Nummõr' 260
Piimäkuu 26. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võro folgipido kuts tandsmist opma
  • Uudissõ
     
  • Lasva valla mahhetalo võitlõs kihvtisüüdistüsega
  • Elo
     
  • Kuldsidõ kässiga meistri tege ravvaunikust traktori
  • Märgotus
     
  • Kuldvõtmõkõist ei olõ
  •  
  • Surnuaiapühä – suguvõsa kokkusaaminõ süämest süämehe
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Piimäpukk
    Perämäne külg
     
     
     
     
    Hussi pää
     
    Seo lugu sündü 1980. aastil. Ellimi sõs Varstu-Rõugõ valdu piiri pääl mõtsu vaihõl. Mõts iin, mõts takan. Sannakõsõ mant juussõ läbi ojakõnõ ja kavvõl es olõ ka suumaa.

    Aiamaalapp oll’ oja perve pääl ja sääl oll’ kõgõ pall’o rästikit, vahel ka mõni vaskhuss. Nuu olli armsa. Ku inemist näivä vai kuuliva, ai hinnäst sirgu nigu puuossa ja es putu kedägi. A rästigu olli külgetükjä. Esieränis hõela olliva nä sõs, ku poja sisen olliva.

    Mul veli häönükene, kiä pidi sohvri ammõtit, elli suvõl mi puul ja läts’ aiamaalt pindre päält sibulalatvu ja salatit korjama. Sääl vana suur huss tälle külge tull’gi.

    Meil oll’ kõgõ viina vai puskari sisse rästigu pää pantu. Tuuga tohtõrdõdi nii seest- ku ka välästpuult.

    Veli sõs nipsas’ rästikul pääkese maaha, võtsõ tuu näppu ja mõtõl’, et no tä ei saa inämb kedägi salvada.

    A juhtu sääne asi, et ku pää sai näo korgusõlõ, pritse huss uma viimädse mürgü vällä. Tuu linnas’ rõnna korgustõ pluusõ pääle.

    Tuukõrd kanti noid kapron- vai nailonpluusõsit – sinnä palot’ mürk õkva mulgukõsõ sisse. Kae kon viha ja hindä kaitsminõ!

    Meil häötedi külh õnnõ noid hussõ, kiä elämise lähküle tulli. Mõtsan näid es pututa. Imä ütel’ õks, et pia häömi kõik siist majast, hussi andva tuust inemiisi elämise manu tulõkiga märki. Varsti nii ka läts’.

    Mõttusõ Kalev
     
    Rästikide pulma
     
    Hariligult paaritusõ hussi keväjä lumõ minegi aigu, a seo lugu juhtu jaanipäävä paiku.

    Olli poiskõsõnolk. Lätsi sugulasõpoisiga maas’kit korjama, et nuu perän vatulõ hõõrudu võiuga är sekä ja munakoogi pääle panda.

    Maas’kit saimi, a korjamisõ aigu unõhtat kõik muu. Kai, kon ilosa maas’ka, ja mugu korssi...

    Äkki näi, kirriv pallisuurunõ kerä naas’ õgalõ poolõ üle mu kässi ja jalgu lakja juuskma.

    Sai arvo, et hussõl om paaritustrall.

    Sugulasõpoiskõnõ naas’ väega pelgämä ja nii lätsimi suurõ joosuga tä vanaimä poolõ.

    Seletimi as’a är ja vanaimä kai sõs mu käe ja jala üle.

    Üttegi pantut kotust es trehvä, tä and’ meile tsukruvett ja rahust’ meid, nigu sai.

    Viil selet’ tä, et pulmõ aigu rästigu ei ründä inemist. Kae, määne lugu sõs maas’kidõ ja rästikidega.

    Mõttusõ Kalev
     
    Kõrralik kombinson
     
    Minevä suvõl joudsõ mu kõrvu jutt, miä pand’ minno kõgõpäält naaru kõgistama, a sis tulli otsussõlõ, õt saada seo jutu võistlusõlõ.

    Kõik sai algusõ ütest Võro liina pruugituidõ rõividõ poodist, rahvajutu perrä pulstipoodist. Tuu puut oll’ üte kogodusõ uma. Kogodusõ vanõmb om mustlanõ.

    Ma kuuli, õt tuu puut om no muialõ kolinu, a sis oll’ seo viil vana kotusõ pääl.

    Ütskõrd tuudi puuti jälki värskit kaupa. Kauba hulgah oll’ ka üts vähämb kombinson, miä oll’ ummõld hüäst rõivast. Ka lukk käve veiga höste. Kiäki toda kombinsoni veiga õs uuri. Nii saigi kombinson latsirõividõ hulka.

    Joba järgmädsel pääväl ost’ üts provva tuu kombinsoni är. Tälle miildü veiga rõivas, minkast tuu oll’ ummõldu.

    Õs lääki pall’o aigo müüdä, ku tuusama provva tõi kombinsoni puuti tagasi ja kaivas’, õt kombinson õs sünnü kuigi latsõlõ sälgä.

    Edimäne hädä oll’ tuu, õt latsõl jäi tagaots pall’ast. Ka olliva seere veiga kitsa ja lühkü. Niisamanõ hädä oll’ käüssidega.

    Opõtaja esi ka oll’ parajadõ poodih. Kül nimä keerotiva kombinsoni õkapiteh – kats müüjät, opõtaja ja provva, kiä oll’ tuu kombinsoni ostnu. Mis jutt tuu viil om, õt rõivas õi sünnü latsõlõ sälgä, ku om timä jaost ummõldu?! Toda vist ütel’ opõtaja.

    A ütehkuuh nä kaiva, õt provval om õigus – tõõmeeli jääse latsõl tagaots pall’ast.

    Üts näist ütel’, õt Hiinah ummõldaski lastikombinsoni tagaotsa päält latiga.

    A seol kombinsonil ei olõ jo määnestki latti, midä saasõ tagaotsa kotsilõ ette panda, kas nöpse vai lukuga.

    Kiäki näist tull’ vällä mõttõga, õt tuu lapikõnõ või olla tõisi rõividõ hulgah.

    Nä olliva joba valmis lappi otsma nakkama, ku kiäki taibas’, õt tan õi olõ jo luku õga nöpsi jälgi.

    No tuhat ja tulinõ, jama om seoga külh!

    Kombinson käve käest kätte, niikavva ku üts müüjä äkki ütel’, õt seo om arvada suurõmba pini kombinson.

    Ma arva, õt sis pidi kõik puut naarust helisemä. Õga päiv jo õi olõ säänest juhust, ku pini kombinsoni tahetas latsõlõ sälgä säädä.

    Seo jutu lask’ vallalõ vist ostjaprovva, kuis seo muido Räpinähe joudsõ.

    Ma õi tiiäki, kas kombinson lõpust ka hindäle pini om löüdnü vai õi olõ.

    Ämariku Volli
     
    Pini naarutaminõ
     
    Mu sõsaralõ miildüs õdagist vällän ümbretsõõri hulki. Üte õdagu oll’ tä jälki vällän patsiirmän. Uma tsõõri käümisegä oll’ tä parasjagu jõudnu kodu lähküle tagasi. Tä es näe häste, kiä vasta tulõ.

    Sõsar arvas’, et tulõja om imä piniga. Egä õdak käü imä piniga piniasju ajaman. Nii tahtsõgi sõsar imäle ja pinile vähä nall’a tetä. Tä nakas’ imeligu kapakuga vasta tulõma.

    Veitü ao peräst näkk’ sõsar, et tuu vastatulõja om hoobis naabrinaanõ. Tuu, midä ta pinis pidäsi, oll’ hoobis kott, mis rasõhusõ peräst lohisi vasta maad. Es olõ mänestki pinni.

    Sõsar pidi häbü peräst maa ala vaoma. Mis tettü, tuu tettü. Ei toda inämp saa tagasi mändsegi mooduga.

    Kotun sõsar sõs kõnõl’ meile, mändse tükügä tä nakkama sai. Mi es jõvva kuigimuudu naaru kinni pitä. Edimält es olõ sõsarõl mänestki naarutujju. Pikäpääle tull’ timäl kah naar tettü tembu pääle.

    Timmi Kristiina Kaili Parksepä koolist
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Engelsi hapõn

    Parhilla om küländ pall’o juttu, et paprõ pääl aoleht kaos ülepää är. A mu jutt om tuust aost, ku paprõleht suurõ avvu seen oll’. Tuu aig jääs täämbädsest pääväst iks väega kavvõlõ.

    Üten rajoonilehen – mitte Võron vai Põlvan, a mereviirsen liinan – oll’ järgmädse päävä nummõr õkva valmis saanu. Sis tull’ parteikommiteest käsk: lehen piät olõma aktikli parteioppusõ luuja Engelsi Friedrichi sünnüaastapäävä puhul.

    Artikli tulõ ümbre trükkü välläandõst «Abiks agitaatorile», pildi saa toimõndusõ pildikastist.

    Parteikommitee oll’ säändse kõrraldusõ viimätsel minotil Talinast korgõst parteikontorist saanu. Nii nuu as’a tuul aol käve.

    Es jää muud üle ku valmissaanust lehest midägi vällä visada ja Engelsi Vidri asõmõlõ panda.

    Toimõndusõ vastutaja sekretär naas’ pildikasti läbi kaema. Nuu pildi vai klišee olli tsinkpläräka, pääleki säändse, kon tummõ osa oll’ helle ja vastapiten. Trükken lätsi värmi ilostõ paika.

    Tüüpäävä lõpun olli trükükua poisi vastutajalõ sekretärile pudõlist rüübädä andnu, nii oll’ pildiotsjal silm hämmär.

    A suurõ otsmisõ pääle löüdse sekretär Engelsi habõna perrä üles. Pia läts’ki leht trükmiste...

    Järgmäne hummok lei kotusõpääline parteipäälik vahtsõ lehe vallalõ ja jäi ammulõ suuga pilti kaema.

    Hapõn olõs olnu nigu Engelsil, a Engels ummõhtõ es saa pildi pääl olla. Tuul mehel oll’ jo sotsialistligu tüü kangõlasõ täht rõnnan! Jah, pilt oll’ Sõmmõrpalo mehest, põllubrikatiir Iisaku Karlast.
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin