Nummõr' 227
Urbõkuu 22. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Urvastõ kihlkund sai uma raamadu
  • Uudissõ
     
  • Hobõsõ ravvutajat om seo ilma aigu rassõ löüdä
  •  
  • Vahtsõ ettevõtmisõ vanal Võromaal
  •  
  • Uma Pido ots lavastajat
  • Märgotus
     
  • Sõna vägi
  •  
  • Kääri Reet: inemisel om uman kotun iks kõgõ parõmb ellä!
  • Elo
     
  • Naasõ ja püssä
  • Juhtkiri: Vahtsõnõ ilmakõrd
    Aholämmi
    Kiri
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Kääri Reet: inemisel om uman kotun iks kõgõ parõmb ellä!
      
     
    Avahuuldustüütäjä Kääri Reet avitas ütsät vannainemist. 
      
    Sõmmõrpalo valla avahuuldustüütäjä Kääri Reet (49) oll’ timahava ainukõnõ seo kimmä tüü tegijä, kiä sai Eesti sotsiaaltüü assotsiatsiooni käest avvokirä. Eesti Aasta Sotsiaaltüütäjä tiitlit tä seokõrd (viil) es saa, a Reeda meelest ei olõki vaia nii kõvastõ kittä õnnõ nelä aastaga tüü iist. A avahuuldusõ – inemise avitaminõ, pasminõ ja sõidutaminõ nii, et tä saa uman koton ellä – perrä lätt nõudminõ mugu suurõmbas. Väikun Sõmmõrpalo vallan olõssi joba vaia ka tõist sama tüü tegijät.

    Vanastõ säänest ammõtit es olõ, et käüdäs vanno ja haigidõ man koton?

    Vanastõ jah eleti latsi man vai sugulasõ kaiva, a nüüt omma latsõ kavvõn tüül vai ei olõki latsi. Om iks peris kurb ja naabri kah ei jõvva näid kaia: säänest tüüd om nii vaia!

    Midä avahuuldus tähendäs?

    Kliendi omma sändse inemise, kes peris ütsindä ei saa toimõ, a ei olõ viil ka nii haigõ, et piässi hoolõkotto är minemä. Mõistus om näil viil selge, ku näid veidikese tukõ, saava inämb-vähämb toimõ.

    Kellel om vaia puid tuvva tarrõ, söögi tuu pia kõigilõ, tohtri manu ja sanna vii näid, mõnõl mõsõ mõsu valla hoolõkotun är, sääl om massin. Meesterahva ei saa tarõ kraammisõga toimõ...

    Et ku naanõ kaos kõrvalt är, om miis hädän?

    Jah, ja mehe eläse tuud rohkõmb üle kah. Naasõ omma kõvõmba. Nä ei näüdä umma leinä vällä ja saava tuust kipõmbahe üle.

    Ma kae parhilla kolmõ miist ja kuut naist, vannusõn 70–91. Sõs mõnt avida viil kõrra-paar kuun tohtri manu Võrolõ vai kavvõmbahe. Mõni eläs sändse kotussõ pääl, et ei saa eski perearsti manu: üttegi bussi ei käü!

    Kas nuu inemise tahtva sukka ka juttu aia?

    Mõni om nätäl aigu ütsindä olnu, sõs taht külh ummi murrit kaivada. Nii kavva, ku toimõnda sääl, saa tä jo kõnõlda!

    Tegeligult omma näide jutu väega as’aligu. Sändsit klatšijuttõ, nigu noorõmba inemise kõnõlõsõ, näil ei olõ! Üts 96aastanõ memm iks kõnõl’, et inne ku är koolõ, oppa sullõ viil mitu asja är, kuis piät tegemä. Näütüses, et mõssu ei tohe kunagi vihmaviiga kiitä – pidi hallis minemä.

    Kas tüü man om ka esieräliidsi juhtumiisi ette tulnu?

    Iks. Vei ütte memme haigõmaja mano. Lätsi liftist vällä ja liftiussõ lätsi kõrraga plaksti kinni. Jäi sõs uutma, kutsõ lifti tagasi, a tull’ hoobis tõnõ inemine liftist vällä!

    Ma küsse, et kos mu memm jäi? Sis tuu ütel’, et üts memm tull’ ütsändä kõrra pääl maaha. Ma sõidi sis ütsändä pääle – no ei olõ memme!

    Tulli sis neländä pääle tagasi ja sis oll’ memm kah sinnä jõudnu, nii pall’o taibas’, et tull’ sinnä tagasi!

    Vana ja haigõ inemise tahtva iks uman koton ellä?

    Jah, hoolõkotto minekit kaalutas iks peris pikält ja küstäs iks mu käest kah nõu. Ega nä vabatahtligult sinnä ei lää, õnnõ sis, ku tervüs väega käest är lätt.

    Sinno võetas nigu umma inemist?

    Jah, üteldäs tihtsäle: tütrekene! Avahuuldusõst kõnõldas egäsugutsit juttõ, a ma külh ei saa ütegi vanainemise kotsilõ halvastõ üteldä: nimä hoitva minnu ja ma saa näidega häste läbi. Inemise kõnõlõsõ iks umast saatusõst. Sääl om egäsugutsit tragöödijit olnu. A noist kõnõldaski nii, et tuu jäägu mi vahelõ ja tuu jääski õnnõ mi vahelõ.

    Vanakõsõ iks kitvä, et vallan sääne teenüs om. Sõs ma ütle, et ega kõigin valdun säänest asja ei olõ. Seoniaoni ei olõ näide käest ka rahha küsütü: mi vald om iks jõudnu ummi vannu tukõ.

    Vanainemise esi ei julgu seod asja küsümä tulla, piät iks olõma perämäne hädä.

    Kuimuudu nuu vällä valitas, kedä sa avitama nakkat?

    Kas omma naabri lännü valda ütlemä vai näet-kuulõt esi. Vai om perearst helistänü, et inemisel om tervüs är lännü halvõmbas. Inemise võissi iks julgõlt hädäliidsist teedä anda!

    Sa ütlit, et egän vallan tuud teenüst ei olõ?

    Eks taa sääne vahtsõnõ asi om ja tiiä, et egäl avahuuldajal ei olõ esiki autot. No ma ei kujuda ette: ku viit nädälin kõrra-paar süvvä, sõs tuu söögikott saa iks peris rassõ! Ja kuis nuu inemise tohtri manu saava?! Ma näe külh, et ilma massinalda ei saa seod tüüd sukugi tetä!

    Kas olõt tuud tüüd opnu?

    Käve peris pikä kursusõ läbi ja tuud oll’ väega vaia. Sõs oll’ viil opireis Suumõ. Kuis sääl om asi kõrraldõt: ütel inemisel või päävä joosul kävvü kolm avitajat: üts kraam, tõnõ huuldas, kolmas tuu söögi. Ei olõ nii, et üts inemine tege kõik otsast lõpuni.

    Mis mullõ sääl es miildü: paprõmajandust om hirmsalõ pall’o ja kiirus om kõikaig takan. Kõik pandas minudi päält kirja, tuu om bürokraatia! Mi inemise ei taha rabistamist, näidega piät iks rahuligult kaema.

    Midä võissi meil arõnda?

    Koduõendust. Vererõhku ma mõõda, a õdõ võissi inemise üle kaia ja otsusta, et egä kõrd ei olõ vaia tohtri manu minnä. Tihtipääle inemise kaibasõ tervüst, a mõõdat vererõhu är ja sõs nä rahunõsõ maaha, ku tuu om inämb-vähämb.
    Vai sis vereproovikõisi võtta: kumb om odavamb ja lihtsämb, kas vitä tuud vannainemist, kellega lätt häste kavva aigu, sinnä tohtri manu vai tege õdõ tsõõri ja saa mitu inemist är kaetus tuu aoga!

    Mis mullõ viil Soomõn väega miildüs: ku inemine jääs ratastuuli, sõs tetäs timä kodu ussõ laembas vai võetas lävepaku maaha ja tuud riigi kulul. Et saa ratastooliga uman kotun liiku.

    Ku inemine om iks mõistusõ man ja tassakõistõ esi toimõndas, sõs om timäl uman kotun iks kõgõ parõmb.

    Küsse Harju Ülle
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin