Nummõr' 255
Mahlakuu 17. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tetä valla kihlkunnapiire perrä – umavalitsusjuhi kaaldva
  • Uudissõ
     
  • Vana suidsusann kõrda!
  •  
  • Folgipido Moosten
  •  
  • Adamsoni murdõluulõvõistlus
  • Elo
     
  • Hiussõlõikaja-hingehoitja
  • Märgotus
     
  • Avitagõ Võromaa söögiraamatut tetä!
  •  
  • USA suursaadik Võromaal
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
    Kiri
    Piimäpukk
    Kagahii!
      
      
     
    Napi Sirje uut, kuis Oja Tiiu tettü loki vällä tulõva 
      
    Hiussõlõikaja-hingehoitja
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
     
    «Ku tsirgu laulma nakkasõ ja päiv paistma, sis tahetas iks illos vällä nätä – hiussõlõikaja mano jõudva ka nuu, kes üts kõrd aastan kääväki,» muhelõs Oja Tiiu (40), üts katõst Kanepi tsäronikust, ja käänd Valgjärvelt tulnulõ kundõlõ päähä keemilidse loki.

    «Tiiu om häste laadna ja täl omma hää käe, nigu kirurgil,» nakkas õkvalt kitmä Napi Sirje (74), kiä om joba tunnikõsõ toolin istnu. Aasta aigu püsümä plaanidu tsäropää tegemises lätt kokko üle katõ tunni. «Minevä aasta tekk’ Tiiu mullõ väega ilusa pää, Valgjärve pääl seenimaani kõnõldas tuud takan.»

    Egä keväjä tulõ Sirjel kistumada suuv hää vällä nätä. «Külh om hirmsa, ku vana inemine om körtsün ja hiussõ omma kah – üts haru ütele ja tõnõ tõsõlõ poolõ. Tuu ei tähendä, et ma elupäävä kar’alaudan olõ olnu. Käüssi rohkõmb, lõikaman kah, a ega säält Valgjärvelt tulõminõ niisama olõ-i. Tuuperäst lõika talvõl esi iist käärega nii pall’o, et hiussõ supikaussi es lännü. No nüüt postimehepreiliga tulli. Om suvõs hää.

    Müts kah ei püsü pään, ku hiuss sirgõ om! Talvõl lüüt lundi silmini, a nüüt tahat iks baretti säädä...» seletäs Sirje üte huuga.

    Sirje om tennü lokkõ 50 aastat, egä keväjä. Tiiu man tõist aastat: iks tuusama minevä aasta häste vällä tulnu soengu peräst.

    16 aastakka Kanepin tsäronik olnu Tiiu ütles kah, et «kundõ tulõ iks vällä tiini». Timäl läts’ uma viis aastat, ku kimmä kundõ tekkü.

    «Taa ei olõ õnnõ hiussõlõikamisõ tüü, taa om psühholoogi tüü kah,» ütles Tiiu. «Ma taha, et ku kundõ ussõst sisse ast, sis tä tund, et om taha oodõt. Toova mullõ iks magusat, et ma iks kosussi. Sis mi joomi kohvivett ja...»

    «Elu om illus! Ma olõ nii õnnõlik,» kitt Sirje ja lupa päält soengu valmissaamist panda padavai üle muro tõistõ majanukka postkontorihe: näütämä, kuis vällä tull’.

    Kõigilõ miildüdä ei saa

    «Hiussõlõikaja elo ei olõ väega lihtsä ja kõigilõ miildüdä ei saaki,» arvas Oja Tiiu, kedä ka «noorõs Tiius» kutsutas (selle et Kanepi tõnõ hiussõlõikaja om kah Tiiu, Ladva Tiiu). «Ku iks külä pääl kõnõldas, et kallis vai et tuu ei olõ iks tuu... Nii omgi, et egäle inemisele uma hiussõlõikaja!»

    Kanepi tõsõ hiussõlõikaja-Tiiuga om täl rahulinõ läbisaaminõ. Rahvast om ümbretsõõri küländ ja hiussõlõikamist lätt kõigil vaia.

    Aoga om hiussõlõikamisõ muud tsipa muutunu, a Tiiu seletäs, et ütelgu Pariis ja London midä tahtva, mi inemisel om inämbüisi iks uma arvaminõ. «Om väega muudsit inemiisi ja om lihtsit,» seletäs tä. «Noid väega kõvvu lokkõ inämb ei taheta.»

    Seo ilma aigu värvitäs hiussit pall’o, a pall’o värvvä koton kah. «Tuu ei olõ iks tuu värvmine,» põrotas Tiiu as’atundja kimmüsega. «Vaih om nätä: nä ei panõ värmi õnnõ juurõ pääle, nä pandva üle terve pää ja sis otsa omma õkvalt nii koolnu, et sääl ei olõ midägi muud tetä, ku võta kääri ja lõika jupp maaha.»

    Noorõ tulõva sakõst, aokiri näpun, et vaia säänest pääd nigu mändselgi tähel. «Mullõ tuu miildüs, sis ma tiiä täpsele, midä ta mõtlõs,» ütles Tiiu.

    Ku stiilipido tulõman, tuldas kah. Perämäne oll’ kolhoosiaig, sis sai Tiiu iks trullõ päähä käändä ja «diskosoengut» tetä.

    «Pruudisoengu omma umaette oopõr,» seletäs Tiiu. «Tihtsähe om nii, et teemi proovisoengu är ja ku peris soengu aig tulõ, sis tä ütles, et ei tahaki inämb säänest. Kruun ja muu agrõgaadi omma üten ja sis ma piät nuputama, mis saa. Nii ma ütle, et määnestki proovisoengut ei olõki mõtõt tetä.»

    Tiiul ei olõ nii hullu asja ette tulnu, et inemine nõud soengut, miä tälle sukugi passi-i.

    «Harilikult inemise iks küsüse nõvvu,» ütles tä. «Om sändsit kah, kes nõudva näütüses ütte pääpuult pall’as. A mis mul tuu vasta om?! Mullõ miildüs tuud tetä ja nuu inemise kandva tuu pää vällä kah.»

    Hädä või tulla, ku inemine saa vahtsõ soengu peräst sugulaisi-sõpru käest tsaka. «No triipõ olõ külh maaha võtnu ütel vanõmbal inemisel,» ütles Tiiu. «Ma näe, et om illos, a ku latsõlats vai kiäki ütles, et vanaimä näge ands’ak vällä, sis nä tulõva ja ütlese, et iks ei kõlba.

    Sakõst inemise esi ei tiiä, midä nä tahtva, ja tõisi arvaminõ om väega tähtsä.»

    Puulpäävä om kõgõ kipõmb

    Tiiu mano tuldas hiussit lõikama Savõrnast, Maaritsast, Põlvast, Põlgastõst, Võrolt, eski Tal’nast.

    Kooliaigu tulõ tä tüüle poolõ ütsäs, tuu latsõ kah kõrraga kuuli. «Õdagu tii nii kavva, kuis vaia om, ja puulpäävä omma viil kõgõ pikembä tüüpäävä: sis tulõva üliopilasõ Tal’nast kodo. A pühäpäiv om iks kodopäiv,» seletäs Tiiu.

    Kas «kriipsu pääle» kah hiussit lõigada tahetas? «Ma lasõ iks takastperrä ülekandõ tetä, ku om uma inemine,» ütles Tiiu. «Ku raha om inne palgapäivä otsan, sis ma saa iks palgapääväni uuta.»

    Tiiu jutu perrä om nätä, et tüüd om rohkõmb üle üte kuu: joulukuu om kipõ, vahtsõaastakuu rahulikumb ja radokuun tulõ jäl inämb tüüd. Kõgõ inämb om tüüd hainakuun ja süküskuu om kõgõ rahulikumb kuu: koolis omma soengu är tettü ja rahvas võtt nurmõ pääl kardokat, tagaots taiva poolõ.

    «Jaanipäiv om viil üts märksõna,» ütles Tiiu. «Om külh sääne puhmapido, a sis tulõva latsõ kodo ja tahetas hinnäst ilosas tetä. Koolilõpupäiv tulõ sinnä viil mano.»

    Mehe ja 10 minotit

    «Mõni miis tsuskas pää ussõ vaihõlt sisse ja pruuv hinnäst vaihõlõ sokuta: tii no kipõlt är, mukka ei lää kümmet minotitki!» kõnõlõs Tiiu miihi sakõst võlssiarvamisõst. «Ma tuud asja kümne minotiga tetä ei mõista, puul tunni kimmäle lätt. Miihil hiussidõ lõikaminõ om väega rassõ tüü: millimiitrelidse karva ja neo omma egäl puul.»

    Tuuperäst ei taha Tiiu ka umil miihil – miis ja kats poiga – koton Jõgara külän hiussit lõigada ja püüd näid iks tüü mano saia.

    Tiiu kõnõlõs, et ka miihile, esieränis poiskõisilõ om soengumuud tähtsä.

    «Poiskõsõ väega pal’ast ja siili ei taha. Poiskõsõ omma praktilidsõ: kukru ja kõrva mant massinaga lühkeses ja päält kääri-kammiga võetu. Kikkaharja tahetas kah.»

    Lõpõtusõs näütäs Tiiu saina pääl uma kandi kunstnigu Margna Epu hiussõteemälist puumaali.

    «Pilt «Näiu hiusse kumasõ kuuna» om tettü rahvajutussõ perrä. Mõtõ om tuun, et ärke ummi pikki hiussit iks egäüte kätte andkõ!» ütles tä.


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin