Nummõr' 254
Mahlakuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Herätedäs luuduslikku nahaparkmist
  • Uudissõ
     
  • Võrokõisi ettevõtmisõ saiva tukõ
  •  
  • Oodõtas teedüst haigrutõ kotsilõ
  •  
  • Opipäiv tervüseviaga inemiisile
  •  
  • Kohes meil minnä: iks õnnõ kodo
  • Elo
     
  • Hää ja hallus vällämaa tüü
  •  
  • Näütemängupäiv Puigal
  • Märgotus
     
  • Rüütle Janno: mi talomiis majandas targõmbalt ku Euruupa uma!
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
    Kiri
     
    Kuri silm
     
    Patte Maimu
     
     
    Juttu tulõ mu vanaimäst, kiä sündü 1862. aastal Hopa lähkün, kas Eestimaal vai Lätimaal, tuul aol es olõ piiri nii selge – üts Vinnemaa kõik. Perän elli tä külh Puustusõn ja nimi oll’ noorõn kah Postusõ Leena.

    Tä kadunukõnõ hoitsõ meid, latsi, süämest kõgõ halva iist Mõnistõn Kajamõtsa talun, kon mi elli.

    Tä laul’ ilustõ, kedras’ väega peenükeist linast langa ni kudasi meile puulisukkõ.

    Ku mi õdagu koolist tulli, kai suka üle ja sakõstõ ütel’: «Kon ti sukkõ nii hirmsalõ lahuti, varbidõ man suur mulk nigu soe suu.» Tä mõist’ mitmõsugutsit ütlemiisi, mõnikõrd läti keelen kah.

    Vanaimä oll’ elun pall’u vaiva nännü ja inemiisi tundma opnu. Tä usksõ nõidmist ja kurja silmä, mink vasta pidi ka kunstõ. Ku mõni võõras, esieränis viil ku pruunõ silmiga, mi poolõ juhtu, sis aie tä kur’a silmä mu ja sõsara päält är.

    Tä võtsõ papa püssärohtu, andsõ meile sõrmõ otsast lakahta ja vei meid küüki.

    Sääl kesk küüki suurõ maakivi pääl pandsõ tä püssärohu kivi pääle, võtt’ meid ja hinnäst teki ala ja pand’ rohu palama. Tuud ütel’ tä har’assidõ võtmisõs. Tuu suits oll’ makõ hõnguga, a püssärohi esi hapnõ maiguga. Nii pidimi kur’a silmä mõost valla saama. Ja terve mi olli.

    Mi olli vanaimäl egäl puul hannan, hoitsõ tedä ja tä hoitsõ meid.

    Ütskõrd 1939. aasta suvõl oll’ sääne lugu, et põrsakõsõ jäi haigõs. Sulg oll’ tett tühjä küüninukka, selle et sääl oll’ puhtamb õhk ku laudan. Kül olli nuu väiku tsiakõsõ ilusa, õkva ku suurõ läükvä uakõsõ imä nisa man rian. Näile anti jo piimä kah viil, et innembi kasussi.

    Sis üte hommuku es taha põrssa süvvä, hanna olli sorun. Mamma (nii kutsimi umma immä) lei kässi kokku, et mis no saa, a imäkene (vanaimä oll’ meile «imä», esä imä) ütel’: «Taa om kur’a silmä tüü. Tammõ Minna käve eelä tan, kai tsiku ummi mustõ silmiga ja kitt’ viil, et ilusa põrsakõsõ omma.»

    Mamma muiduki es usu säänest juttu, ütel’, et tõsõ inemise kotsilõ ei tohe nii mõtõlda. Imä tahtsõ õkva Tammõ poolõ minnä ja säält midägi tuvva, minka põrssit tohtõrda – kas pallõlda mõnd pälümäossa, lavvajuppi vai tsiahaina. Mamma kiild’ är, tuu tege as’anda pahandust.

    Imäkene oll’ pahanu ja murrõn külh, istõ tsiasulu man ja sosist’ ni pobisi sääl ummi sõnnu. A mamma mõtõl’, mis eelä tsiasöögiga oll’, ja käve tüü mant sagõhõlõ põrssit kaeman, and’ näile tsukruvett ja lämmind piimägi lohetsaga suuhtõ.

    Ku tä nii meelüt’, tull’ tälle äkki miilde, et eelä hommuku es saa piimä meieride viiä, piim oll’ nigu mürätänü. Tä ütel’ tuud imäle kah, a imä arvas’, et tuu ei olõ kõgõ tähtsämb. Ega kiäki määnestki prokki sulgu es viska?! Tä läts’ õks riida taadõ, kor’as’ säält pälümit ja kiitse nuu lõuna aigu är.

    Mamma and’ jahtunu leeme (tuu om maru kipõ) tsukru ja piimäga tsialatsilõ ja kae imet, põrssakõsõ naksi süümä, juuskma, hand rõngan – ja tervel perrel hää miil.

    Kallis vanaimä kuuli 1946. aastal.


    Ku hans’a kaot’ kaloski är
     
    Tuu võisõ olla 1940. aastagal üte süküspäävä õdagu, ku mi muro pääle sõitsõ kausiseto uma kuurmaga. Maa oll’ joba veidü külmänü ja eski lumõkirmõ maan, a timä sõitsõ viil vankriga.

    Rii jaos pidi lummõ viil veidü olõma ja hobõsõkõsõl olõs olnu rassõ vitä, ku riijalasõ mulda lõikasõ. Setol hindäl olliva joba vildi jalan ja lambanahknõ kasuk sälän – ilm oll’ jo rõskõ ja külm. Tä pallõl’ üümajja, selle et nakas’ jo hämäräs kiskma.

    Imäle tsusas’ silmä, et kausiseto oll’ lõbusan tujon ja üte jala vildil oll’ kalosk är kaonu, setol kiil ka pehmevõitu.

    Imä küsse: «Kohe sul üts kalosk om jäänü, vai es olõki? Vai kaotit är?»

    «Kae, ma esi joht es kaoda, a taa hans’a põrgulinõ kaot’!» tsusas’ seto vasta.

    «A mis sa juut sõs nii pall’o?» küsse imä.

    «Mul nakas’ külm tah kuurma otsah lösütä. Sai sõs Haanih üte mehe käest pudõli osta. A hans’at saa-i hoita, langa lüü sisse. Nii ma sõs mekse veidö ülearvo! Tiiäki ei, kuna tuu kalosk vildi otsast ar tsopsas’.»

    «Hää no külh, esi tiiät, mis tiit,» ütel’ imä. «Tõmba kuurma rehe ala, sääl om väretil lukk iin, muido varastas viil mõni midägi är.»

    Seto haardsõ tuust vargusõjutust kinni ja küsse: «Kas teil om vargit kah viil? Meil omma varga joba kõik miiltsäs lännü.»

    Imä turdsaht’ naardma, a es jätä kuurmat iks vällä. Hobõsõ lasksõ lauta panda, seto hindä pandsõ küüki põrmadu pääle, kott olgi küle ala. Inne viil andsõ kuuma tiid seto kuiva söögipoolidsõ mano.

    Hummogu küsse imä, mis kausi ka masva. Seto umakõrda uursõ, mändsit tä taht. Imä tahtsõ ütte suurt kaussi ja ma, poiskõnõ, olli ka imäle seletänü, et mullõ kulusi üts väikene kausikõnõ är.

    Hinna kotsilõ arvas’ kausiseto nii: «Ma olõ iks võtnu täüs täüt vasta rükä vai nissõ, a sullõ anna hüä hooltsusõ iist ilma. Vali esi vällä!»


    Kummõri Arno

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kats sõpra umavaihõl

    Egän tüü-ütisüsen omma uma nal’amehe, kink tettüid juhtumiisi viil kavva takkaperrä kõnõldas. Võro miilidsämajan olli säändse mehe kats külävõmmi Lemps ja Ülu.

    Egä kuu olli liinan nõvvopidämise. Lemps ja Ülu sõidi sinnä külgkorviga tsikliga. Ütskõrd kodo tagasi sõitõn es võta Lemps häste kurvõt vällä. Koton näkk’ miis, et külgkorv oll’ kivve täüs pantu. Kiä muud ku hää sõbõr Ülu oll’ Lempsi iist «huult kandnu»!

    Pääle järgmist nõvvopidämist jäi Ülu tii pääl uma tsikliga hättä. Oll’ joba talvinõ aig, sõidutii olli nilbõ.

    Koton asja lähembält kaiõn pand’ Ülu tähele, et külgkorvin om ärkülmänü vesi. Ülu jagasi är, et tuu oll’ Lempsi «kingitüs».

    Ega nuu kats miist määndsegi vihavainlasõ es olõ. A tüükaaslaisil ümbretsõõri oll’ nall’a nabani.


    Mis naasõ kõnõlõma pand

    Vanastõ oll’ Võrol tark tohtri Piho Ruudi. Ütskõrd tull’ timä mano miis, kes kaivas’, et naasõl om helü är lännü.

    «Tä om kõik aig vaiki. Mis ma piäsi tegemä?» oll’ miis murrõn.

    «Hm, jah...Proovi kodo minnä üüse kell kolm, sis päses naasõ helü kimmäle vallalõ!» soovit’ tohtri.
     
     
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin