PÄÄLEHT
UUDISSÕ
MÄRGOTUS
KAGAHII
KERGÜSI
KIRÄ
 


 


 

Ilmavana oll’ ilmaga hädän




Saarõ Evar

evar@wi.werro.ee

Saarõ Evari pilt
«Üüse poolõ katõ aigu kuuli, et üts’ raksahus käve. Sõs tull’ suur’ kahhin ja vaikus. Hummugu es saa tarõst vällä, katusõ päält maha tulnu lumi küündü kaartõveereni,» kõnõl’ Uma Lehe ilmavana Bergmanni Karl (81) tuust, kuis sulalumi mõnõ nädäli iist tä tarõkatussõ Lükkä külän kokku lits’.

Lumi murd’ 130-aastadsõl majal piaaigu vahtsõ, umbõs 60 aastakka vana rants’uspalgi õkva jupõs. Tenu toolõ, et riihealunõ oll’ trossõga kokku puud ja tarõ puul otsan olli kärbä vasta rants’ust toedu, es tulõ katus peris kokku. Ku lumi maha juussõ, kergüt’ tõsõ poolõ pääle püsümä jäänü lumõ rasõhus paariotsa hoobis õhku.

Inne sulla oll’ Lükkä külän maan üle 70 sendimeetri lummõ. Kohhev lumi minnev esiki tuust rassõmbas, et tõmbas õhuhämmüst hindä sisse. Nii ku pääle kolmõkuningapäivä sula tull’ ja uduvihma nakas’ sadama, oll’gi õnnõtus käen. «Hää et ma viil õdagu vahtsõ toe panni,» näüdäs’ Karla tarõaknõ ala. Nüüd saa keväje elämise kottalõ vas’t katusõ tagasi kisku. Riihetarõst ja riihealudsõst olõ-i inämb midägi saia: saina vällä vaonu, paari katski murdunu. «Ma ei tii tan inämb midägi,» naariskõli Karla. «Miä um tuu um, katus tulõ läbi lõigada ja riheots kokku laskõ.»

Bergmanni Karla maja om ehitet mitman jakun ja kõgõ vanõmb riihetarõ osa viil kirvõga raoduist palgõst. Vana kammõr’ riihetarõ otsan oll’ lühkene ja tuu nõstõti ümbre põigildõ huunõ tagakülge, ku umal aol vahtsõnõ kammõr’ ehitedi. Nüüd om jo aig tuugi läbi purnu. Viil inne naid huunit om taasama kotussõ pääl olnu Sännä mõisa Rallovi karamõisa.

Paks lumi ja vihm lahksõ muialgi katussit. Saru külän Mäe-Matsi talun sattõ 16. jaanuaril suur’ küün’ kokku. Tuu oll’ külh joba määnü hoonõ, kost sügüse kõik’ massina ettekaemisõ mõttõn vällä aeti.

Nii suurt lumõsatu, nigu vana-aasta ja edimädsel jaanuaril oll’, mäledä-i Bergmanni Karl joht. A ega seo talvõ norm’ viil täüs ei olõ, arvas tä. Tuud, et suur’ sula ja lumõalunõ vesi talivilläorassõ peris turki om pandnu, tä ei usu. «Katõn lehen oras um kõgõ nõrgõmb,» seletäs Karla. «Tuu pelgäs külmä ja pelgäs vett. Üten lehen oras ei pelgä kedä kuraditki, tuu lätt iks keväjä kasuma. Ku um kolm vai inämb lehte, sõs külmä ei pelgä, a vesi võtt säändse orassõ ärä. Nii et tinavaasta ei saa nuu talivillä, kiä nii ilda tei, et sukugi es idanõ, ja nuu, kiä varra tei ja kinka orassõ sügüse ilusa olli,» ennustas Lükkä ilmavana.

 

Tõnõ-tõsõlpuul hellesinist ekraani

Saarõ Evar

Saarõ Evari pilt: Pinile es miildü sukugi, et timä eluasõ võeti avaligu tähelepandmisõ ala – mugu karõl’ ja lõrisi, ku pilti tetti.Koobakõsõ Aasal Tsooru järve veeren Ööbiksaarõ talun om peris luksuslik pinikuut’: televiisor’ puha seen. Et pini saanu kah vorstireklaami ja National Geographicu eläjäfilme kaia. Sääne ettekujutus jääs inemisel, kiä edimäst kõrda Koobaku muru pääle tulõ ja tuud pinikuuti näge. Tegelikult ollõv tegemist hoobis pinikuudi aknõga, telekast om sääl alalõ pall’alt edepaneel’ ja kineskoobi välimäne klaas’. Nii et hoobiski pererahvas esi saa umma pinni telekast kaia, ku tuu kuuti lätt. Latsõ iks vaihõpääl kaesõgi, selet’ Aasa. Telekast aknõga pinikuudi ollõv vällä märk’nü ja valmis tennü timä poig Koobaku Kalmer.



Nuur’ miis’ löüd’ Teppo lõõdsa




Harju Ülle
ylle@polvakoit.ee


Ilda aigu sai telekast kaia noorõ mehe lõõdsamängu vana hää Teppo Augusti pilli pääl. Lõõdsamiis’ Ubina Juhan (18) kõnõlõs, et ummi lukõ lindistämise mõtõ tull’ suvõl Võro folkloorifestivalil, kon oll’ võitumäng’mine Teppo lõõtsu pääl.


Harju Ülle pilt«Vilmiteko sis külh viil mõttõn olõ-õs,» ütles Juhan, kiä eläs Taïnan, a ärimehest esä om peri Lõuna-Eestist. Vilmimõttõ pand’ Juhanilõ päähä Linna Reet, rahha and’ esä. Juhan ütles, et lõõdsamäng’mist om külh lindistet Tal’na kandin ja Virumaal, a vilmi om pantu jupikõisi ka Võro- ja Setomaast. Tuud vilmi saat kaia nii VHS-i ku DVD päält.

Juhan seletäs, et vilm’ sai illos ja timä om taaga väegadõ rahul. Võõra olõ-i viil vilmi kotsilõ pall’o arvanu, a tutva omma kõik’ uma hää sõna ülnü.

«Tehnilidselt om Juhan peris tipun,» hindas timä pillimäng’mismõistmist Sarvõ Siim, kiä opas’ umal aol Juhanit Villändi Kultuurikolledzhi pillilaagrin karmoskat mäng’mä. «A säänest kogõmust ku näütüses Teppo Aivaril om, miä vannusõga tulõ, täl muidogi viil olõ-i. Poiss’ arõnõs viil kimmähe edesi.»

Lõõdsamängu om Juhan esi är op’nu. Edimädse lõõdsa sai tä neli ja puul’ aastakka tagasi. «Mäng’mine läts’ peris häste ja sis otsõmi ka Teppo lõõdsa vällä,» ütles Juhan.

Tä seletäs, et vähäkese tõistmuudu om 1917. aastal tettü pilliga mängi külh: nupulaud om ummamuudu, a helü omma sama. Sarvõ Siim ütläs, et Teppo lõõts om umaette väega väärt pill’. «Egä pilli pääl säänest asja mängi-i, midä Juhan Teppo lõõdsa pääl mäng’!» ütles tä.

Huvi vanno pille vasta om Juhan perinü esält. Esä mänge noorõlt kannõld. Pillilaagrihe sokut’ Juhani aga Tuule Kann, kiä oll’ koolin kandlõoppajas. Juhan mõist ka väega häste kannõld mängi.

Juhanil om üten sõpruga uma punt’ Tuulelõõtsutajad. Pundi kõgõ suurõmba avvustaja omma keskiälidse naasõ. Seo pundiga omma poisi ka Võromaal mäng’män käünü. Tulõva viilgi, ku kutsutas.