| Pääleht |
Uudissõ |
Elo |
Märgotus |
| |
|
|
Suur lõõdsapido Põlvah
Hainakuu 20. pääval tõmmati Põlva Indsikurmuh lõõdsa vallalõ ja peeti maaha suur lõõdsapido Harmoonika.
Põlvah oll’ külh ilm terve pääva undsõnõ olnu, a õks vuursõva inemise õdagu Indsikurmu ja kõik pingi saiva täüs. Edimäidsi lõõdsanuutõ aigo tull’ hirm pääle – mis saa, ku vihm ei lääki är? Õnnõs lõppi tuu vihm pia õks är.
Ülesastjit ja kõrraldajit oll’ pia sada. Joba pillimiihi päält viiekümne. Ku nä ütehkuuh rahva ette tulliva (seo pilt om tettü õkva tuudaigo), oll’ väkev kaia ja kullõlda külh.
Kõlasi nii tuntu ku ka vähämb tuntu lõõdsaluu. Imeasi, kuis õnnõ mõnõ proovipääväga saa sändse lõõdsapido ilosahe kokko kõlama panda. Eesti-Läti ütine lõõdsaansambli oll’ ütehkuuh pruuvõ tennü kolm päiva. A ku nä tuud es ütelnü, es olõs tuud külh arvanu.
Lõõdsapidol oll’ õks uma hõng kah. Põlva talopuut oll’ säädnü paiga pääle uma küdsämisaho ja tekk’ sääl kaneelisaio. Terve Indsikurmu oll’ tuud hääd hõngo täüs. Õkva, ku saia ahost vällä võeti, oll’ kõrraga pikk saba leti takah ja saia saiva otsa katõ minotiga. Ka nuu, kiä kotoh kõtu kimmämbähe täüs olli parknu, lätsi mõnõ ao peräst sappa saisma. Sääl läts’ peris kõrralikus müdselemises, selle et kiäki es taha saiost ilma jäiä.
Harmoonika lõõdsapito peeti Põlvah joba kolmandat aastat.
Pentsa Kristina jutt ja pilt
| |
|
|
|