PÄÄLEHT
UUDISSÕ
MÄRGOTUS
KAGAHII
KERGÜSI
KIRÄ
 


 





Üts-Miil mõist inemiisi tands’ma panda

Harju Ülle
ylle@polvakoit.ee

«Tal’na rahvas nakkas kellä päält tands’ma ja tands’, nika ku punt’ mäng’, a mi rahvas om sääne, et algusõh ei saa minemä ja peräh pidämä,» naard Leppoja Toivo, lustlikkõ seto miihi tandsupundi Üts-Miil vidäjä.

Toivo seletäs, et timä pundi meelest om pillilugu sõs hüä, ku rahvas tuu perrä höste tands’. «Kae, vanõmba inemise tands’va mi kandih mõnikõrd parõmbahe ku noorõ!» pand pundi trummimiis’ Kanni Piitre mano.

Üts-Meele miihile pas’va kõgõ inämb Väikside Lõõtspille Ühingu (VLÜ) laulu ja lõõdsaga tettü luu. «A tuu ütsindä ei toida är, pitõ lõpuh tahetas kipõmbit lugusit ja tulõ naid kah tetä,» ütles Mik’tämäe miis’ Puurmaa Taivo, kiä mäng’ pundih kitrat, lõõtsa ja suupilli ni laul.

Harju Ülle piltBändimehe ütlese, et klap’va üts’tõõsõga höste ja omma tõtõst ütte miilt, miä sis, et kõigil omma tavaeloh tõõnõtõõsõst väega tõistmuudu ammõdi. Toivo om ASi Räpina Leib müügijuht’, Kanni Piitre valvas Verskah piiri, Puurmaa Taivo om mõtsamiis’ ja tüütäs viil pendsujaamah, bassimängjä Prosti Aare om Võõpsuh kalamiis’, a soolomiiú Jakobsoni Udo om uma küla «sepp» – täl om remonditüükoda.

«Om joba üle üte aastasaa kuuh oltu!» viskas Kanni Piitre nall’a. Seo nimega pundiga omma mehe tegeligult esinenü veidükese üle nelä aasta. «A üts’tõist tunnõmi kooliaost pääle,» seletäs Toivo. «Viis’ aastat vähämbält mängimi viil kuuh, ku tervüs lupa.» Vannust om miihil umajago – 40 ligi.

Umakiilne nimi sai pundilõ ummamuudu. «Nimega oll’ niimuudu, et kiäki es taha panda ja ma panni lõpus esi är Üks-Meel, a sääne nimi oll’ joba olõmah,» kõnõlõs Toivo. «Sis pubiumanik ütel’, et pankõ Üts-Miil, nigunii Setomaa poisi olõti!»

Soovitajast pubiumanik oll’ Seini Toomas, kiä pidä Partei pupi Räpinä lähkül Ristipaloh. Sinnä käävä mehe kokko har’otama.

«Aig lätt, nika ku sinnämaani vällä, et olõ-i inämb, koh mängi,» seletäs Piitre. «Vanastõ olli kultuurimaja, nüüd omma nuu är kaotõdu, katõtarõlistõ kortõrihe panõ-i pille üles. A Toomas om hää ja torõ miis’, kiä lupa meil siih har’ota ja eelektrit tarvita. Mi mängimi jäl tuu iist pubih, ku pido om.»

Kanni Piitre ütles, et kõgõ suurõmba pido omma naidõ kandih iks jaanipäävä. Naid om egä aasta kats’ tükkü. «Tavalinõ jaanipäiv om väiksemb pido ku seto jaanipäiv,» tunnistas Toivo.

«No Taivo om es’ki Seto Kuningriigi kõgõ parõmb pillimiis’!» vastas Toivo küsümise pääle, kas punt’ ka seto keeleh laul. «Timä või vabalt seto keeleh laulda! Om viil nii kõva miis’, et käü seto naisiga üteh mängmäh!»

Taivol oll’ auv mängi esiki Eesti Vabariigi aastapäävä pidol. Olõ-õs tuu pido Tal’nah, a hoobis Pihkvah, kohe tedä seto leelonaisiga üteh lõõtsa tõmbama kutsuti.
 


Kaika kupli juht’va nikõrdaja kätt ja miilt

Saarõ Evar
 

Saarõ Evari pilt

Mändiku Viktor (85) om üts’ viguridsõ jutuga vanamiis’, kiä eläs Tiksil Haabsaarõ tüükua takan. Naa puukuju, midä tä kotun aoviites nikõrdas, omma ütteaigu nall’aka ja küländ seksika. Näputüü ja juttõ teemä omma Viktoril sainast saina, romantikast poliitilidsõ irvõlõmisõni.

«Ku ma seod maia ehidi, sis inemise ütli, et taa tulõ ku seenenõia maja, säändse imeligu katussõga,» kõnõlas Viktor. Timä elumajal om tõtõst nellä luipa matal' katus, kuvvõkümnendil ehitet liinamaiu man harilik, a maal harvõmb. Viktor jakkas: «Peräkõrd, ku maamõõtmisõ asju ai, sis maavalitsus es anna lupa vanna talunimme Tiksi võtta, ütlivä, et Tiksi om joba osaühingu nimi. Mul kästi vahtsõnõ nimi märki. Märge sõs, et Seenenõia. A ku paprõ kätte sai, olï sinnä kirutõt Nõiamaja. Olkõ tä sõs pääleki Nõiamaja, mis mul tuust.»

Mäenimmiga rekordidõ raamatudõ

Sääne om taa maarehvormi ümbrekäümine kotussõnimmiga. Tiksi nimi om pant huunilda mõtsalõ, kon säädüse perrä määnestki nimme ei nõudaki. A vana Tiksi talu asupaika omma tegünü Nõiamaja ja Veski nimmiga krundi. Sääntsiid imelikkõ asju sünnüs egäl puul Võrumaal ja sünnüs ka Kaika kandin. Miä tuust, et Kaika võinu kandidiiri Guinnessi rekordidõ raamatudõ, ku kotus, kon üte ruutkilomiitre kotsalõ tulõ kõgõ rohkõmb mäenimmi. Eesti rekord piässi külh Kaika käen olõma, selle et väikeisi tsõõrikit mäki mahus ruutkilomiitre sisse hulga ja kõigil omma nime. Mändiku Viktor tiid umast kaëapõlvõ aost Mäe-Mändiku piire sisse jäänü mäki nimmi: Kaaramägi, Uibumägi, Nakrimägi, Kurksuumägi, Kasksaar, Jaanimägi, Jürimägi, Luhamägi, Mõhkmägi, Tiplõkunt, Ütismägi, Kuusõmägi, Liinamägi, Muamägi, Tsiamägi, Ristimägi. Üts'ainugõnõ nurm oll' tuul talul, miä mägi es olõ, tuud kutsuti Luhalang.

Viktor kõnõlas, kuis tedä kolhoosi aigu saadõti põkaga Laugimäke harima. Alaveeren sai viil ringiratast laskõ, a üllenpuul nakas' mäelmäne tsõõre kapatama ja põka vaiu alla tagasi. Tulõki es midägi vällä, es sobi naa pistülidse mäe massindõga põllutüü jaos.

Tarõtäüs näputüüd

Nuusama Mäe-Mändiku mäe paistussõ üle suu ka Tiksile Mändiku Viktori tarõaknõdõ. Ku ma ütest ja tõsõst aknõnukast kõõrita, või pia kõik' üles löüdä ja näpuga näüdäden perrä küssü. Maastikuga ütevõrra kirriv om pilt ka tarõn. Kõik' lavva, kapi ja kapiveere omma täüs puust meisterdedüid pilte ja kujukõisi. Tan om lille ja armastajit, keträjä ja hobõnõ rattidõga. Kõgõ rohkõmb om sõski näkineiukõisi. Mõnõlõ kujulõ omma pakladsõ hiuussõ pähä tettü ja kulmu mustas värvitü. Arvada või, et Kaika ja Haabsaarõ kumõruisi täüs maastik om tan küländ selgele nikõrdaja kätt ja miilt juht'nu.

Mändiku Viktor olõ-i puunikõrdamist kongi op'nu. «Ku naane är kuuli, sõs sai elu ütekõrraga väega ikäv. Võti sõs puutükü kätte ja naksi tegemä. Ja kai, et midägi tulï vällä külh,» kõnõlas tä. Päämidselt tarvitas Viktor haavapuud, kuiki kaibas, et haab võtt väidse terä ruttu är. «Kas pähn es olnu parõmb?» küsü ma. Ei tiiä midägi arvada. Viktori jaos om puutüküle kuju andminõ iks rohkõmb aoviidõ, mitte tüü. Müünü tä midägi ei olõ, a kink'nü külh.

Tarand neiukõsõga palmi all

Viktor näütäs uhkusõga uma valimiisi-teemälist nikõrdust. Ütel kunagidsõl valimisõl ollõv olnu telekareklaam, kon vana Tarand saisõ palmi all ja puupallas illus neiukõnõ tulï trepist alla timä poolõ. Noh et vali minnu! Nii Viktor kõnõlas, ja et Tarandi, neiukõsõ ja eriti palmi puust vällähöölitsämisega om hulga vaiva nätt, tulõ tuud usku. Palmilõ omma pantu spoonist lehe ja neiukõsõ näoilmõ viskas kuigi ütte muudu Püssä Lainega. Vast om kogõmalda trehvänü?

«Ei tiiä, kas tasunu tegemä naada vanaaigsit massinit?» uuë Viktor mu käest. Tä kõnõlas linatüü-, rehepessü- ja veskimassinidõ perrätettü mudeldest. Uma pikä elu joosul om tä tüütänü kõgõsugumaidsi massindõga – olnu talutüül, piimämeierein, veski pääl. Kõiù nuu vanaaolidsõ puust ja sepäravvast massina omma täl meelen viimädse ku pinnukõsõni. Muiduki tasus, arva ma. Mändiku Viktor pidänü hindäle ot'sma mõnõ muuseumi vai kooli, kon säändsit asju hinnata mõistõtas. Vai õigõmbidõ pidänü nimä Viktori üles otsma.