Nummõr' 227
Urbõkuu 22. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Urvastõ kihlkund sai uma raamadu
  • Uudissõ
     
  • Hobõsõ ravvutajat om seo ilma aigu rassõ löüdä
  •  
  • Vahtsõ ettevõtmisõ vanal Võromaal
  •  
  • Uma Pido ots lavastajat
  • Märgotus
     
  • Sõna vägi
  •  
  • Kääri Reet: inemisel om uman kotun iks kõgõ parõmb ellä!
  • Elo
     
  • Naasõ ja püssä
  • Juhtkiri: Vahtsõnõ ilmakõrd
    Aholämmi
    Kiri
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Naasõ ja püssä
     
    Peedosaarõ Kaisa
        
     
     
    Ku püssä mängu tulõva, sõs saa kodopernaasõst Kadaja Leilist võitlõja. Malnieksi Annika (kural), Silmä Tiiu, Alla Egel, Siidra Eleri ja seo luu autor kõgõ takan. 
        
    «Es nakka pikält märgotama, ku püssä laskõ saa, sõs olõ õks kõrraga nõuh!» sellet’ Vahtsõliina gümnaasiumi tüüline Silmä Tiiu (34) tuud, määne vägi ai tedä pühäpäävä hummogu inne kellä katsat kotost vällä, et päiv läbi püss ja rassõ rõiva sällän Nursin maiu vaihõl olõmalda vainlast takan aia.

    No mukka oll’ sama lugu ja 13. urbõkuul kävemigi katsa naiskodokaitsjaga Nursin liinalahingut har’otaman. Päält mu ja Tiiu olli pundin viil Võromaa naiskodokaitsjidõ juhendaja Jõgeva Anu (41), kodopernaanõ Kadaja (Kattai) Leili (48), Kaitsõliidu valvja Alla Egel (29), Vahtsõliina gümnaasiumi 12. klassi opilanõ Malnieksi Annika (18), tüüline Purgi Raili (38) ni umblõja Siidra Eleri (24).

    Pühäpäävä hummogu om kelläs katsas iks väega rassõ vällä saia. Proomõ õigõs aos jouda, a häste vällä es tulõ. Joudsõ viis minotit ildamba. Võromaa malõva välläopmisinstruktri Härra Juhan tahtsõ minno vahtsõst ussõ taadõ saata. Sai sõski hädäga andis pallõlda ja pagõsi ruttu malõva klassitarrõ istma.

    Klassitunn oll’ puultõist tunni pikk, sis naas’ kõva varustusõ ümbre tohkõndaminõ. Ma pidi viil kipõlt liinan söögikraami perän käümä.

    Vahepääl olli kätte jaedu kildavest (killuvest, piaaigu sama mis kuulivest, a kuuli kinni ei piä), rakmõ (sääne säläkoti muudu asi, kon puusa pääl om pall’o väiksit karmanit, kohe saat ummi asjo panda), põlvõkaitsõ, kiivri ja püss. Püss oll’ seokõrd air-soft-sõariist (nigu peris püss, õnnõ plastmassist, lask plastmasskuulõga).

    Joosuga massina pääle, luuk kinni ja Nursi puulõ sõit. Ollimi niigi joba puul tunni aoplaanist maan. Pühäpäävä hummogu varra kellelegi suurõ massina kastist lehvütä es olõ.

    Lõunasüük linnas’ uppi

    Massin raput’ nii jälehehe, et inne Võro liinast vällä saamist linnas’ pingi pääle pant lõunasüük uppi. Järgmäne kõrd olõmi targõmba. Kõik muu piät olõma maan, õnnõ esi võit pingi pääl istu!

    Nursin jäi massin saisma ja meid kamandõdi vällä. Naksimi har’otama: kõrrast liikmine, malõlavvan liikmine ja egäsugumadsõ käemärgi.

    Häste arvo es saa, a tei nii nigu tõõsõ ette teivä. Sõimada es saa, nii et vast oll’ kõik inämb-vähämb. Ku massina mano tagasi tullimi, anti püssä kätte. Näüdäti viil, kuis püssä hoita ja kohe seo sis panda, ku vaia hinnäst säädi om. Majjo vaihõl opsõmi kah viil ekä piten liikmist. Lõpus oll’ joud piaaigu otsan.

    A hullõmbas õnnõ läts’! Vahtsõst kõrda tettüide majjo ette oll’ tett vanast savikivipurust ja traadist sääne puultõist miitret korgõ aiamüür. Käsk oll’ seost üten püssäga üle saia. Tõõnõ instruktri, noorõmbveebli Looga Andres (Võromaa malõva relvur) näüdäs’ ette.

    Olõki-i kõgõ hullõmb, mõtli ma. Otsustimi, et proovimi nii, ku üts om käpile maan, tõõsõ astva timä sälä pääle ja ommaki joba piaaigu aiast üle. A olõ-s seo nii lihtsä! Ma olõ peris suurõ kundiga tütärlats ja es julgu edimält minnä. A instruktri näkk’ är, et mõnõ viilvä. Võti sis julgusõ kokko ja panni saina poolõ ajama. Sai jala joba sälä pääle är nõsta, a sis jäi huug maaha. Egas midägi, vahtsõst pääle. Joosi, jalg sälä pääle, olligi joba müüri pääl ja sis olligi joba sälg iin üle müürü maan.

    Instruktri juussõ kipõlt mu mano ja küsse, et kas ma olõ terve. Proomõ hinnäst pistü aia. «Jah, olõ vast külh,» tull’ mu vastus. Tõõsõ nii naariva ja järgmäne müürüst üle hüppäjä oll’ joba hinnäst valmis säädnü.

    Pia pidimi üle suuri lumõvallõ ja «vainlasõ tulõ» iist käküssin maja mano juuskma. Mõnõn kotussõn oll’ lumi nii paks, et puul mi rivist oll’ lumõ seen kinni. Võeh seo ülesannõ oll’ rassõ! A õnnõs tull’ pästjä lõunasüük.

    Ku kõtu täüs, sis läts’ asi esieränis huvitavas ja rassõs. Naksimi majja murdma. Nursi vana maja omma vahtsõst är värmidü ja ilosahe kõrda tettü, maja ussõ ja aknõ omma suuri plaatõga kinni pantu. Ega sääl seen valgõ es olõ. Külm oll’ kah. A vingu es tohe.

    «Surma» saimi iks mitu kõrda!

    Opati sis, kuis majja ruttu sisse saia, kuis ruumõ vainlaisist puhasta ja mis tetä, ku granaat mi poolõ tulõ. Ku kõik oll’ selge nigu seebivesi, naksimi pääle.

    A joba pääle nelä inemise sisseminekit oll’ hädä käen. Instruktri tulli appi, selle et joba olõs mi kõik surma saanu, ku olõs peris sõda olnu.

    Joba piaaigu ollimi edimädse kõrra puhtas saanu, ku üts instruktri visas’ opmisgranaadi ja hõigas’: «Granaat!» Käve pauk ja mi saisõmi nigu ulli. Ja sis naksimi varjo pagõma.

    Instruktri õnnõ naard’ ja ütel’, et mi olõ joba ammu koolnu, midä iks inämb pakõmi. Õnnõs lubati poolõlõjäänü kotusõ päält sõta edesi pitä. Sis oll’ suur ruum äkki sinist savvu täüs. Midägi es olõ nätä. Kuulda oll’ õnnõ müdinät, rüükmist ja laskmist.

    Sis tull’ savvu seest paar saapit vällä. Ollimi joba valmis laskma, ku kuulimi sõnna: «Uma!». Naksimi taasperilde trepi puulõ minemä. Kipõlt tõõsõ kõrra pääle ja sääl sama asi. A nüüt kamandõdi kats naist kõtulõ maaha, ma olli noist üts. Kästi laskõ õkva kalitorri piten ettepuulõ. Et ku säält mõni «vainlanõ» tulõ, sis õkva timä pihta.

    Tõõsõ lätsi edesi. Anti käsk, et pikäleolõja, kümme miitret edesi! Ruttu pistü, kümme miitret edesi ja jälki kõtulõ. Mul nakas’ kõtul joba väega külm. Tahtsõ pistü tulla, a sai vasta kur’a käsü, et kas ma ull’ olõ ja surma taha saia?

    Sis joba röögiti kostki, et kiäki om vika saanu ja tulõ säält ruttu är viia. Rakmist kinni ja tõmmati grupijuht meil kavvõndahe sälä taadõ. Edesi käve kõik nii kähku. Meid kamandõdi pistü ja oll’gi jälki üts kõrd puhas. «Oeh, õnnõs sai läbi,» mõtli ma. A kost õigõ, kõik vällä ja vahtsõst. Vahepääl oll’ väiku vahe, kon kõik naari mu vahtsõ vormi üle. Ma näi täpsele sääne vällä, nigu olõs kongi pekritüüstüsen jahu seen müdistänü. Ja mul oll’ tävveste vahtsõnõ vorm sälän. Õnnõ kats päivä tagasi sai. A sõda om sõda.

    Proomõmi sis viil kolm kõrda maia puhasta ja «vainlaisi» (värvilidse õhupalli) vasta võidõlda. Õnnõs inämb pikäle es kamandõda. Ku mi ollimi majast ütskõrd vällä saanu, sis ütel’ instruktri Härra Juhan säändse lausõ: «Ti es olõki kõgõ hullõmba. Arvsi algusõn, et ega siist midägi vällä ei tulõ, a ti olliti väega tubli ja as’aligu.» Tundsõmi kõik hinnäst nigu kõrvust nõstõtu.

    As’a kokko, maja tapõtuisi vainlaisi jupõst puhtas, kõik auto kasti ni malõva mano tagasi. Sõidu pääl kõnõliva kõik pääväl sündünüst. Lõpõtusõs käve sääne lausõ läbi, et mis tuust, et rassõ oll’ ja vaihõl külm, a nall’a sai ja vahva oll’ iks kõgõ rohkõmb.

    Hummogu es saa kuigi sängüst vällä

    Lubasimi suurõ suuga, et järgmäne kõrd tulõ õks lisaoppus kah. No tuu om nätä.

    Mul oll’ järgmäne hummok väega rassõ sängüst vällä saia. Kõik luu ja liha olli halusa. Silmä Tiiu ütel’ kah, et timä ja sõsara Raili jala olli halusa ja sõsar tekk’ põlvõlõ vika, a tuu om uma viga, ku sukugi trenni ei tii ja läät sis kohegi kargama.

    «Koolin mi ka keksemi, et kävemi sõta pidämän. Tüükaaslasõ ütlivä, et tubli ja ägedä olõmi!» selet’ Tiiu perän. Ja noh, eks taa jutt om kah ummamuudu keksmine vai...

     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin