Nummõr' 195
Joulukuu 1. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Hindä tettüisi rahvarõividõga Umma Pitto
  • Uudissõ
     
  • Hurda kodotalo sai vahtsõ vällänägemise
  •  
  • Kanepi segäkuur om 125aastanõ
  •  
  • Tarton kõnõldas Lõuna-Eesti kogokunnast ja luudusõst
  •  
  • Kõivu Madissõ loomingu päiv Tal’nan
  • Elo
     
  • Jutu periselost lämmistäse hinge
  •  
  • Ellu jääse nuu keele, midä noorõ inemise tahtva kõnõlda
  • Uma Lehe
    suur jutuvõistlus
    2009
     
  • Uma Lehe rekord-jutuvõistlus: 147 võistlusjuttu 50 kirotaja käest!
  •  
  • Jutuvõistlusõ parõmba jutu
  •  
  • Kalkuna Mati: ma piaaigu nigu eläsi tuu Saimaga kuun
  •  
  • Juhtkiri: Jutuvõistlus om üts jago kultuuriluust
  • Ruitlase jutt
    Üts küsümüs
    Perämäne külg
     
     
    Uma Lehe suurõ jutuvõistlusõ võidujutt!
     
    Saima
     
    Kalkuna Mati
     
    Paar suvvõ tagasi, ku ma tulli kerikust, lätsi hobõsõaia manu kaema ilosit hobõsit. Sääl oll’ üts vanõmb halli päägä naistõrahvas kuun väiku tütriguga. Nuu andsõva kõgõ rääbäkämbäle hõbõsõlõ leevä- vai saiatükke süvvä.

    Ma olli kavvõmbal ja kai rohkõmb näid ku hobõsit. Nä olli tollõ rääbäkä hobõsõga nii tegevüsen. Silitivä hobõsõ kaala niipall’o, ku hobõnõ sai tuud üle elektrikar’ussõ sinnä näide poolõ õiõnda.

    Läts paar nädälit müüdä ja ma olli jälki pühäpäävä sääl hobõsõkopli man hobõsit kaeman. Ja oh ime, jälki oll’ tuu halli pääga naistõrahvas väiku tütriguga sääl hobõst süütmän. Nä es söödä ütskõik määnest hobõst, nä süütsevä jälki tuudsamma rääbäkät vanõmbat hobõsõkõist.

    Sõs nakas’ asi minno huvitama. Ma lätsi näide manu ja uutsõ ärä, ku nä viimädse tükü leibä andsõva hobõsõlõ. Sõs ma ütli tere ja kes ma olõ.

    Tuu vanõmb naisterahvas ütel’, et tä om Saima ja väiko latsõkõnõ ütel’, et tä nimi om Kärg. Ma kai, et tohoh, sääntsit ei olõ mi kandin nigu olnuki? Küsse, et mis ta sääne asi om, et ti söödät võõrit hobõsit, kas teil umma hobõst ei olõ? Saima ütel’, et ei olõ, mi ei olõki siistkandist, mi olõ Kohtla-Järvelt. Ja sõs ma sai külh edesi säändse luu, et mõtli, et taad ma piä ka Uma Lehe lugõjilõ selges tegemä.

    Tuu asi oll’ juhtunu viimädse sõa aigu, tuu võisõ olla nelläkümne kolmandal vai nelländäl aastal Aa kandin Alarannan, kos kalurikülä oll’ tuukõrd ja kost kaluri tõiva egä hummogu saaki vällä. Mootorpaadiga tuudi kalavõrgu randa ja säält võeti tõmmati köüdsega hobõsõ takan nuu kalda pääle. Sis naasõ tipsõva säält võrgust kõik kala vällä ja sama päiv õdagu viidi kalavõrgu sisse. Järgmine päiv kisuti vahtsõst hobõsõga vällä. Hobõsõ nimi oll’ Saima, tuu oll’ Alatalu hobõnõ.

    A Mäe talun eläsi tütärlats Saima. S’aksa aig oll’ tuu, ja sis es olõ külh saapid eriti latskõisil ja eski suuril inemisil jalga panda. Saimal olli puust talduga kängä ja sõs presentpääldise olli pääl. Ja Saima klõbist’ noidõga õnnõ, ku juusksõ hummogu sinnä kalaranda, kartulikorvikõnõ oll’ käen. Sääl naasõ andsõva tälle korvitävve noid kallu ja Saima juusk’ kodu.

    Ütskõrd, ku tä niimuudu noidõ saapidõ klõbinal juusksõ, olliva puhma takan naabripoiskõsõ pasman ja irvitivä, et «Kes taa nüüt tulõ, sääne klõpin om, et kas taa om nüüt Alatalu Saima vai Mäetalu Saima!?» Saima vihast’ väega, a juusk’ õks edesi.

    Nii nigu Saima ilmusi jälki tii pääle, nii poiskõsõ naksiva jälki irvitämä, et kas taa om Mäetalu Saima vai om Alatalu hobõnõ? Saimal viimäte sõs läts’ miil nii hallõs hindä pääle, et tä nakas’ tuud hobõst Saimat nii vihkama. Kai, et ku taad hobõst es olnu, sis olnu elo külh väega hüvä. Tä es tulõki tuu pääle, et tä võinu vihada hoobis rohkõmb noid poiskõisi.

    Läts’ aig edesi ja neläkümne neländäl aastal oll’ häste külm talv. Külän olli kellegi pulma, kos päämidselt olli kalamehe pulman. Nuurpaarilõ minti tegemä sõs pulmasõitu riiga.

    Saima kai säält ülevält mäe otsast, ku all tuu hopõn Saima läts’ mere pääle ja nuurpaar oll’ sääl ja lõõtsmoonikuga tõmmati kalda pääl viise. Ja nii Saima kai, kai ja nii äkki jää murdu ja hopõn kõgõ riiga sattõ vette. No nuurpaar pästeti ärä, aga hopõn uppu ärä vette.

    Saima kai säält üllest, plaksut’ kässi ja oll’ nii rõõmsa, et nüüt inämb ei olõki tuud Saimat, kelle peräst tedä poiskõsõ kõgõ irvitivä. Ja juusk’ kodo ja kõnõl’ ka imäle, et näet, Saima sattõ vette ja nüüt poiskõsõ ei saa minnu irvitä. Imä ütel’ külh, et sa piäs olõma murõn tuu peräst, kes nüüd nakkas kalavõrkõ vällä kiskma? A Saima es hooli tuust midägi ja ütel’, et pääasi, et poiskõsõ minno ei irvitä.

    Läts’ mitu aastat, Nõukogudõ võim tull’ ja Saimalõ anti ku kehviktalupoja latsõlõ külänõukogu saapaostmisõ luba, Saima sai kõrraligu saapa ja unõt’ äräki s’aksa puust tettü kängä. Saima elli ja käve koolin sääl Kohtla-Järvel. Viimäte läts’ tüüle ja mehele ütele Võrumaa mehele. Näil oll’ paar last.

    Inne tuud, ku Saima pensionilõ läts’, kuuli miis ärä. Saima jäie ütsikus. Sis läts’ tä uma latsõpõlvõkodu ja säält mäe otsast kaie alla. Täl tull’ miilde õkva tuu asi, kos tuu hopõn Saima vaiu läbi ijä ja kuis tä tundsõ rõõmu tuu peräst. Sõs Saima nakas’ mõtlõma, et taivakõnõ, olõ tundnu rõõmu tuust hobõsõ uppumisõst, a tuu oll’ ju suur tragöödia! Ma piä pandma tollõlõ hobõsõlõ küündlä kerikulõ! Võrumaal läts’ tä uma latsõlatsõga pääle kerikut hobõsilõ süvvä andma.

    Saima ütel’, et üle terve Eestimaa, kos hobõsidõkopli omma, om tä egäl puul andnu hobõssilõ saia vai leibä. Täl om autun kilekott leevä vai saiaga, egäl puul om täl üts’ hopõn, kedä tä Saimas kuts. Tä jutu perrä om terve Eestimaa täüs naid Saima hobõsit.
    Tä tahtsõ päält pensionilõ jäämist hobõst osta, a miis kuuli ärä ja tä esi eläs liinan ja sääl om hobõsõpidämine külh väega võimadu.

    A nüüt, ku tä Võrumaalõ tulõ, sõs egä suvi saa tä ütte hobõst süütä, kellele tä om pandnu Saima nimes. Ja nii õkva tuu rääbäk hobõsõkõnõ oll’ kavvõmbalõ näist lännü ja Kärg hõigas’ piinü helüga: «Saima, Saima!» ni hopõn tull’gi näide manu tagasi. Ja sõs andsõva nä tälle viil viimädse tükükese leibä. Ma ütli aituma ja tulli säält tulõma.

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    «Telega» kaeminõ

    Buss jäi saisma Kubijal haigõmaja iin ja rahvas naas’ trepist üles minemä.

    Üts vanapaar ütel’, et nä sai pall’o varra ja nimä tegeva ao parras telekat kaiõn.

    Naistõrahvas, kiä näidega üten tull’, kitt’: «Hää mõtõ! Tan kohvikun om väega hää, suurõ ekraani ja selge pildiga telekas.»

    A vanapaar sääè hindä istma haigõmaja iinkuan aknõ ala, kon tooli rian. Mõnõ inemise joba olli sääl inne näid iin. «Mi «telekas» tan saman omgi: kaet, kuis bussi ja muu massina tulõva ja är läävä. Vahit inemiisi, näet peräkõrd mõnd tutvatki. A peristelekan olõ-i muud ku Võsa Pets, Savisaar ja Anu Saagim,» selet’ memm ja võtt’ platsi sisse.

     
    Joulukuu lauluproovi «Naisilõ nurmõst» ja «Miihile mõtsast»
     
    «Naasõ nurmõst» tulõva kokko tõsõ Uma Pido laulõ har’otama iispäävä, 7. joulukuu pääväl kell 19 Võrolõ Kandlõ kultuurimajja (kiä tulõ edimäst kõrda, tulku 18.30 , sõs saa koorijuht lauljalõ helüpruuvi tetä). Tõsõpäävä, 8. joulukuu pääväl kell 18 saias kokko Põlva kultuurikeskusõn (Põlvan tetäs vahtsidõ tulõjidõ helüpruuv joosupäält är). Mehe saava kokko «keskpõrmandu pääl» – Võro ja Põlva vaihel Vana-Koiola rahvamajan pühäpäävä, 6. joulukuu pääväl kell 16 . Teedüs: Tammeoro Saidi, tel 509 7391, Ilvese Helga, tel 528 3549, Määri Andres, tel 528 4859 ja www.umapido.ee. Viil olõ-i ilda Uma Pido laulukuuri mano tulla!

    Ojari Triinu , tõsõ Uma Pido projektijuht
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!