Nummõr' 52
Piimäkuu 8. päiv 2004
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Kahrõ om mano tulnu
  •  
  • Tsirgulaadal nõvvõti kõgõ inämb kalkunit ja kirivit kannu
  •  
  • Mulgi saiva lugõmigu
  • Elo
     
  • Huvilidsõ herätäse kogonivanna viläsorti
  •  
  • Ravvatüümiis' ehit' sannasuurudsõ kündlemassina
  • Märgotus
     
  • Kauri Kadi: mi rahva jaos jääs jaanipäiv laada varjo
  •  
  • Käsitüüpisiläne veren
  • Kirä
    Aholämmi
    Perämäne külg
    Kagahii
     
     
     
    Kahrõ om mano tulnu
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
     
    Viimädsel aol om Võromaalõ hulga kahrõ mano tulnu, suurõ mõtsaeläjä tüküse mesipuid lahkma ja näide jälgi om nätä piä egän suurõmban mõtsan.
       
    «Sügüse ollimi üte esäkahruga peris hädän, es julgu kurõmarja minnäki, ku kahr kõgõ mõtsan mõmisi!» kõnõlõs maamõõtja Lutsari Aare, kinka maakodo om Antsla kandin Säre külän. Kahr tükse ka muru pääle ja sei mesitarrõst havvõt. 
    «Kõik' mõtlõsõ, et kahr süü mett, a ei süü!» seletäs Aare, kiä kor'as' päält kahru «külänkäüki» nurmõ päält mitukümmend miiraami kokko. Mett olõ-s kahr putnu, a havvõ oll' nahka pant.
     Kahru käpäjäle Kahkva külän Räpinä lähkül.
     
    «Kõik' mõtlõsõ, et kahr süü mett, a ei süü!» seletäs Aare, kiä korr'as' päält kahru «külänkäüki» nurmõ päält mitukümmend miiraami kokko. Mett olõ-s kahr putnu, a havvõ oll' nahka pant.

    Seo keväjä olõ-i kahru viil mesipuiõ kallalõ joudnu, a Võro maakunna keskkunnateenistüse jahipets'älist' Lepä Rein ütles, et sügüse lahksõ üts' kahr Lepistü jaht'kunna maiõ pääl är 20 mesipuud.

    «Võrrõldõn kolmõ-nelä aasta tagudsõ aoga nätäs kahrõ tegemiisi jälgi iks pall'u inämb,» seletäs Lepä Rein. Ku sis elli Võro maakunnan kats'-kolm kahru, tiidvä jahimehe parhilla kimmält nellä-viit, a Rein ei imehtä, ku näid ka kuus'-säidse tükkü om. «Üts' om kimmäle imäkahr ja tuul võiva poja kah olla,» om timä sõnno perrä arvada kahrõ arvu nõsõmist.

    Lutsari Aare tiid esi kolmõ erinevät kahru. Ütel esäkahrul om talvõpesä Litsmõtsa ja Haabsaarõ kandin, tõnõ tegutsõs Tsooru ja Rõugõ puul. Viimäte näkk' Aare imäkahru ja katõ puja jälgi Pokumaal, kohe tä matkajuhis käü.
    A vana Võromaa Põlva jao pääl eläs kahrõ ligi kümme kõrda inämb. Põlva maakunna keskkunnateenistüse jahipets'älist' Kiiskülä Ivar ütles, et jahimehe omma kokko arvanu 34 kahru, a seireandmõ näütäse, et näid või olla viil kümne jago inämb.
     
    «Räpinä kandih lätt kahrõl häste ja näid om pall'o,» kõnõlõs Räpinä Aianduskooli keskunnaoppaja Lepiski Arvi. «Siih omma kimmä kahru, kiä omma esiki vähämbä mõtsa kasutustõ võtnu. Vana ja tugõva ajava noorõ uma maa päält vällä.»  

    Viimäte näkk' Arvi kahru jälgi Räpinä poldri pääl,
      Seo kahr eläs külh Elistvere eläjäpargin, a timä suguvelli liigus Võromaal peris hulga.
    a kahru tegemiisi   
    om tä nännü ka Ilomõtsah, Nohipaloh ja Kahkvah.

    Eesti Põllumajandusülikooli keskkunnakaitsõ instituudi botaanik Palo Anneli trehväs' kahru 18. lehekuu pääväl Meenikunnu suusaarõ pääl.
     
    «Kaaslanõ näkk' kahru minemä juuskman, lätsimi tuud kotust kaema ja näimi – kellegi sisikund! Kahr oll' kitsõ maaha murdnu ja käve tuud söömän,» kõnõlõs Anneli, kiä olõ-õs inne Meenikunnun kahru tegemiisi nännü. «Haruldast hainpütske oll' kah kiäki hää meelega söönü.»
     
    mis sa arvat?
     
     
    JUHTKIRI
     
    Tiiä-i mille, a viimädse aasta paistusõ Võromaa mõtsaeläjile hää ollõv. Kahrõ, sussõ, kitsi ja tõisi eläjit hulgis mõtsun inämb ku viil mõni aastak tagasi. Põdra omma mõtsan tagasi. Koprist massa-i sukugi kõnõlda, näid om nii perädü pall'o, et maainemise omma näide pääle joba kõvastõ är süändünü. Et kahru lahkva mesipuid ja soe murdva lambit, nigu ilda aigu Karulan juhtu, om muidoki halv ja ku kahr iks mõtsan mõmisõs, julgu-i kiäki mõtsa marju korjama minnä.
    Mõnõl puul om kahr mar'akotussõ peris hindäle «okupiir'nü», maiustas sääl esi mustikidõ-palokidõga ja inemiisil olõ-i inämb mar'amõtsa asja.

    A mõtsaeläjä tuu-i õnnõ hätä. Savi turismitalo pernaanõ Jää Eela kõnõl', et timä man kävve ilda aigu turisti, kiä rõõmusti süämest, et trehvsi järve veeren koprit, kiä näid sukugi es pel'gä ja lubasi hindi tegemiisi lähkült kaia.

    Ku jänesse, kitsõ ja rebäse piä egä õdagu üle tii juuskva vai nurmi piten kõnd'va, om latsil põnnõv kaia, määndse vaba mõtsaeläjä vällä nägevä. Lääne-Õuruupa latsõ piät näütüses lepmä õnnõ puuri-eläjide kaemisõga.

    Muial Õuruupan olõ-i sussõ, kahrõ, ilvessit ja pall'osit tõisi eläjit sukugi perrä jäänü. Esiki toonõkurõ, kedä meil võit nurmi pääl mitmõkümne kaupa nätä, taha-i ellä sääl, kon putmada vapa luudust piäaigu inämb alalõ ei olõki.
    A tuud mõtsaeläjidega kokkotrehvämist om inemisele mõnikõrd väega vaia. Sis inemine unõhta-i nii kipõlt, et om üts' jago luudusõst ja mõist tuud parõmbalõ hoita.
     
    mis sa arvat? (kommõnteeri)
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     Kae, miä ütel´!

    «Umakultuur´, midä Võromaa om mõistnu hoita ja arõnda, tege mi kultuuripilti rikkambas.»

    Kultuuriministri Paeti Urmas latsi kirätöie kogomigu «Mino Võromaa» ettenäütämisel
     
       
     Uma Lehe sõbõr!