PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
KAGAHII
KERGÜSI
KIRÄ


 




Tartu liinast lõuna poolõ jääs tuu õigõ Edimäne Eesti

Võrumaa – Võlumaa



Tootseni Jaan, Üü-ülikooli toimõndaja


Mu hää sõbõr, 90-aastanõ usutiidüisi prohvesri Sae Evald om sündünü ja kasunu Läti piiri veeren Krabil, a elänü joba aastit Tal’nan. Timä ütles õks niimuudu: mi olõmi jo ütekandi mehe!

Ma olõ sündümisest pääle Tal’nan elänü, a vana prohvesri pidä minno õks rohkõmb võrokõsõs ku iistläses. Millen tuu asi? Kõik’ om väega lihtsä – kõik’ ao vällänpuul tüüd olõ ma Võrumaal Rõugõn. Sääl, kon omma elänü mu vanavanõmba ja kos mu esä üles kasvi.

Võrokõsõ omma jo nigu juudi, kiä omma kül ümbre ilma lakja pilludu, a kiä väega hoitva umast keelest ja kultuurist.

Ma tüütä Eesti Raadion, olõ Raadio Üü-ülikooli toimõndaja. Et hää oppaja-mõtlõja omma kõik’ üle Eesti lakja, tull’gi mul mõtõ tetä üts’ ülikuul’, miä piässi ühendämä kõik’ ülikoolõn käüjä ja muidu herksä mõtlõmisõga inemise.

Ülikuul’ raadiolainidõ pääl… Ülikuul’, kon opja kullõsõ ja küsüsse, a oppaja ei kõnõlõ mitte tuud, midä riigi oppamisõ kava nõud, a hoobis tuud, mille poolõ timä hindä hing’ kisk. Kolmõ aastaga om sääntsiid oppajit olnu üle kuvvõkümne: Kaplinski Jaan, Lauristini Marju, Kaalepi Ain, Lauritsa Piitre, Krulli Hasso ja väega pall’u tõisi.

Ku minevä sügüse Üü-ülikooli Sügüsekuuli teimi, sõs es olõki pikkä mõtlõmist, kon tuu tetä. Tartu liinast lõuna poolõ jääs hoobis tõnõ maailm. Mu jaos om tuu maailm tuu õigõ Edimäne Eesti, kon mul om hää ja kerge hingädä. Ku üle Kambja joba mäki näet, sõs nakkas süämen ummamuudu hää ja kerge tunnõ – suu vaos kõrvuni vallalõ ja näkko tulõ armas-kallis-ull’ naaratus. Ja ku sõs tuu 1968. aasta «munabuss’» Ratas- ja Kaussjärve vaihõlõ käänd, sõs…

Tuu paigavaim, tuu nigu nõid minnu är. A tõnõ asi om viil – Lõuna-Eestin om asju pall’u keremb aia ku muial. Näütüses tull’ Rõugõ Sügüsekooli aigu vällä, et helülindistämise ruum’ jäi väikus. Õkva saimi vahtsõ kotussõ. Ei määnestki pikkä seletämist, küsüti innegi, et mis kell piässi rahvamajan ahu palama pandma.

Vai tõnõ asi: «stuudio» sainu voodõrdamisõs oll’ vaia põrmandurõivit. Kae, sääl üle jõõ eläs Veski Lya, timä naid rõivit tege! Mõnõ minudi peräst olli mul joba nuu põrmandurõiva kandli all. A Palu Juhanist ja timä perrest ei massa kõnõldagi! Mi ellimi timä puul kolm päivä ja nimä olliva meile ekkä muudu abis.

Võrumaa ja Võlumaa – ega nail suurt vaiht olõki-i. Seo paik lihtsäle om läbi imbunu ummamuudu mõttist. Siinkandin om egäsugumaidsi esimõtlõjit ja nõidu ja nõiakõisi kõik’ aig elänü.

Mai keskpaigan nakkas jälki pääle Üü-ülikooli Keväjäkuul’. Arvakõ är, kon? Muiduki sääl, kon mäe pilvi pututasõ ja kos helde paigavaim lask kerembide mõtõlda ja kõnõlda. Ma ei nakka kõkõ ette är kõnõlõma – saami Üü-ülikoolin kokku; puul’päävä om saadõ kell 22 Vikõrraadion ja pühäpäävä kell 22.30 Klassigaraadion. Sügüsepoolõ om uuta ka võrokiilsiid saatit.

 

Luiga Selle: ku olt midägi alostanu, är jätku tuud poolõlõ!

Luiga Selle (31) om Põlva kandist peri nuur’ naanõ, kiä om elon jõudnu peris kavvõlõ. Tä juht’ uma mehe, meediaärimiis’ Hans H. Luiga ettevõttit ja ist kõvõmbidõ aolehti nõvvukokõn. A mõnikõrd kisk kimmäst ärinaist iks kodokanti Taivaskotta kasuesä majja.


Olt mõistnu elon läbi lüvvä ja tuntus saia. Kas tuus om tulnu kõvastõ vaiva nätä?

Tuntus olõ saanu innekõkkõ tuuperäst, et lätsi päält viieaastast tutvust Hans H. Luigalõ naasõs. Hans om inemine, kedä armasta inämb umast egost ja tunnõ ka, et timäl om minno vaia.

Ma olõ õnnõlik, et tä ots’ tüüaladsõlt kõgõn mu tukõ ja vähämbält lask vällä paistu nii, et kukkas kõik’ päämädse otsussõ mu kaala.

Tüüaladsõl edesiminegil olõ iks meelen hoitnu tõõterrä, mida opas’ mullõ edimäne tüüandja aoluulanõ Hirvlaanõ Milvi: ku olt midägi alostanu, är jätku tuud ilman poolõlõ!

Kuimuudu tekkü huvi ehitüse ja maiu vasta?

Kui ma midägi ette võta, sis iks põh’aligult. Ma imehtele gooti ehitüskunsti, a tunnõ-i huvvi, ku paks täpselt piät olõma fibo blokist välissain. Ku ma Hansu manu tüüle tulli, proovõ esi olla kõgõ parõmb jurist’, raamadupidäjä ja ehitüsmeistre. Parhilla jaoda tüü hää meelega tiidjidõ vaihõl lakja.

Kas om tulnu murda ka miihi arvamust, et naanõ  tiiä-i jo ärist midägi, viil hullõmb, ehitüsest ja maiust?

Om külh, kukki ehitüsas’on ma kinkagi vaidlõma ei tükü. A ma sai tõsidsõ päävalu, ku pidi Hanssu kaitsma timä hindä nn ihuahvokaatõ iin, kiä olõ-õs nõun timä varra timä nime pääle kirotama ni olli Hansu tiidmäldä pandnu tä hindi pangalainu masma.

Olt aolehti (SL Õhtuleht, Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht) nõvvokokõn. Kas saat toimõndajilõ üldä, määne piät üts’ hää aoleht’ olõma?

Nõvvukogo kaes, kuis rahha kulutadas ja kinnütäs laembit edesiminegiplaanõ. Minkast leht’ kirotas, tuud otsustasõ toimõndaja ja aokiränigu. Päevalehe osan om mul isiklik erimiilsüs. Lehe juhatus löüd, et keskendüse Põh’a-Eestile, a ma arva, et Postimehe asõmõl võissi ka Lõuna-Eesti lugõja Päevalehte lukõ.

Sullõ miildüs reis’mine. Miä om viimätsist reisest miilde jäänü kõgõ põnõvamb asi?

Mu edimäne pikemb sõit oll’ kümneaastadsõlt Karjala-Suumõ ja tuust seo himo külge naas’. Viimäne sõit oll’ Hiina, kuu tagasi. Tsung’va tävvüpalanigu pääle mõtlõ-õs, külh tundsõ 1,3 miljardi inemisega riigi esipäisüst. Seo oll’ sääne kultuurielämüs, midä olõ-i inne kongi tundnu.

Tan omma kommunism’ ja kogonivana kultuur’ kokko segätü. Kuis teile mõossi jalutuskäük’ Tal’na vanaliina müüre vaihõl, mink häötedü kotussõ olõssi täüdedü 70 nika ku 100 kõrdsiga pilvelahkjidõga ja terve kupatus olõssi piirat verevide lippõga?

Miä avitas, ku elon om rassõ?

Ku om õkvalt väega-väega rassõ, sis märgi, et ma olõ-i joht mitte minkaski kohustõt. Kasuesäl om Taivaskuan maja. Nii omgi mõnikõrd trehvänü, et olõ pak’nu rõivakohvri ja märk’nü, et hummõn’ sõida Taivaskotta, kon saa lõpmalda raamatit lukõ ja mitte midägi muud tetä. Kõgõ armsamb om as’a man tuu, et mu imä armastas minno ja uut egä kell. Ettevõtmisõ ts’urk’ är tiidmine, et ma iks jõvva-i üte kotussõ pääl üle mõnõ päävä püssü.

Viimäte sai imäga kokko Hiinan ja proovi tedä iks hindäle küllä meelütä. Miis’, imä ja väiko veli omma mu kõgõ kallimba ja lähkümbä inemise.

A peri olõ ma Pokoldova küläkesest Pihkva ja Petseri vaihõl. Kooliaol oll’ häbü tunnista, et sündü Petserin ja käü vanaimäga õigõusu ker’kon. Parhilla nostalgitsõ uma imelidsõ latsõpõlvõ üle.

Troll’a Ingrid (näiopõlvõ nimega), om mu kõgõ parõmb latsõpõlvõ sõbranna, kävemi timä vanõmbidõ iist salahuisi päält säidsmendät klassi Odessan.

Mille lätsit umal aol Tartulõ keskkuuli, a jää-s Põlvalõ?

Tiiäki-i õigõlõ. Tahi joba päält kolmandat klassi Tal’na balletikuuli saia, a tädi saa-s minno hindä mano võtta ja ma es päse pääliina ka päält säitsmendät klassi. Aasta ildamba proovõ Tarto 2. keskkuuli, a jäi ildas. Jõvvi Tarto 8. keskkuuli.

Tulõ tunnista, et vahtsõ kooli oppaja hellidi minno ülearvo. Põlva oppaja olli karmimba ja nõudlikumba. Terve mu koolitii aoluust om lemmikoppaja Põlva keskkooli matemaatigaoppaja Kesseli Helju.

Tarton opsõ prantsusõ kiilt, lugõsi virnu viisi raamatit, a jõvvi ka diskolõ. Mäledä, kuis edimäst kõrda diskolõ minnen panni säl’gä 8. klassi lõpukleidi. Sääne uhkõ ja muudnõ, lillat värmi. Tõsõ olli kuluvin ja minno es võta kiäki tands’ma.

Hulga nuuri tütrikkõ himostasõ kõgõpäält rikkalõ mehele saia ja sis või-olla edesi oppi. Om näile määnegi tarkus edesi anda?

Ma vähämbält esi usu, et elässi Hansuga ka kooban. Ütest uur’misõst tull’ vällä, et korgidõ kotustõ pääl om inämb miihi tuuperäst, et nä arvasõ hinnäst targõmbis, edukambis jne. Seost soovitus: är kunagi jätku alostõt tiid poolõlõ!

Küsse Harju Ülle

Luiga Selle (näiopõlvõn Mõtsar) om sündünü 11. mahlakuu pääväl 1972. Op’nu Põlva keskkoolin ja Tartu 8. keskkoolin. Lõpõt’ Tartu ülikooli aokirändüse eriala 1996. Diplomitüü kirot’ tuust, kuimuudu kirodi Postimees ja Äripäev ettevõttide erästämisest.

Selle om tüütänü aolehin Äripäev ja Eesti Ekspress, kirotanu pall’odõst tunnõtuist ärimiihist.

Tälle miildüs müüdä ilma ringi kävvü, om käünü Hiinan, Lõuna-Ameerigan ja muial.

Pääle mehe omma timä kõgõ lähkümbä inemise imä Aleksandra ja veli Silver.

Prõlla tegeles Selle Hans H. Luiga ettevõttidõ juht’misõga.