäsugumast elotarkust. «Vanaao inemise ehitivä uma maja hää kotsõ pääle – nä tundsõva tuu är. Ega naa vahtsõmba talo mõisamaa jagamisõ aost omma kõik kaonu – jo sõs kotus es olõ hää! Ku om õigõ maavaim, sinnä tulõ inemine elämä. Egä tunnõ õkva är, kas om hää vai ei olõ. Ku maja om hää kotsõ pääl, sõs lätt inemiisil sääl elo kah häste.»

    Pääle vannu talokotussidõ pildistämise korjas Ostrovi Marju ka muudmuudu Kauksi kandi aoluku. Näütüses ost’ tä sõbõr Põhjala talo, kos olliva velidsekogohusõmehe Juuriksoni Gustavi pääväraamadu 1936.–37. aastast.

    No omma nuu täpse üleskirotusõ Marju käen. «Ma piätki kõkke umast kandist tiidmä – mis külävanõmb ma muido olõ,» nimmas Marju naardõn.

    Ostrovi Marju om Kauksin elänü 24 aastakka. Perämädse viis aastakka om tä olnu Kauksi külävanõmb ja neli aastat juhatanu küläkeskust.

    Ilda aigu valiti tä Mooste vallavolikogo kultuurikomisjoni etteotsa. Timä tütär (23) eläs Inglüsmaal ja poig (19) opp autoremondilukksepäs.

    Poig lei ka kampa, ku imä võtt’ iist kivvest säet nime «Kauksi» vahtsõstegemist Põlva-Räpinä tii veeren perve pääl. «Taa om mi külä märk», ütles Marju, kink teedä nü kirotõdi kivvega Kauksi nimi tii viirde 1930. aastil, a Vinne aigu kasvi värvitüile kivvele võsugi pääle.

     
     
    Mälehtämise püsümisele, miä Kõivulõgi tähtsä, avitas üten ka Ostrovi Marju hobi: laonuist talokotussist pilte tegemine. Näütüses kiränik ja kunstnik Vahtra Jaan (1882–1947) elli üten vanõmbidõga Kauksi-Perävallan Visaku talon aastil 1898–1899. Vahtra nimmas’ taad Visaku talos selle, et sääl ellivä Visaku-nimelidse inemise, ammõtlikult oll’ taa Koosa talo. Parhilla om taa kotus Kanasaarõ külä ala pant. Vahtra vanõmba olliva Visaku talon tiinmän.Vahtra elli seo vankrikuuri häädkätt otsan, miä om maa päält kaonu. Sääl oll’ ka mälehtüstahvli Vahtra avvus, mink võtt’ hindä kätte lähkül elläv kodoluulanõ Pintsaarõ Asta. 
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!