PÄÄLEHT
UUDISSÕ
MÄRGOTUS
KAGAHII
KERGÜSI
KIRÄ
 


 





Lastukatus ei lupa viku

Saarõ Evar

Lastukatussõ omma viimätsiil aastil jälleki muudu lännü. Üts’  noorõmbit katussõtegejit Kuusõ Tarmo (26) Pärlijõelt ütles, et neli viimäst suvvõ omma täl tüüd täüs olnu. Lastukatust tahetas nii vahtsidõ palk’maiu pääle ku ka vannulõ huunilõ.

Lastukatusõ vastaliidsi man om päämäne tuu hirm, et äkki lätt katus iks väega ruttu läbi. Ammust aost katussõkatja Naruski Mati (62), kiä eläs ja tüütäs Otõmpää vallan Kassirattal, a peri om Moostõ kandist, ütles, et väega madala katussõ pääl jääs lastu igä tõtõst lühkeses. Katussõ kaldõnukk piät olõma vähämbält 45 kraati, sõs pidä häste tettü lastukatus vasta 50-60 aastakka. Tä löüd, et halvaspeet haavalast om mõnõ kotussõ pääl esiki kuusõ- ja pedäjälastust pikäiälidsemb. Näütüses vannu puiõ all, kon ruttu sammõl’ pääle tulõ, pidä haavalast häste ja ei mädäne. Tuuvasta pääväpuulsõ külle pääl kiskva haavalastu kuivaga karvadsõs ja pudõnõsõ virka är.

Lastõ om kolmõ pikkust

Lastukatussõ tegemine algas plukilõikamisõst. Naruski Mati ütles, et vannu katussidõ man tulõ ette kolmõ mõõtu. Lühemb mõõt om künnär’ ehk 53 cm. Edesi tulõ 62-65 cm ja kõgõ pikembä omma 70-71 cm. Ku vannu ruuvõ ei taheta ümbre säädi, tulõ lastupikkusõs arvõsta vähämbält kats’ roovisammu pluss’ 5 cm. Niimuudu saa katõkõrdsõ katussõ. Kolmõkõrdsõ katussõ jaos piät last olõma kolm roovisammu pluss’ 5 cm pikk’. A ülearu pikk’ last ei saa nigunii hää ja esieränis haavalastu om mõtõt tetä just kõgõ lühembät mõõtu.

Kääri Ilmar (47) Sõmmõrpalo vallan Sulbin tege nika ku 63 cm pikkust lastu. Massina tegemise man oll’ naabrimiis’ Kivi Heldur toonu näütes eestiaigsit lastõ, nuu olli õkva nii pikä ja 8 mm paksu. Kuusõ Tarmo standard’ om 70 cm.

Lastulüümise massina omma miihil muiduki umatettü. Kuusõ Tarmo tõi uma massina ülekandõvärgi Sännäst Eomõisa veskist, a lüümisekasti tekk’ iks vahtsõ. Kääri Ilmari rassõst ravvast massinal om õnnõ keps puust tett. «Üts’ osa piät olõma sääne, miä perrä and, ku vaia,» pilgutas tä kavalalõ silmä. Ilmari massina terä matõrjaal’ pidi olõma saladus. Tuu ollõv nii kõva, et mulkõ sai puuri õnnõ piimäga kõvasulampuuri jahutõn. Lõpus kõnõlas tä iks vällä, et tegu om Saksa hainapressi teräga. Kuusõ Tarmo massina terä ollõv jälleki tettü vinne tangi luugist.

Lagja last om lüüjä viga

Lastu paksusõst arvas Naruski Mati, et 5-7 mm. Tuu, miä raamatun kirutadas, et 3-5 mm, ollõv ull’us, sääne last murduv kätte är. Tõisi miihi lastu omma inämbäste 8 mm paksu. Lastu lagjahusõga om kah nii, et ülearu lagja olõ-i hää. Ku laja lastu tuuralt kinni lüüt, kisk tä hinnäst kuiudõn lahki. Kitsast lastu om ikäv lüvvä, a tuu iist saa katus väega illus ja pidä kavva.

Katusõlüümine om kah kunst’

Naruski Mati abilinõ Vumba Hans (50) om näide brigaadin päämine katussõlüüjä. Tä kõnõlas nippest, kuis ossõ är käkki. Põhiline om, et joba lastulüümise aigu tulõ plukk’ säädi terä poolõ ossavaba otsaga. Sõs jääse ossakotussõ lastu ülemiste otsa. Ku alaotsan om sõski oss, saa tuud vahel järgmidse lastu veere ala är käkki. Tuujaos sort’ Hans maa pääl lastu läbi: seo ria last ja tõsõ ria last.

Kuusõ Tarmo ei piä peenükeist kuusõossa minkaski, säält katus läbi sadama ei nakka. Pedäjäl külh, pedäjä tüvesisene «tubakaoss» om huba ja pudõnõs lastu seest vällä.

Katust lüvväs hariligu lastunaglaga. Harja pidänü tsink’naglaga lüümä, selle et muidu nakkasõ müüde vahtsõt katust naglapäie rossitamisest tegünevä rossõtriibu juuskma. Kuusõ Tarmo arvas, et kolmõkõrdsõ katussõ jaos jääs 60 mm pikkunõ lastunagõl’ tsipa lühküs, vaia olõssi 70-liidsi, a kost noid saia.

Huvitav jovvupruuv’ katussõlüüjäle om kahruperse, eesti keeli kelpkatus. Kahrupersidõ pääl ei saa käänätüisi täüslastõga tetä, ülemäne ots lätt liiga paksus. Tuuperäst tahvitsõdas egä last ütsikult kiilukujulidsõs ja murdas viil üllest ohukõsõmbas. Ku muidu lüvväs alaviirt õgva lati perrä, sõs käänätüisi pääl om egäl meistrel uma käekiri.

Valmis lastukatus tulõ-i väega odavalõ kätte, kõgõ lüümisega saa harva alla 100 krooni ruutmeetri kottalõ. Ummõtõ tulõ plekivärk’ kõiki vidinidega iks pall’u kallimb. Pääleki ei saa plekki häste panda vanalõ, kühmä ja lohku vaonu huunõlõ, a lastulüümist kõvõrusõ sekä-i, tegevägi muidu igävä tüü huvitavambas.

 

Suur’ pere pae-es malt

Harju Ülle
ylle@polvakoit.ee

«Vaihõpääl oll’ külh sääne tunnõ, et tulõ är liina minnä, a otsustimi iks jäiä,» seletäs Liiberti Tiina (45), kiä üten mehe Kalevi (47) ja kuvvõ latsõga pidä Pihlaku tallu Antsla ja Urvastõ vaihõl Vaabinan.

Liiberti pere uma kodomoro pääl, puudus om kõgõ vanõmb poig Urmas.

Harju Ülle pilt

Ku mõni aasta tagasi olli mõlõmba vanõmba tüüldä, sis olõssi nä piäaigu liina kivve vaihõlõ õnnõ ots’ma lännü. A uma kässiga tettüst kodutarõst, talvidsõst päkäpikumajast, eläjist laudan ja es’ki karvadsõst pinitüküst nakas’ perädü hallõ.

«Tuugi lugi, et maakoolin om latsil iks parõmb, latsi vaihõl olõ-i nii suurt vaiht ja tuudki taha-as, et kiäki kaes mi tarõaknõst sisse,» seletäs Tiina.

Pere ost’ uma kodu 12 aastat tagasi, talu om 14 ja puul’ hektaari suur’. Kalev om peri tastsamast lähkült Holl’a talust, Tiina Koorastõst. Perren kasussõ Triin (20), Urmas (19), Lehar (18), Risto (13), Rivo (12), ja pesämuna Oliver (6).

«Liinaellu ei kujuda ettegi,» arvas Lehar, kiä opis Villändin ehitüstüüd ja pidä hinnäst joba prõlla hingega tüümehes. Kodukandin tõisi miihiga kuun tüüd teten kõnõlõs nuur’ miis’ iks võru keelen, tuu om tävveste tavalinõ.

«Latsiga mi kõnõlõ-i koton kiräkiilt ja vanaimä kah mitte,» seletäs Tiina. «Koolin-latsiaian om kiräkiilt inämb, a näütüses Kärgenbergi Helle latsiaiast om häste torõ, tege latsiga jõulu aigu alati võrukiilsiid tiatritükke.»

Tüüd piät olõma

Maal om tulõvikku sis, ku om tüüd, löüd pere. Pall’o latsi om maaperrin nigunii: Tiina lugõ üles, et Metsa perrel om neli last, üllen kuus’ last, tan kavvõmbal viis’ last...

Pereesä om armõdu õnnõlik, et sai õkvalt tüüd puiduvirman, miä tege kaminapuid. Tuu tähendäs perrele rahha. Tiina käü tõist aastat üüsist 66 latsõga Urvastõ Eriinternaatkuuli kasvatajas. «Tervüse pääle nakkas tuu üü-tüü, süä nakkas pupõrdama,» ütles tä. Hää om tuu, et latsõ hoitva Tiinat väega.

Et parhilladsõl aol eläjäpidämisega är ellä saassi, tuud perreimä usu-i. «Vei õhvakõsõ är, sai 2300 krooni – kuupalga,» seletäs tä. «A ma söödi tedä aasta ringi pääväst päivä!» Piimä-äri lõppi viis’ aastakka tagasi. «Õnnõs omma latsõ tüüinemise, Leharil om ehitüstüü peris käpän,» seletäs Tiina.

«Kõgõ rassõmb oll’, ku saadimi kolm aastat tagasi kolm last kõrraga Villändile kuuli ja mõlõmba ollimi tüüldä,» vangutas Tiina pääd. «Saa-i seenimaani aru, kuis hakkama saimi. A saimi! Latsi koolitaminõ om jo päätähtsä! Viskami siin nall’a, et võissi sissetulõgi mõnõ ministriherräga kõrras är vaihta. Mi mõistami suurõ rahaga külh hakkama saia, a tiiä-i, kas nimä mi umaga mõistva?

Tiina kõnõlõs, et imäpalga plaan’ om riigil hää, a kurb om tuu, et tetä-i midägi noidõ latsi hääs, kiä omma juba olõman.

 

Imepuu Vahtra talon

Silmä Sandri
silmaonu@hotmail.com 

Krüüneli (Krüüdneri) külän Vahtra talo muro pääl kasus imepuu, midä omma käünü kaeman mõtsatiidläse nii Soomõ- ku Iirimaalt. Tego um saa-aastadsõ magnooliaga.

Magnoolia kasus inämbjaolt lämmembin maiõn. Kukki seo puu külmäkimmä sordi olõ-i ka Eestin peris tundmalda, um piä saa-aastanõ magnoolia tan iks tävvelik ime. «Mu meelest um Krüüneli magnoolia Põlva maakunna kõgõ haruldasõmb puu,» um vana mõtsamiis’ Eriku Ain kimmäs.

18 meetrit korgõ ja 45 cm läbimõõduga puu täpset vannust ei mõista tiidläse kimmält üldä, a kõik’ umma tuud miilt, et puu istutõdi kunagidsõ Vahtsõ-Prangli mõisa parki minevädse aastagasaa algusõn.

Magnoolia ku aoluu mälestüsmärk’

Magnoolia Vahtra talo  muro pääl om nännü kattõ ilmasõta ja Vinne, Säksa ja Eesti võimu.

Vana magnoolia um är nännü kats’ ilmasõta, mitu revolutsiooni, paar’ Vinne võimu aigu ja kats’ Eesti vabariiki. Tõõnäolidsõlt tõi magnoolia uma mõisaparki kiäki Vahtsõ-Prangli viimätsiist mõisaherrist, kiä kah’os esi puu katsa sendimiitre pikkuidsi häiermit es näe, selle et pääle Vabadussõta jaati mõisasüä katõ perremehe vaihõl är. Magnooliaga maatükü sai hindäle Karu Eduard, kiä sai Vabadussõan vahvusõ iist Vabadusristi II liigi 3. järgu.

Mõisasüä sai nimes Vahtra talo, kon Karu Eduardi latsõlats’, parhillaskinõ perremiis’ Kittusõ Andres eläs parhillaki umaaigsõn valitsõjahuunõn.

Kõgõ inämb pand imehtelemä tuu, et magnooliat olõ-i häötänü ei 1939/40, ei 1978/79 aasta kuulsa külmä talvõ. A Kittusõ Andres ütles, et seo talvõ külm tekk’ timä meelest puulõ liiga. «Mu meelest puu põdõ parhilla, selle et egä aasta om tä seol aol joba häidsenü,» om perremiis’ murrõn. A säälsaman lohutas tä hinnäst, et seo kevväi om illanõ kah.

Paar’ aastat kaitsõ all

Kukki puu um tävvelik haruldus, võeti tuu viil mõni aasta tagasi luuduskaitsõ ala. Suurõn osan um tuu Eriku Aini teene. Timä iistvõtmisõl võeti magnoolia kõrvalt maha ka vana vaher, miä ähvärd’ haruldusõlõ sälgä sata.

Eriku Ain ütles, et seo puu om läbi aigõ nännü külh vett külh vilet, a um iks viil elojoun. «Tal’na mõtsamehe es taha minno külh usku, a seo puu kasus iks viil edesi,» um mõtsamiis’ magnoolia üle armõdu rõõmsa.