Nummõr' 209
Hainakuu 13. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võrol tetti kumardus umalõ puulõ
  • Uudissõ
     
  • Krabi külätiatril tull’ vällä vahtsõnõ võrokiilne nal’atükk
  •  
  • Haina-maarjapäiv Urvastõ mail
  •  
  • Puut-Laat – Ilvesse Aapo suvõtükk
  •  
  • Lootos es saa vahtsõt hümni
  •  
  • Võromaal luvvas kaugtüü-keskuisi
  •  
  • Pildivõistlus
  • Märgotus
     
  • Raudvasara Valdur: sepp ma olõ-i, a palanu ravva lõhn om hingele hää
  • Elo
     
  • Räpinä vanauno stiilne perändüs
  • Juhtkiri: Suvi – hää tiatriaig
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Aholämmi
    Kirä
     
    Kuis Sass vanaesäga muttõ püüdse
     
    Sika Aavo
     
    Joba mu kadunu esä ja ma niisama olõmi muttõga hätä nännü. Neo eläjä omma mu meelest Vanastkur’ast sigitedü. Ma saa ka tuust arvu, et egäl olõvusõl siin ilman om uma kotus ja õigus elädä, a tuu käü üle mudsu, et mille tä piät õkva sinnä minemä, kohe ma olõ külbnü põrkna vai herne vai kurgi vai viil midägi.

    Vähä tuust, et tä pindriid pulst, tä tsung ka sääl, kon sul om kõgõ ilusamb muru külvet.

    Esieränis mütt tä keväjädsel ja sügüsedsel aol, sõs ku vaglakõisi om maa sihen vähämb ja tä piät ilmadu hulga urgõ ajama, et kõtt täüs saia. Ümbretsõõri om jo nii pall’u jäätmaad, a ei, tä lätt sinnä, kon ka inemine taht midägi tetä. Mul oll’ sügüse juhus maa seest üles löüdä muti talvinõ söögitagavara. Sinnä oll’ kor’atu hulga vihmavaglakõisi, a ütski näist es liiguda inämb. Tähendäs, mutt om nii tark, et mõist inne vaklulõ üts-null är tetä, sõs nä ei roni inämb minemä.

    Ma olõ näile autu sumbutajast suitsu urgu lasknu, olõ pandnu elektriliidsi maa-müdistäjit, olõ urgu vett lasknu, haisuhernit oostõ sisse pandnu, a hummogu kaet, et herne omma mulgust vällä aedu ja laostamisõ tüü käü edesi. Ma olõ mutiunigu man vahtnu tunnõ viisi, et ku maa veidükese liigus, sõs tsuska viglaga, a niimuudu olõ ma õnnõ üte muti kätte saanu.

    Vinneaolidsõ paarin ümmärgudsõ traadist lõksi omma kah nall’anummõr.

    Tuu kõik oll’ seeni, ku üleminevä aasta keväjä helist’ veli Kaupo Valgast ja ütel’, et täl omma kellegi käest saadu säändse krokodilli muudu ravva, et tulõ võta ja proovi. Tuud juttu es lasõ ma kats kõrda kõnõlda.

    Edimädse katõ pääväga sai kats mutti kätte. A edespiten oll’ ka egäsugutsiid nall’akiid juhtumiisi. Väikene, nellä aastanõ pojapoig Aleksandri (Sass) tull’ kah vanaesäga ütte punti ja oll’ mullõ mutijahin kõgõ toes. Ütskõrd õdagu pannimi ravva urgu üles ja vana väiku paakõnõ pääle, no et valgus manu es päsenü, et mõni väiku eläjäkene vai tsirgukõnõ raudu sisse es lännü. Hummogu lätsimi katõkõistõ kaema, nõstsõmi kastruli päält är ja mis mi näemi.

    Kastruli alunõ om mulda täüs aet, a ravva ei olõ kokku lännü. Mutt oll’ raudu kõrvalt vahtsõ unigu üles ajanu, ütesõnaga, vahtsõ oosõ ravvast müüdä kaibnu.

    Ütskõrd jäl olli kül ravva kokku lastu, a raudu seen es olõ mutt, a muti persest paras tükk nahka üten karvuga. Sass ütel’ tuu pääle, et kül täl või vallus olla, timäl sääl urun ei olõ jo tohtri-täti, kes plaastrit pääle olõsi pandnu!

    Nii mi sõs Sassiga muttõ nuhõlsimi. Suvõ lõpuni püüdsemi ütesä mutti ja liinast Sassi puult aiast saimi üte kätte.

    Minevä suvõl saimi kätte kuus mutti, a päätähtsä om tuu, et üttegi mutimullaunikut ei olõ inämb aian egä muru pääl. Vahepääl kerkü Sassil üles küsümüs, et kas mutinahast olõs midägi saanu. Lõpus saimi õks arvu, et näid oll’ veidü ja et kas mutinahast küpär omgi nii väega illus.

    Lõpus jäi nii, et Sass või jo opada muti püüdmist kellelegi, kes näidega niisama hädän omma, a muidugi raha iist, selle et äri om äri.


     
    Tossu tilda pajatusõ
     
    Kolm koolisõsarat umavaihõl
     
    Klassi kokkotulõkil sai koolikaaslasõ üle viiekümne aasta kokko. Ütstõist es olõ kavva aigu nättü ja juttu oll’ pall’o. Kolm koolisõsarat kõnõliva umist miihist.

    «Mu miis kinke mullõ sünnüpääväs televiisori!» ütel’ üts uhkõlõ.

    «A mu mehe sünnüpääväkingitüs oll’ videomakk. Nüüt või ma seebikit kaia egä kell ja nii pall’o ku kulus,» es jää tõnõ ala.

    Kolmas es ütle midägi. Tõsõ koolisõsara küsse, kas timä miis tälle sis tõtõstõ midägi es kingi.

    «Tä ütel’, et ma näe viil nii hää vällä, et minno või tõisilõgi näüdädä,» ütel’ kolmas koolisõsar tassakõistõ.


     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!