Nummõr' 260
Piimäkuu 26. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võro folgipido kuts tandsmist opma
  • Uudissõ
     
  • Lasva valla mahhetalo võitlõs kihvtisüüdistüsega
  • Elo
     
  • Kuldsidõ kässiga meistri tege ravvaunikust traktori
  • Märgotus
     
  • Kuldvõtmõkõist ei olõ
  •  
  • Surnuaiapühä – suguvõsa kokkusaaminõ süämest süämehe
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Piimäpukk
    Perämäne külg
     
      
     
    Kõivupuu Marju noorõmba poja Martiniga mamma havva pääl. 
      
    Surnuaiapühä – suguvõsa kokkusaaminõ süämest süämehe
     
    Kõivupuu Marju, Saru kandist peri rahvaperimüse uurja
     
    Meelestüs, kuis ma, väiku tütärlats, lää jaanipäävä hommuguspoolõ üten suuriga Harglõ pääle surnuaiapühäle, üsätäüs kardõmonilõhnaliidsi pujenge katõ käega vastu rõndu pitsitet, hiussõ ligi pääd soedu ja vagivahtsõ pidurõiva sällän.

    Sõs, Vinne aigu oll’ surnuaiapühhi koguni kats – ilmalik ja keriklik. Kerikligu surnuaiapühä pedämises tull’ võimõ käest eräle luba saia ja tuud tull’ pitä kimmäle päält ilmalikku kabõliaiapäivä.

    Surnuaiapühäga käve kokku ka lavvakerik, sõna, mis latsõ pään sünnüt’ küsümüse, kuis Harglõ kivikerikust ütes pääväs lavvast kerik saa. Lavvast kerik oll’ jo Varstun, Ritsikel.

    Ilmalikul surnuaiapääväl anti «armulauda» surnuaia värtide man autulahvkadõst – müüdi hääd ja parõmbat, puudus es olõ ka kangõmbast kraamist.

    Oll’ no riigikõrraga kuis oll’, mu latsõpõlvõ surnuaiapühä olli kokkusaamisõ süämest süämehe. Seo oll’ ja om suguvõsa, hõimu kokkutulõk, siin- ja säälpuulsidõ rituaalnõ kokkusaaminõ aoligu ja aolda risttii pääl.

    Surnuaiapühäle minekis valmistõdi hoolõga: ummõldi vahtsõ rõiva, tetti havvaplatsi päiv-paar varrampa kõrda, küdseti piirakiid vai kuukõ, medä sõs surnuaia pääl sai tõisilõgi pakku.

    Arvatas, et havva pääl süümine võisõ olla üts vanõmbit ohvõrdamiskombit. Võrukõsõ havva pääl suurt süümist ei piä. A õigõusku inemisel piät külh olõma havva pääl pingikene ja lavvakõnõ. Ütskõik ku rikas vai muudsa ao inemine ka ei olda: kõrra-paar aastan piät saama umatsidõga kalmuaian kokku, et ütitselt mälestüssüümist pitä.

    Pink piät havvaplatsi pääl olõma

    A üts kõrralik pink piät ka võrokõsõ havvaplatsi pääl olõma: istmises, ummi mõttidõ mõtlõmisõs ja tõisiga jutuajamisõs. Kohe sõs tuu kalmuriha pandas ku mitte pingi ala? Kiä taht, või säält tuud lainada, a piät riha umma kotussõhe tagasi pandma. Häie kombiidõga inemine käü rihaga tuu platsi kah tenus üle, kost tä tüüriista lainus võtsõ.

    Viimätsel aol lövvüs elusit lille surnuaidu pääl kah’us vähämb ja vähämb, rohkõmb tuvvas egäsugumadsõst kunstmatõrjaalist tettüid häiermit. Meil olõ-i inämb aigu surnuaia pääl kävvü, a havva piät õks viimädse pääl kõrran olõma – mis tõsõ meist muidu arvasõ.

    Surnuaiapühä ei olõki tiid mis väega vana kommõ. Taad naati pidämä Liivimaa korõmba lutõri kerigukogu kõrraldusõl ja kõgõ edimäne peeti 1.06.1830 (vahtsõ kallendri perrä 13. 06.) Kambjan. Tuu oll’ sõs suvistõpühä pühäpäiv.

    Ao joosul läts’ seo pühä pedämine väega muudu. Surnuaiapühäl käümine, sääl vanõmbidõ mälehtämine om Lõuna-Eesti regivärsi mõõtu vaesõlatsõlaulõ sissegi joudunu. Toda aol, ku sääne rahvalaul tükse joba moodust är minemä.

    1990. aastidõ lõpun jõudsõ mi mailõ ka tuhaspalutamismatus.Tuud naati päähä määrmä ka tuuperäst, et surnuaidun suuri liinu küle all olõ-i inämb ruumi vahtsit platsõ vällä mõõta ja kirstumatus om küländ kallis – matussõtoetust riik inämb ei anna.

    Õuruupa matussõkultuurin omma kõrrast inämb muudu lännü anonüümse matussõmõtsa. Sinnä saa kadunukõsõ tuha matta ilma kotussõ pääle määnestki märki pandmalda.

    Sääne vahtsõst üles herätet kommõ vei mu mõttõ Volga soomõugri rahvidõ mano. Sääl peetäs surnuaian edevanõmbidõ päivä paar kõrd aastan ja sõs käüdäs üten suguvõsaga umatsidõ haudu pääl rituaalsõt mälestüssüümist pedämän. Havvaplatsi iist hoolitsõmist mi kombidõ perrä sääl ei tunda.

    Havva pääle aetas pistü suur rist, kogu poolõst umbõs sääne, mink pääle Jeesus Kristus risti lüüdi, pandas puust lavvakõnõ-pingikene ja omgi kõik. Ku rist maaha satas, laud ja pink omma laonu, usutas, et koolnu heng om lõplikult uma matussõpaiga maaha jätnü ja sinnä või vahtsõst pääle matta.

    Säändse vana küläsurnuaia tulõtasõ miilde mi maahajäetüid talukotussit – suvõl häitsese sääl lilli ja puhma, lindasõ libliga. Ku inemine tulõ, lindas õhku väikeisi tsirgukõisi parv: kuulnuidõ hengi võrdkuju.

    Ka surnuaiakombõ muutusõ, nigu muutus elu mi ümbre. Vast uikasõ mu latsõ(latsõ)latsõ konagi matussõmõtsan: esä, imä, ae, kon ti olt? Sääne nall’apilt puttu silmä Saksamaa matussõaia-aolehest.

    Mamma es taha kivvi rõndu pääle

    Mu kadunu mamma pallõl’, et mi timä havvaplatsi pääle kivvi es pandnu – elu oll’ täl niigi rassõ, milles viil kivi rõndu pääle. Tä võtsõ mu käest sõna, et ku ma ummi latsiga tedä Harglõ pääle kaema tulõ, las sõs latsõ tegevä timä havva pääle jälgi, sõs timä ka tiid, et meil om elu kõrran. Tuu oll’ veidü ummamuudu suuvminõ: kombõ perrä piät havvaplats olõma perämädse pääle riibut, nii et sääl ei olõ mitte ainumatki jälge.

    Mamma tahtsõ hirmsalõ mu latsi nätä. A mi vannusõvaih oll’ ülearru suur. Nii jääse üte tubli Võrumaa naasõ havva värskilt rehitsedü kõlladsõ liiva pääle jälepaari – üte suurõmba, tõsõ vähämbä.

    «Imä,» ütel’ vähämbide jälgi umanik mullõ mõni aig tagasi, «ma saa arru nüüt külh, mis mõtõldas, ku kõnõldas egävädsest elust. Tuu om tuu, ku inemise tulõva su havva pääle, pandva lilli kasuma, kündle palama, laulva sullõ laulõ ja kõnõlasõ sust põnõvit juttõ, a tegelikult ei olõ sinnu uma silmäga elusast pääst nännü.»

    P.S. Tennä umma doktoranti Tiidebergi Kristiinat, kiä võtsõ vaivas seo jutu jaos aoluuarhiivist teedüst vällä otsi.
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin