Nummõr' 71
Paastukuu 1. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV'
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht'
    Uudissõ
     
  • Tsibihärbläisi suur' päiv
  •  
  • Puigal tulõ umakiilside näütemängõ päiv
  •  
  • Võro instituut' kuts juubõlinädälil Võromaa inemiisi küllä
  • Elo
     
  • Võru Raadio oll'edimäne
  •  
  • Saamis olõminõ olõ-i õnnõ vere küsümüs
  • Märgotus
     
  • Sammas käärimiihile
  •  
  • Tubina Taago: lava pääl om umal keelel kimmäs jõud
  • Kagahii
    Perämäne külg
    Kirä
     
     
     
     
    Sammas käärimiihile
     
    Seto jutus katõst lõikajast ja ütest umblõjast
      
     
    Lauritsa Piitre, Strandbergi Marek, kats' märgotajat
     
    Saiva üts'õrd kokko kolm pikkä miist, egäüts' näist arvas', õt om rättsepp. Uhkõndiva nimä kõõ uma rättsepäkunsti mõistmisõga: egäüts' tiidse kõnõlda, ku pikält tä jo rättsepp olnu om ja kuis kuulsus timä rättsepäkunstist õks kõgõ timä iih kjau.

    Oll' olnu nii, õt tuu maa, kost rättsepp Arno peri, oll' mõnõ ao iist veid'o ands'ak. Sääl tohe-es innembi rättsepäammõtit pitä. A parhilla kõnõl' Arno kõikilõ, õt kaemalda toolõ olli täl kõik'aig kääri, kriit', nõgõl ja niit' ja peotäüs nöps'nõklo ni vähämbäst kats' tsendimiitret karmanih olnu.

    A periselt oll' lugu niimuudu, õt kõgõ muu kotsilõ ai Arno häüssä, a kääri olli täl umal aol olõmah kjulh. Tä oll' tapõdiveere ärlõikja ja tuu kotusõ pääl peris virk. Tä oll'gi tuu ammõdi pääl, nii nigu pall'o inemise tuul aol.

    Juhan oll' kah innemb kääre nännü, a sainapaprõ veere lõikjat timäst joht saaki õs. Tapõdiveere lõikjidõ aig sai inne läbi ja paistu, et Juhan tahaki õs saia tapõdiveerelõikjast. A kääre oll' Juhan pruuv'nu. Ja rättseppi oll' timä kah nännü ja õkva sääne tunnõ oll' täl kõik' aig, õt hüäst rättsepäst võinu tä olla kjulh.

    Ja nii juhtugi ütel pääväl, õt Üleriigilidseh Rättseppi Ühingüh oll' rahvast niivõrra pall'o veitöst jäänü, õt nimä otsustiva, õt Ühingüt õks alalõ hoita, tulõ rahvast mano võtta. Tuust, kas nimä ammõtit kah mõistva, küsü õs kiäki. Tähtsä oll', õt liikmõst olõmisõ massu mastu. Ja trehväs'ki niimuudu, õt Juhan võeti Üleriigiliste Rättseppi Ühingühe vasta ja uma süäküsega saiõ tä kogoni tuu edimädsest mehest.

    Volodjat kutsuti kah rättsepäst. Timäga olle lugu sääne, õt tuul vanal aol, ku Arno tapõdiviiri lõigas', ummõl' Volodja hoobiskina vihkõ raamatis. Nõgla ja niidiga mõistsõ tä väiga höste ümbre kjavvu ja õt viho kõgõ otsa saiva – Volodja oll' õkva nii hüä umblõja – nakas' Volodja esi kah vihkõ kirotamma.

    Alostusõh kai, miä inemise tegevä ja pandsõ kirja, a peräh küsse inemisi käest õkva ja pandsõ kõõ noidõ jutu ilostõ kirja. Vaihõpääl, ku inemise kõnõlda taha õs, tsusas' Volodja kõnõlõjat nõglaga, õt jutt ilosampa joosõssi. Niit' ja nõgõl' olli Volodjal kõõ üteh. Tõõnõkõrd läts' täl kääre kah vajja, a umblõminõ oll' täl õkva vereh. Naati ka Volodja maal rättseppi päälikut ots'ma ja Volodjagi tundsõ, õt tä tuu ammõdi pääle höste pas'nu. Passegi.

    A kõrd, kae no imeht, trehvässivä Arno, Juhan ja Volodja kokko. Arno ja Juhan olli suurõ tükü rõivast saanu. Nä pidivä tuu kül külärahvalõ viimä, a mõtsah tull' näile Volodja vasta.

    As'alik miis', nigu tä oll', küsse Volodja õkva, määntside miihiga täl tego om. Rättsepä olõmi, ütlivä Arno ja Juhan nigu ütest suust ja mõlõmba kaiva hillätassa perrä, kas kääri õks alalõ.

    A Volodja pand' õkva ette, et näide nulgah tegevä rättsepä kõõ õks umma tüüd võiki: kiä om parõmb, kipõmb ja kinämbä pintsagu valmis saa.

    Säänest juttu piä õs Arnolõ-Juhanilõ kats' kõrda kõnõlõmma. Isti rättsepä muudu maaha, kääri karmanist ja naksivagi mehekese kipõstõ käärega käüssit, püksüharrõ, hammõhõlmo ja karmanilapatsit ja tiid midä viil umast rõivarullist vällä lõikma. Istõ Volodja kah rättsepä muudu Arno-Juhani mano ja hirmkipõstõ niit'-nõgõl vällä ja tuudmuudu, nigu miihi rõiva külest juppõ tull', niimuudu tä nuu kokko ummõl'. Sälärõivit tuust kül õs saa, a umma rõivarulli kasvat' mano kjulh.

    Juhani-Arno rõivas lõppi ar otsa, a Volodja sälä taadõ sai suur' rõivarull'. Vähä räpäl' nägi vällä külh, a õks uma.

    «Noh, kuis oll'...» küssevä Arno-Juhan Volodja käest.

    «Ah, mis taa õks oll'. Ti võit. Kipõstõ lõikati, mehe, hüä rättsepä olõti!» ütel' Volodja, a hindäl oll' veiga hüä miil' tuust, õt jal lõikjidõga kokko trehväs'. Olõs trehvänü rättseppiga, võinu hättä jäiä.

    A Arno ja Juhan lätsi uhkidõ sammõga külä poolõ ni arodi, õt kül läts' õks höste, õt saiva jako Volodjast, tuust kuulsast ja tunnõtust rättsepäst. Miä tuust rõivast... Pääasi om õks võit!

    Ja tuust aost omgi Setomaa mõtsah avvuldasammas kolmõlõ rättsepäle, kinkast kats' mõistsõva õnnõ lõiku ja üts' oll' hüä umblõja.
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     
     Kae, miä ütel´!


    Lindi kõrval olen ma...kuidas seda kõige paremini ütelda...poiskõnõ!

    Võromaa suusamehe Saarepuu Anti puhtsüämlik ülestunnistus (ETV)

     
       
     Uma Lehe sõbõr!