Nummõr' 253 Urbõkuu 20. päiv 2012 TOIMÕNDUS UMA LEHE TELMINE ARHIIV PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)     Pääleht   Imäkeelenätäl lõppi kontsõrdiga Uudissõ   Imäkeele hoitja saiva kittä   Võrokõisi keelepesä – Eesti rahva meelest kõgõ parõmb keeletego   Kevväi tulõ vahtrõ ja kõo tikkamisõga Elo   Sannatäüs kaktuisi   Lutsari Andresse tarkusõga ülikooli härgütüs   Udmurt kitt Võromaad Märgotus   Punsoni Madis: isiksus võit olla kotoh, mitte autoroolih!   Kapstmaarjapäävä suuv: suuri kapstapäid ja ilosit naisi! Juhtkiri Ruitlase jutt Vana pilt kõnõlas Perämäne külg Innembi   Sannatäüs kaktuisi   Peedosaarõ Kaisa               Vanna suidsusanna mahus päält 200 sordi kaktuisi   Sann tuudi tarõ lähküle ja remonditi kaktuisimajas           Navi külä Sibula talo pernaanõ, kolmõ suurõ tütre imä Tammõ Merle (52) om kor’anu hindäle terve sannatävve kaktuisi: päält 200 sordi kaktuisi kasus vanan suidsusannan. «Vinne aol hoiti tan sannan kannu ja kodojänessit. Ku mu kaktusõ iks tarrõ kuigi är es taha mahtu, võitli ma seo hindäle. Miis tõi sanna vahtsõ kotussõ pääle, teimi sääl remondi ja nii sai sannast kaktusõmaja,» tulõt’ Merle miilde. Kaktuisi korjamist alost’ Merle kümme aastat tagasi suurõ huuga. «Käve lillipuutõ piten ja kai, et vast om säändsit kaktuisi, midä mul viil koton ei olõ. No olõ-i inämb tükk aigu midägi ostnu. Ei olõ aigu laadu pääl kävvü ja poodin müüdävä kaktusõ omma joba koton olõman,» jutust’ Merle. Kõgõ esierälidsemba nimega kaktusesort Tammõ Merle kogost – «Kristusõ peenis» vai «Leedi rõõm»   Mehe meelest om kaktuisi korjaminõ paras ullitus Kaktusõkogo hinda Merle ei tiiä, a tuud tä tiid külh, et kõgõ kallimb kaktus massõ 200 kruuni. «Tuu kaktusõga oll’ ummamuudu lugu. Ollimi Tarton Lõunakeskusõn ja sääl lillipoodin oll’ illos suur rippuja kaktus. Mul oll’ meesterahvas üten, tuuperäst es saa ma tuud kõrraga är osta. Õnnõs läts’ sõbranna järgmäne päiv Tartolõ. Anni tälle sis raha üten ja käsi kaktusõ är tuvva,» tulõt’ Merle muiatõn miilde. Nigu pall’o mehe, arvas ka Merle miis, et kaktuisi kasvataminõ om üts paras ullitus ja raharaiskaminõ. No suurt tüllü olõ-i perreimä nõglaliidsi sõpru peräst siski tulnu. Kaktuisi kasvataminõ ei olõ Merle meelest rassõ. «Ei tohe õnnõ üle valla. Talvõl tulõ näid valla kõrd katõ kuu joosul. No piät joba rohkõmb valama nakkama. Talvõ üleelämises om kaktuisi jaos kõgõ parõmb õhulämmi 15 kraati. Keväjä vii kaktusõ sannast välla õhu kätte, a sis tulõ kaia, et päiv näile kurja ei tii. Mul om kilest tsill’okõnõ var’oalonõ ehitet, sää nä sis sinnä ütstõsõ kõrvalõ. Kile pääle panõ viil vana pitsist aknõrõiva päävä iist kaitsõs ja nii nä sääl tassakõistõ omma,» kõnõl’ Merle. Viil tulõ kaktuisi sügüse sitkide vasta pritsi. «Om sääne sitik, kiä lätt kaktusõ sisse. Inne ei saaki arvu, ku kaktus om seest tühi,» ütel’ tä. Keväjä pall’o kaktusõ häitsese. «Mul omma umbõs poolõ kaktusõ kül häitsenü. Kõgõ kerembäle läävä häitsemä mammilaari vai näsäkaktusõ. A kõiki häitsemä ei saa. Esiki botaanigaaian üükuninganna ei häitse egä aasta,» tiidse Merle. A esiki suurõ kaktusõkogo umanikul om loomakõisi, miä ei taha elon püssü. «Om üts ruuskaktus, mille olõ mitu kõrda vahtsõst poodist ostnu, a iks kärbätäs är. Kolm kõrda pruuvsõ, avitas!» põrot’ Merle. Eesti kaktuisikasvatajidõ rekordimiis om parhilla Poomi Harri (48), Saare-Tõrvaaugu aiandi umanik Pärnumaalt. Täl om 5000-6000 kaktust, esi sortõ 500 ümbre. «Rassõ om täpsele üteldä, mul om pall’o ristandit ja egäst ristandi siimnest tulõ esimuudu kaktus,» selet’ Eesti kõgõ suurõmb kaktusõsõbõr. Harril tulõ pia vällä ka kaktuisi raamat.         Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja           Uma Internetin