Nummõr' 251
Radokuu 21. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Küttepuud võinu olla aastas ette
  • Uudissõ
     
  • Hää võro keele mõistja Adsoni koolitarõst
  •  
  • Küläliisi piät iks hoiatama, ku purõja elläi koton om
  • Elo
     
  • Kuis naid tsirka kutsu?
  • Märgotus
     
  • Haabsaarõ Ivar: katsast tüütunnist päävän jääs iks veitüs
  •  
  • Hausiajamisõst, hädävõlsist ja peris kur’ast võlsist
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
     
    Kuis naid tsirka kutsu?
     
    Kalla Urmas, luudusõ- ja keelemiis
     
        
     
     
    Seo pardsi sugulanõ tege pesä puu sisse, eesti keelen om timä nimes pant sõtkas Esäne tuttvart: kas kiäki tiid umma nimme? 
        
    Võrokõsõ kõnõlõsõ inämb tsirgast, kinkast kassu om – kuulutasõ ilma ette vai sünnüsse süvvä. Tuuperäst omaki tarviliisi tsirka nime häste teedä, a mõnõ vähämb tähtsä tsirgu nimme lövvä-i inämb koskilt. Eesti-võro sõnaraamadu kokkosäädmise man olnu suurõs abis, ku kiäki mälehtäs, kuis vanarahvas om kutsnu tsirka, kinkast allpuul jutto tulõ.

    Võromaal om peris harilikka tsirka, kelle kottalõ mi tiiä-i umakiilset nimme. Näütüses mõnõ pardsi.

    Üte omava perrekund, kedä eesti keelen kutsutas vart. Võromaal võit innekõkkõ näid trehvätä kattõ sorti. Üts, kiä om häste harilik, ka väikside lumpõ pääl ja kedä tõõnekõrd ka suurõmban pargin Peipsi pääl näet – eesti keelen tuttvart.
     
        
     
     
    Seo nepi sugulanõ (metstilder) eläs mõtsan vii veeren Lindasõ suurõ pardsi sugulasõ, eesti keeli kosklad, a kuis võro keeli? 
        
    Peris tuttu täl pään ei olõ, õnnõ esätsel omava mõnõ pikembä sulõ ja nuu paistussõ kah küländ lähküst (kae pilti). Esäne om must, õnnõ külgi pääl om valgõt, imäne om tummõpruun.

    Tõõne särne parts om eesti keeli punapea-vart. Esätsel om illos rostõkarva pää ja kaal ja verrev silm kah. Imäne om tummõpruun. Ku paariviisi järvi pääl ojossõ, piässi perüs häste tunda olõma. Võissi rahvas teedä.

    Mägra Mardi raamat («Eesti linnunimetused» 1967) ei näütä vardi kotsile üttegi lõunaeesti liiginimme.

    Jah, Võromaal oma Vardsi elänü kül – kolm põlvõ omava nä Põlvan kerkoopõtaja ammõtit pidänü (saksa nimega Schwartz). Lindajit vartse siinpuul teedä ei olõ ja ei saa olla kah. Vart om rannakiilde võõtu roodsi sõnast svårt («must» nigu ka saksa schwartz) ja niimuudu kutse rahvas periselt hoobis ütte musta partsi, kiä nüüt om eesti kiräkeelen vaeras. Nii et essüng om tulnu joba eestikiilse nimega.

    Tuttvardil om vanno nimmi mere veeren: Lihulan poripart ja Saarõmaal rohupart vai heinapart, selle et eläs väikside ja kinnikasuvide kotusside pääl.

    Punapea-vart – kõgõ ligemb mi keele maalõ om Kolga-Jaani nimi tulisilm-part. A või-olla om timmä meil hoobis tõõsõ nimega kutsut?

    Pääle tollõ perrekunna omava viil mõnõ suurõ pardsi, kelle kotsile tahassi teedä.

    Üts om eesti keeli sõtkas. Tedä võissi trehvätä ka perüs mõtsa sisen, mõtsajärvi veeren. Selle et timä tege hindä pesä puu sisse. Säält kargasõ poja vällä ja läävä imäga kuun vette. Tol pardsil om esätsel suur pää.

    Palgõ pääl, silmä ja noki vaihõl, om särne suur valgõ plekk. Tuu paistus küländ kavvõdahe.

    Kere om esätsel musta-valgõkirriv. Imätsel om kah suur pää, esi om tummõpruun.

    Viil üte suurõ pardsi, kiä oma pikä peenikese nokiga, püüdvä kalla ja läävä kah vii ala – eesti keeli kosklad. Mere veeren omava nä kuulsa: munõssõ pall’o munnõ ja rannarahvas tarvitas näid nigu kanno: pand nääle puure üles ja korjas nääde munnõ.

    Rändämise aigo om näid ka Peipsi ja tõisi suurõmbide järvi pääl nätä. Naa omava kah mitond sorti, a päämädselt, kedä nätä, omava rohukoskel ja jääkoskel.

    Mõlõmbal om esätsel suur mustjas pää, rohilidse läügiga. Imätsel om pää rostõkarva ja pikembide sulgiga, piaaigu tutuga. Rohukoskla esätsel om kah tutt.

    Om viil üts tsirk, kiä om kuvõrd viiga köödet ja kedä piässi nägemä egäl puul, kos om mõtsa ja mõtsan vett. Tä om eesti keelen metstilder. Timä ei olõ parts, timä om hoobis pikä noki ja pikki jalgoga, nepi sugulanõ.

    Tedä, kiä mõtsan liigus, olku jahimiis vai muido mõtsamiis, tiid kinmähe. Tä lätt lindo, ku käüt tiid pite, kostõgi tii kõrvalt kraavist ja tege viil säräst hellet hellü nigu «tlüü-tlüi!». Tuu kostus kavvõdahe. Ku tä lindas, sis om nätä, et om ülevästpuult tummõ, a hanna päält ja kõtu alt lajalt valgõ.

    Kiä tiid vai mälehtäs, kuis vanõmba inemise omma mõnt näist tsirgõst kutsnu, andkõ Umale Lehele teedä: tel 782 2221 vai 5660 6494 vai kirotagõ info@umaleht ee vai Uma Leht, Tarto 48, 65609 Võro liin.


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin