Nummõr' 257
Lehekuu 15. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Uma süük om hinnan
  • Uudissõ
     
  • Võrokõisilõ uma lipp!
  •  
  • Võromaa süüke tegemise oppus
  •  
  • Pühäpaiku pildivõistlus
  • Elo
     
  • Mehikuurma veski uut veskimiist
  •  
  • Tamra Eha: Kait laulsõ hää meelega joba latsõn
  • Märgotus
     
  • Lepassoni Kadri: pillilatsil om kimmäs tsiht silmi iin
  •  
  • Regionaalpoliitika mõttõtsõõr
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
      
     
    Roosaarõ Aivar veski päätsõõri man 
      
     
    Mehikuurma veski uut veskimiist
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
     
    «Ku veski veskimehe saa, sis julgu siiva kah külge panda,» ütles Tarto arhitekt ja aoluulanõ Roosaarõ Aivar (46) ja kaes uhkõlõ piaaigu kõrran Mehikuurma tuulõveskit.

    «Ku saanu paiga pääle herksä huvilidsõ, kiä taht uma väe taha sisse panda, sis ma anna veski tävveste ilma rahalda pruukmisõs,» ütles Roosaar. «Inne ei julgu siibu tetä, muido saa-i esi ütski üü maada, ku suurõmb tuul om.»

    Veski om õkva Peipsi järve veeren väega tuulidsõ kotussõ pääl ja nii kõrda säetü, et tuulõ jõuga võinu veski käümä minnä. «Ku üllest pitur maaha võtta ja veski päärattast käümä lüvvä, lätt kõik süstem tüüle,» kõnõlõs Roosaarõ Aivar. «Ku siiva olnu olõman ja viil tsipakõsõ putita, võinu jahhu jauhma naada. Veskikivve pidänü säädmä ja taha kõrda tetä vintsi, miä viläkottõ üles tõmmas’.»
     
      
     
    Mehikuurma veski om seest pia valmis, a väläst tulõ vahtsõst krohvi 
      
    Tüükõrran veski om seo ilma aigu vanal Võromaal suur asi – mi kandin jauhk viläst kivijahhu õnnõ Küti Mäeveski pia 100aastanõ veskimiis Zupsmanni Ale.

    «Püüdsemi originaali alalõ hoita, niipall’o ku sai,» ütles Roosaar, vanno huunidõ kõrdategemise as’atundja: timä firma om kõrda tennü Tarto raudtiijaama, Volga restoraani, Athena keskusõ ja tõisi vanno Tarto huunit.

    «Mis oll’ veski man suur väärtüs – originaal-imäpuu oll’ alalõ. Ma ei tiiä, kon sändse jämme puu ülepää kasvi: üten jämmüsen lätt alt üles vällä, nii 12 miitret,» kitt tä.

    Tala ja paari paiksi tüümehe är ja panni tagasi. Veskimassina päätsõõri ja tõsõ jupi teivä puutüümeistri vanno määnüisi juppõ perrä vahtsõst. Alalõ jäeti eski tuu süstem, miä umal aol veskisiibo tuuldõ käändse. No om käändmine pästeammõdi nõudmisõ pääle piksekaitsõga kinni pant, a ku naatas veskit tõtõst käümä lüümä, saa kübärä jäl käändmä panda.

    Veski kõrdategemise man es olõ Roosaarõ jutu perrä kõgõ suurõmb päähalu mitte raha-, a tüüjõupuudus. Paiga päält sai mõnõ tüümehe, a mõistja meistri tõi tä kõik Tartost.

    «Ku aastit vannu huunit kõrda tiit, sis joba tiiät, kedä usku saat,» ütles Roosaar. «Kelle käest tellit aknit, kelle käest plekksepä- ja lastutüüd. A no kõigil om pall’o tüüd ja iks kotost 50 kilomiitre taadõ kiäki rõõmuga tüüle ei sõida.»

    Seo keväjä tõmmas’ tüühuu maaha krohvi-murõ: tüümehe olli kogõmalda veski väläst valgõs krohvnu krohviga, määnest võisõ pruuki õnnõ tarõn. Nii naas’ki krohv kõrraga maaha tulõma, ku likõs sai. No piät uutma, ku tüümehe saava tulla veskit vahtsõst krohvma.

    Hää ehitüskivi olõssi veskile pia saatuslikus saanu

    1854. aastagal Mehikuurma külä küle ala ehitet veski oll’ umal aol Miikse mõisa uma.

    «Vanaperemiis veski mant talost mäletäs tuulõlippu veski otsan, sääl pääl oll’ aastanummõr,» ütles Roosaarõ Aivar. «Ku muido omma sändse veski maakivvest, sis tan om maakivist õnnõ soklivuudri, perä om kõik täüs-savikivist, kivi omma palotõdu tansaman Miikse mõisa savilöövin. Väega kõrraligu kivi omma, piät ütlemä.»

    Noidõ hüvvi kivve peräst olõssi veski piaaigu kiviunikus tettü. «Mändsegi paikligu ettevõtja tahtsõ veski lakja puuta,» seletäs Roosaar. «Et veevä Saksamaalõ restauriirmiskivves. Ma olli ostnu veski vastan Miikse mõisa Kükä kar’amõisa härbäni. Naksi tuud kõrda tegemä ja es saa säänest asja päält kaia – seon kandin ei olõ kaemist väärt huunit pall’o.»

    Veski oll’ inne kõrdategemist kehvän saisun: aig oll’ uma tüü tennü ja sõaaigu oll’ veski ka küländ kõvva pihta saanu. «Üllen oll’ nii vinläisil ku sakslaisil tulõtsihtmispesä,» ütles Roosaar. «Esi aol lasi veskit sis nii vinläse ku sakslasõ. Sakslaisi mürsü olli kõvõmba: üts mulk oll’ läbi paksu kivisaina. A veski jäi pistü, päält sõta tuud viil kobistõdi ja vanaherrä mäletäs, et 1960. aastal tekk’ veski viimäte viil tüüd.»

    Veski kõrdategemist tugi PRIA Leader 2009. aastagal päält 900 000 krooniga.

    Roosaar ütles, et parhilla veski lihtsäle konserveeritäs muusõum-veskis, nikani ku lövvüs huvilinõ, kiä sääl majanda taht. «Tulõ pildi-välläpanõk tetä, tüüriistu om kah,» seletäs tä.

    «Hää, ku vald muusõumitegemise man üten mõtõlnu.» Vallaga om täl hää läbisaaminõ.

    Ka küläinemise kaesõ päält veski ilosassaamist Tarto mehe majandamisõ pääle sõbralidsõmba näoga. «Edimält kaiva külh, et tulõ määnegi liinavurle, tiiä-i, midä tä mi maa pääl tetä taht,» seletäs Roosaar.

    Kuis mitmõndat põlvõ tartlanõ ülepää vana Võromaa põh’anukka majandama trehväs’?

    Roosaar ütles, et timä vanõmbidõ tutva möivä 15 aastakka tagasi umma maaelämist Mehikuurman.

    «Midägi tõmmas’ taaha. Et ma tii vannu asju kõrda, sis paksõ huvvi Kükä kar’amõisa härbäni kõrdategemine,» seletäs tä.

    Härbäniga lätt tassakõistõ, iks tüüjõupuudusõ peräst. «Ilosa tsill’okõisi kruutõga aknõ omma olõman, vanno pilte perrä tettü. Püvvä iks seo suvi ettepandmisõ är kõrralda,» ütles Roosaar.

    «Kõgõ suurõmb murõ om hainaniitmine. Minevä suvi kullu suurõmb jago aigu hainaniitmise pääle är.»

    A siski tõmbas Roosaart üten perrega kõgõ Mehikuurmalõ ja miis luut, et Kükä kar’amõisa härbänist saa kunagi timä illos suvõkodo, kost om hää üle tii kõrran veski pääle kaia.


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin