PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
MÄRGOTUS
KAGAHII
KIRÄ


 




Tossu Tilda pajatusõ

 

Neegrinaasõ makus mus’o

Üts’ kolhoosiesimiis’ ast’ tüükotta parajahe sõs, ku miihil putel’ käest kätte käve. Tuul esimehel oll’ muidu sääne jälle muud, et tüü man juumist näten nakas’ hirmsahe vandma. A parajahe pidiq meheq lõunatunni ja nigu vällä tull’, oll’ ütel mehel kogoni sünnüpäiv. Esimiis’ taht’ ollaq rahvamiis’ ja nimma es juumisõ kotsilõ midägi. Meheq olli kah lahkõq ja pakiq esimehele pudõlist serbädä. «Prooviq, ku makus mus’o neegrinaasõl om!» anniq meheq huugu viil takast. Esimiis’ kai, et sildi pääl olli palmipuu ja verevide mokkõga tsäropää, a es viisi võõran keelen silti pikembält uuri. Kai, et külh taa mõni nalivka vai nastoika om, nuu omma jo magusa napsi. Käänd’ pudõli suu pääle ja lassõ kõva klõmagu. Sõs lätsi tä silmä pahepooli ja kõik’ tuu hää kraam’, miä kurku sai valõtus, linnas’ õkvajutin vasta tüükua ussõpiita. Pudõlin oll’ Havanna rumm’, uma 70 kraati kõva!

Tuud plekki, miä esimehe vussilännüq rummijuumisõst ussõpiida pääle jäi, naassi tüükuameheq neegrinaasõ makõs mus’os kutsma.

 

Tilka kaksama

Pruut’paaë pidi vanal aol Rõugõ kerigun altari ette astma. Peigmiis’ oll’ tastsamast lähküst, a pruudi kodo oll’ kavvõmban – Tilga külän. Pühälik tallitus es saa pääle naada, selle et pruut’ oll’ tulõmalda. Aig läts’ ummamuudu edesi, a pruuti iks viil es olõ. Peräkõrd ütel’ peigmiis’ ikudsõ helüga: «Nüüd ei jääq muud üle, ku naada Tilka kaksama.»

_________________________________


Viil Ratsa Roosist

Lugõsi ti lehest võrokõisi tüübinimmi. Sääl sais: Ratsaroosi – litsakas naistõrahvas.

A Ratsa Roosi oll’ periselt olõman. Paprin oll’ täl kül tõnõ ristinimi, a tuud pall’oq inemiseq es tiiä. Rahvas kuts’ tedä iks Ratsa Roosis. Viil 1970. aastil võisõq Roosit Võro pääl liikman nätä. Kunagi noorõn iän oll’ Roosi jah edimäst elokutsõt pidänü, paprõgi olliq täl tuu ausa ja vana ammõdi kotsilõ olõman. A sys, 1970. aastil, oll’ Roosi joba vana inemine.

Roosi kujo püsüs täämbädseni silmi iin. Süämekujolidsõlt verrev suu, mustas võõbadu kulmu ja silmämulgu. Hõpõrebäsest müts pään ja platvorm’saapaq jalan, kassinahast kask piäaigu kundsõni. Tegi tuu Roosi uma ihoga, miä tä tegi, miä tuu üldse kinkalõgi kõrda piässi minemä. A üte as’a poolõst võissi tuud vanna Roosit täämbägi nuurilõ naistõrahvilõ iinkujos säädi. Tuu oll’ Roosi astminõ. Tä ast’ nigu baleriin’, sälg’ sirgõ ja pää pistü! Timä astmisõ kotsilõ üteldi, et iist muuseum, takastpuult gümnaasium.

Võro liina lehelugõja

 

Latsineeläski jäl tulõkil

Ruitlasõ Olavi, potipoliitik

Vaihõpääl tull’ Uma Lehe toimõnduistõ jälki üts’ kiri, kon taheti teedä, et mille Ruitlanõ nii võhlu om kõgõ maailma pääleq, et rüük’ ja parastas kõik’ aig... Tegeligult ma ei olõki, a ammõt’ nõud, et paar’ kõrd kuun tulõ pääga mõtõlda ja sõs tege kur’as jah!

Ajas jo vihalõ – valimidsõ koputasõ ussõ pääle, mõni miis’ käü jälki inne reklaamibüruust läbi ja tell’ kampaania, kon tä om malõtaja, murdmasuusataja vai Kaie Kõrb. Üts’ reklaam’ hinnäst, et tä om Savisaar ja saa niimuudu Tuumpääle, tõnõ tiatas, et tä ei olõ Savisaar ja päses niimuudu. Ku rahha om, sõs saa reklaami tetäq, ja ku joba reklaam’ takan, sõs olõt kõrraga Jeesus, Kristus ja supõrstaar’ üten isikun.

Samal aol tüütäs kongi «Saagu Valgusõ Fond» ja aja lats’kõisi jaos koolitarõsid valgõmbas. Sääl om saa- vai katõsaa tuhandõga pal
lo võimalik ärä tetä! Niisama muusigu – ajava kurdõlõ latsilõ opõratsioonirahhu kokko, et mõnõ naist kuuljis saasi, mõnda aigu tagasi korjati raha inneaigu sündünüide latsõkõisi elustamislavva jaos – annõtuisiga, tõistmuudu ülden kerjamisõga. A ku ummi latsi jaos piät kerjama ja Savisaarõ, Kallasõ ja Pardsi moludõga värviplakatide jaos om papp’ olõman, sõs tahaski mõnõlõ külh vasta tatti anda.

Tõsõlt puult või pekilõvvust aru ka saia – lats’ ei olõq viil valimisiäline ja tuuperäst om tegemist ebämajandusligu investeeringuga.

Nii, et sisulidsõlt omgi meil valli õnnõ latsineeläskide siäst. A ku kuulõt, et kiäki pasandas jälki teemäl "rahvas om väärt ummi juhtõ," sõs ma naka rüük’mä jah. Selle, et nii sitt miis’ ma kah ei olõ! Ja siiä lõppu, kokkuvõttõs tei ütest anekdoodist säänse valimisjutu.

Ütsikimä elli säitsme latsõga mõtsatarõn. Hummugu läts’ tä liina tööle, oll’ Kadrioru liini pääl trammijuht’, Natasa nimes. Noh, ütel’ sõs latsilõ, et kaegõ, et ust võõrilõ vallalõ ei tii, muidu Kallas, Parts vai mõni muu sääne türlümps tulõ ja pand teid kõiki karvuga nahka. Et ku ma esiq tulõ, sõs paruul’ om: «Ime tissi!»

Savisaar oll’ hindäle koti korgõmba sordi jahu päähä valanu, kilo kriiti kurku visanu ja kullõl’ maja kõrvalt puhmast asja päält. Nii ku imä minemä sai, nii oll’ õkvalt ussõ takan ja pitsüt’ peenükese häälega: «Laskõ sisse, latsõkõsõq, imä tull’ tagasi...»

Kõgõ vanõmb latsist läts’ ussõ taadõ ja küsse: «Parooli ka õks ütlet va?»

«Ime tissi,» tull’ õkvalt ussõ takast.

«Mi peräst võit kasvai m...i immeq, Savisaar, meil om ussõsilm!» irve latsõkõnõ tõsõlt puult vasta.