Nummõr' 245
Märdikuu 29. päiv 2011
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Uma Pido laulumeistri
  • Uudissõ
     
  • Mõtsast saa iks viil siini
  •  
  • Karula elu saa parõmbas
  •  
  • Suitsusannapäiv
  •  
  • Jälki rekord-jutuvõistlus
  • Märgotus
     
  • Guerrin’ Triinu: mu kotus om tan Võromaal!
  •  
  • Lehem, lihm vai lehm?
  •  
  • Kalanõ järv avit’ edevanõmbil ellu jäiä
  • Elo
     
  • Musta aroonia nimi jäi löüdmädä
  •  
  • Memme-taadi latsiaian külän
  •  
  • Reis latsõpõlvõmaalõ
  • Juhtkiri
    Kagahii
    Ruitlasõ jutt
    Vana pilt kõnõlõs
    Perämäne külg
     
     
    Katõkäigulinõ preemiä
     
    Säinasti Asta
     
    Meil Tartomaal peetün talon oll’ talotöie ütes suurõmbas ja vastamiilsembäs tüüs keväjäne kardohka maahapanõk.

    Et meil tuud kardohkapandmismassinat es olõ ja rahha ostmisõs ammuki es olõ, sõs tulli kardohka käsilde maaha panda.

    Kardohkidõ virksehe pilmine es olõ rassõ, a kardohkapangõ kandminõ müüdä pehmit virksit külh.

    Tuuperäst es miildü mi perren taa tüü ei noorilõ ega vanulõ.

    Vanõmb poig käve tuul aol viil põhikoolin, ku tull’ ütel pääväl mi mano säändse jutuga, et täl om kardohkapandmismassin.

    «Är ajagu lorra!» naarimi tuu pääle. «No kost sa tuu massina sait?» tundsõmi uudishimmu.

    «Mul om massin, mul om massin – esi tei! Ku ei usu, sõs tulkõ kaema!»

    A välän es olõ määnestki kardohkapandmismassinat, mi vana T 40 saisõ õnnõ aia veeren, takan virkseajaja.

    Poig läts’ õkva traktori mano ja näüdäs’ virkseajaja külge pantut plekkvanni, esi uhkõlõ hõisatõn: «Seo omgi mu kardohkamassin!»

    Katõlõ poolõ vanni oll’ pantu kats lavvajuppi, kohe sai pääle istu.

    Valimi vanni kardokit täüs, istõmi mehega tõnõ tõsõlõ poolõ vanni lavvajupi pääle. Hindäl tull’ külh naar pääle, et säändse massinaga saa kardokit maaha pantus, a es taha nuurt novaatrit pahanda. Mine sa tiiä, vast või timäst viil mõni insinüür saia.

    Poig hüpäs’ traktoriruuli ja mi sõidimi nurmõ pääle. Traktor liiku tassakõistõ virkse harju pääl ja mi katõkõistõ pilsõmi siimnekardokit virksihe.

    Saimi kats virgest kõrraga kardokit maaha. Es olõ ka eräle kinniajamist, tuu tüü tekk’ tuusama virkseajaja. Ku vann sai tühäs, valimi sinnä vahtsõst kardoka sisse ja tüü läts’ edesi.

    Kardoka saiva kipõstõ maaha, odavahe ja väiku vaivaga. Üts hirm mul siski oll’ – ku nüüt mõni küläinemine müüdä juhtus minemä ja mi «mehhaniseeritüt» kardohkapanõkit näge, naard hindä ribadõs vai mõtlõs, et ei tiiä, mis nall’a nuu tegevä.

    A tenotähes premiirsemi poiga ku anniga insinööri katõkäigulidsõ võrriga. Papal ja pojal tull’ tuuperäst sapikuga Pihkvahe sõita, Eestin säändsit tuukõrd es olõ.

    Poig oll’ õnnõlinõ uma välläteenidü kingitüse peräst, a mi timä nuputõdu massina üle. Mi tarvitimi hüvvä kardokapandmismassinat viil mitmõl keväjäl.

    A nuur insinöör rekonstruiirse uma võrri aastaga jupõs.

     
    Pahandus riiviga
     
    Ku ma lats olli, sõs mõistsõ egäsugumaidsi lukkõ-riive kergehe är tsurki ja võlss aol võlsin kotussõn kinni panda.

    Olli sis paariaastanõ lats. Imä mõsksõ käsilde mõssu, veli (umbõs 12aastanõ) mängse klotsõga hindä tarõn ja ma tuiassi majja pite. Esä oll’ tuud aigu komandeeringun.

    Ku imäl rõiva puhtas saiva, läts’ tä näid vele tarrõ kuioma viimä (vele tarõ tagaotsan olliva mõsunöörä).

    Joba ma olligi vele tarõ ussõ takan ni as’ati riivi kallal. Kuikimuudu mõistsõ ma ussõ riivi panda, ilma et kats ohvrit olõs tuud tähele pandnu.

    A ku imäle-velele peräle jõudsõ, määne om näide saisukõrd, naksiva nä veiga ust kolkma ja minno pallõma.

    Ma es pakõki kavvõlõ ni pruuvsõ näide oppamisõ perrä ust vallalõ saia.

    A seo oll’ tuudaigu mu jaost pall’o rassõ «nummõr». Tuust saiva lõpus arvo ka imä ja veli ni mis näil muud üle jäi ku pääkese kõvva tüüle panda.

    Mõtliva, mõtliva ja tulõmusõs oll’, et veli löüdse umast tarõst määndsegi vana kuhtitükü ja pand’ tuu sälgä, kellegi kinda truuba päält kätte. Sis läts’ tä läbi aknõ rõdu pääle ja lassõ hinnäst säält vihmaviitorro pite alla lummõ.

    Kipõstõ-kipõstõ silgas’ tä sis naabridõ puulõ (umbõs 50 miitret mi majast) ja pallõl’ säälset peremiist appi. Naabrimiis tull’gi ni võtsõ alomadsõ kõrra üte aknõklaasi är. Väläuss oll’ mi majal jo kah kinni.

    No sai veli sisse minnä, riivi vallalõ tetä ni imä vällä pästä. A naabrimiis as’at’ viil tükk aigu aknõklaasi tagasipandmisõga…

    Hoobi Indrek
     
     
    Äpärdüs telefoniga
     
    Lätsi perrearsti manu. Süä jukõrd’ ja toda rõhku oll’ kah vahepääl nigu pall’uvõitu.

    Arst kai siist ja säält ja mõõtsõ rõhku kah. Sis ütel’, et põra om kõik normin, a tä kirodas mullõ mõnõ rohu. Ku vaia piäs minemä, sõs võta.

    No aigu nigu piässi bussi pääle minekis olõma. Mõtli, et lää, käü, kae, mis sugulanõ kah tege, tä tansaman lähkül eläs.

    Ai juttu ja larpsõ kohvi. Sis ütli, et nakka nüüt bussi pääle minemä. Sai bussijaama ja kai, et mis tuu kell kah näütäs telefoni päält. Tsusksi käe karmanilõ – ei olõki moblad.

    Üts miis uutsõ kah bussi. Ma küsse, et pall’u aigu viil om. Ütel’, et 10 minutit. Assa jummal ku mul nakas’ sõs kipõ, joosi arsti manu tagasi, otsõmi mõlõmba arstiga, a no midä ei olõ, tuu oll’ mobla.

    Mõtli, et sõs ma jätse tä sugulasõ poolõ, pandsõ sinnä juuskma. Otsõmi, ei midägi.

    Joosi sõs bussijaama – ega või-i bussist maaha jäiä. Taa jo kõgõ viimäne, mis kodo vii. Viimätsel minutil jõudsõ, buss kah õkva tull’. Lõõdsutõn naksi pääle minemä ja ei tiiä, kuis tuu käsi kõtu pääle puttõ, kai, mis tan om – kae sunnikut, mobla.

    Naksi õkvalt naardma. Mul olõ-i kunagi mobla karmanin olnu, kõgõ kablaga kaalan!

    Tõsõ saiva kah naarda. Ku pall’u tuu rõhk kül nüüt olõs olnu, kes toda tiid, a ellu ma jäi. Terve tii egäüts kõnõl’ uma luu, kellel prilli nõna pääl, a otsva prille, ja kellel jäl muud nall’a saanu.

    Kihvti Ene
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Ladina kiil miihikoorin

    Viiekümnendil-kuvvõkümnendil aastil laul’ Võro miihikoorin miihi rohkõmb ku parhilla.

    Sääl oll’ näid tüümiihi hulgast, a oll’ ka piinümpi ammõdimiihi – tohtrit ja insinüüre.

    Ütel säändsel piinü ammõdi mehel oll’ kombõs jutu sisse tsiugada ladinakiilsit mõttõterri.

    Ütskõrd lauluproovi vaheaigu ai tä jäl tarka juttu, mille lõppu tsusas’: «Quod licet Iovi, non licet bovi!»*

    Oll’ sügüsene aig ja kuuri vahtsit lauljit mano tulnu. Üts noist kullõl’ kah herräkese juttu ni ütel’: «Ah, mis mi tan litsest kõnõlõmi!»

    *Ärtõlgitult tähendas tuu lausõ: mis om lubat Jupiterilõ, olõ-i lubatu häräle.


    Miilidsäpäävä soovikontsõrt

    Vinne aol oll’ 10. märdikuul miilidsäpäiv. Hää kuupäiv pääparandusõs pääle oktoobripühhi. Tuukõrd oll’ Võron paras masuurikas nimega Laev. Aig-aolt ai timäga säädüslikkusõ teemal juttu nuur miilits nimega Tuul. Laev otsust’ umma «sõpra» miilidsäpäävä soovikontsõrdil tervütä. Laulu nimi oll’ «Ootan tuult», mis naas’ pääle niimuudu: «Ootan tuult. Olen laev, kes on eksinud teelt...»
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin