| | Pääleht |
Uudissõ |
Märgotus |
Elo |
|
|
|
| | | Võromaa inemiisi mälehtüse savvusannast: kuis sääl käüti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om. | | |
| Pätitego suidsusannah | | | Tull’ miilde üts tõtõstõ sündünü lugu nuuri miihi suidsusannah tettüst pätiteost.
Aastid tagasi elli Palovere küläh peremiis ja tä tõnõpuul Minna. Näil latsi es olõ. Oll’ kasutütrik Leida.
Puulpäävä küteti suidsusann, nigu iks. Mehe olli sannast väläh.
Noorõ tsura iihotsah Kaljuga puursõva väiku mulgu aknõlengi sisse, selle et säält oll’ hüvä kaia, mis naasõ sannah tegevä. Esi kaltsiva sannalava pääle tärpentiini.
Sannah, põrmandu pääl aknõ all oll’ tuubrih külm vesi. Sann oll’ pümme, väiko latõrnakõnõ palli, väläh oll’ kah joba pümme.
Vana Minna visas’ lõunõt ja hüpäs lava pääle. A sai säält kipõlt tagasi ja nakas’ tuubri kottal katõ käega külmä vett jalgu vaihõlõ kühveldämä. Esi rüükse iks krõpõhit sõnno mano. Kasutütrik Leida es saa midägi arvo.
Poisi, sunnigu, kaiva mulgust tuud janti ja es jõvva naaru pitä.
Aastid ildampa, ku Kaljust sai tuusama talo väümiis, tull’ asi vällä. Kes taht tiidä, mis päält tuud juhtu, pruuvku perrä!
Helve Meegomäelt
| | | | |
|
|
|