|
Pütäl’ hoit
haiguisi iist
Harju Ülle
ylle@polvakoit.ee
Silmä Sandri
silmaonu@hotmail.com
Pall’o omma latsõn kuulnu hirmujuttu,
kuis lumbin vai järven elässe püdälä, hirmsa eläjä, kiä
inemise verest tühäs immitsõsõ. A kiä om kõrra
apteegipüdälät pruuv’nu, kitt, et olõminõ lätt päält
tuud õkvalt hääs.
Mi kandin om õnnõ mõni ütsik inemine, kiä
mõist püdälidega tohtõrda. Kävemi kaeman, kuis tuud
tegevä Loore (Loreida Tškonija, 50), kiä pand püdälit
Põlvan, Võrol ja muialpuul, ni Soe Elmar (75), kiä
kasvatas püdälit Kaikal Saarjärve talon.
Loore tuu püdälä Vinnemaalt Moskva
lähkült. Täl omma ette näüdädä paprõ, miä tunnistasõ, et
püdälä omma slaavi peritollo. Vinne kasvandusõn kasus
noid eläjit nii pall’o, et jakkus pääle Vinnemaa ka
Prantsusmaalõ.
«Ma seod juttu usu-i, et Eestin saa
lumbin apteegipüdälit kasvata,» kõnõlõs Loore. «Olõ esi
pruuv’nu, üttegi kõrda es elä püdälä mi talvõ üle.» Tä
taht löüdä inemist, kiä saa anda puul’ miljonit, et tuu
iist Eestin kõrralik basseinega püdäläkasvandus pistü
panda. «Püdälämüük’ om prõlla väega tulus äri,» seletäs
tä.
Seo ilma aigu piät püdäläkasvatamisõs
luba olõma: 1955. aastast püdälit kasvatanu Soe Elmar
näütäs keskunnaministeeriumi papõrd, miä and tuus lua
kolmõs aastas. Elmar pand säänest jant’mist pahas ja
löüd, et riik’ võinu massa hoobis püdälätoetust, nigu
mastas lehmä- vai lambatoetust.
«Kae, seo valgõ om kudu, säält tulõva
püdäläpoja vällä,» võtt Soe Elmar vällä üte purgi ja
näütäs vii seen ts’uklõva püdälä küllen määnestki
heemekeist. Elmar seletäs, et tuu kudu om nigu kanamuna
– taht lämmind. Püdäläpoigõ piät kuus’ nika ku katõssa
nädälit aho otsan vällä «haudma». Sis andas näile kana-
vai kalaverd juvva, nika ku löüdäs «peremiis’».
Elmaril om prõlla 150–200 tävven
elojovvun püdälät, kiä omma joba kinkagi «uma». Elmar
näütäs kõgõ uhkõmbat püdälät – Baskini Eino umma.
«Kõik’ käävä siin ravil, näütüses Pärnu
kõgõ kõvõmb ravitsõja Lilleoru Merike,» näütäs Elmar
uhkõlt ütte peris suurt purki. Päämädselt pand tä
püdälit sõbrulõ-tutvilõ ja tunnõtuilõ inemiisile.
«A ku Oviiri Siirile püdälät näütsi, sis
pagõsi tä õkvalt lavva tõistõ viirde, ütel’, et pel’gäs
kunna kah! Ma sis küsse, et kuis sa saat sis
sotsministre olla, ku es’ki kunna pel’gät,» naard Elmar
ja seletäs, et poliitigu üldidselt püdälide sisse usu-i.
Elmar seletäs, et pütäl’ või aasta-kats’
söömäldä vasta pitä, lätt peris väikus tagasi. Pütäl’
või ellä säidse aastat, a ku tedä panda säändse inemise
pääle, kiä kõvva tablette tarvitas, om tä hummõn’päiv
koolnu.
Loore tuu uma püdälä kavvõst Moskvast ja
mass noidõ iist suurt rahha. Tuust huul’mada pand tä
püdälät õnnõ üte kõrra ja taha-i midägi kuulda säändsist
tohtrist, kiä pandva inemisele niiüldä isiklikku püdälät
mitu kõrda.
«Püdäläpandmisõ päämäne mõtõ om tuun, et
pütäl’ lask inimese sisse herudiini, miä tege vere
vedeläs,» seletäs Loore. «A ku tä om kõrra tuu är lasknu,
siis lätt jupp aigu, inne ku tä saa herudiini vahtsõlt
tuuta.»
Püdälit saa-i ka niisama hoita. Nigu kõik’
eläjä, tahtva ka nimä hellämist. Püdälil tähendäs tuu
tuud, et näil tulõ mitu kõrda päävän vett vaihta. Elmar
tuud tegegi, selle et «veresitt» lätt muido haisama.
Loore lask uma tüü tennü püdälä järve
valla. Minku kasvai Vinnemaalõ tagasi.
Loore ütles, et olõ-i pall’o sändsit tõpi,
mink vasta pütäl’ avida-i, timä piibli om kuulsidõ
tohtridõ esä ja poja Kamenevvõ raamat, kon om täpsäle
selgitet, kohe ja mink vasta püdälit panda.
«Inemine tulõ siiä huulõ allapoolõ, a
lätt är huulõ ülespoolõ,» om Soe Elmari sõnno perrä
püdäläravi tulõmus õkvalt nätä. «Ku hindäl jääs kurk
halusas, tsuska õkvalt püdälä pääle.»
Elmar seletäs, et kõgõ inämb avitasõ
püdälä süäme-veresuun’kunna haiguisi vasta. «Tä hoit är
infarkti, insulti, isheemiatõpõ, gangreeni, võtt
veitemäbas vererõhku ja kolesteruuli,» seletäs tä.
«Pütäl’ desinfitsiir’: võtt palavigu
maaha ja and umbõs sata ainõt. Tä om nigu väiku
varmaatsiatehas.»
Kuis mullõ püdälät panti
Ku ma Loore man kõtulõ visassi ja tä
nakas mullõ püdälät pääle pandma, sis ma iks veidü
pelksi. Äkki om mõni naist nelläst püdäläst söönü
inne AIDSi-haigõ verd vai tiid-midä.
Soe Elmar ütles, et ku inemise
edimäst kõrda püdälit nägevä, pelgäse hirmsalõ,
a perän hoitva näid väega. |
Loore rahust’, et timä püdälä omma
ütekõrdsõs pruuk’misõs. Ku seo nilbõ elläi hinnäst
mullõ sisse sei, sis olõki es vallus sukugi. Nigu
terävä küüdsega näpistüs, ei muud. Seo aig, ku pütäl’
sei, määnestki vallu es olõ, õnnõ suigahus tull’
pääle.
Ku üles nõssi, pand’ Loore haavulõ
plaastri ja marli pääle ja ütel’, et nüüd nakaski
seo must veri vällä tulõma. Seo oll’ mullõ väiku
hiitümine, miä pand’ murõhtama, ku autost vällä
astun näi verist tuuli.
Terve õdak lahas’ verd, olli ku
keväjäne kõiv ja koton lätsi kõik’ marliriba mu
sällä pääle. Veri jää-äs saisma ka järgmine hummok
ja nii tull’gi tüüle minnen uma väiku latsõ
marlimähe sällä pääle köütä. Kõik’ muu matõrjal oll’
kotost joba otsa saanu.
Lõunas jäi verejuuskminõ saisma ja
ma tunni suurt nõrkust. Sei sis suurõ praadi ja
nõrkusõ asõmõl tull’ õkvalt pääle suur’ väepuhahus.
Loore ütel’, et nii seo piätki käümä.
Silmä Sandri
|
Maatõugu eläjit
tulõ hoita
Elleri Kalle
Maatõugu lambit, hobõsit ja lehmi om
Eestimaal väega veitüs jäänü, a parhilla lövvüs joba
inemiisi, kiä näid kaitsva. Maatõugu eläjä lepüse
vähämbä söögi ja külmembä laudaga ni nägevä veidü
tõistmuudu vällä ku tavalidsõ.
Kodoeläjide lihi – maahopõn’, maakari ni
maalammas omma üts’ tähtsämp osa mi rahva perändüsest.
Aastasatuga kasvi inemise ja eläjäkese hine vaihõl kokko.
Pikä aoga tull’ ette pall’o nälgä ja hallu ja eläjist
jäi elämä õnnõ ilmakõvvu ja näläkõvvu.
Paarisaa aastaga om näid eläjälihte (tõugõ)
pall’o veitüs jäänü. Kõgõ rassõp oll’ viil perämine
Vinne aig, ku häötedi maakarja niiüldä süstemaatilidsõlt.
Kah’os tulõ ka är üldä, et vahtsõ Eesti vabariigi aol
olõ-i asi summagi parõbas lännü. Om enne kümne ümbre
inemiisi, päämädselt Pärnu kandin, kiä omma pühendünü
maakar’alõ ja tenu kinkalõ om taad karja viil alalõ.
Hoobis hukan om asi lambaga. Ku kari ja
hopõn’ omma ammõtligult olõman ku üte kodoeläjälihi, sõs
säänest lihti nigu maalammas olõ-i tunnistõt. Paistus
ka, et musta pääga ni valgõ pääga tunnistõdu lihalambidõ
pedäjide seldsi juhi omma väega vasta egäsugumadsõlõ
jutulõgi määndsestki maalambast.
Õnnõs om lambidõ selts’ jo sündünü ja neo
inemise omma niisama kimmä uma as’a man ku kar’a- vai
hobõsõinemise. Parhilla om läbi otsit puul’ Pärnumaad ja
puul’ Saarõmaad üten Muhu saarõga ja leüt om tsipa päält
saa lamba, kinkal omma maalamba tunnussõ.
Pilt erakogost.
Maatõugu oina tunnõt är väega kõvõridõ sarvi perrä.
Hand ei küünü allapoolõ põlvi ja lätt otsast
peenembäs. |
Maalambal olõ-i jalgu pääl villa, omma
karva, umbõs nii nigu lehmä jala pääl, ja seo karv om
inäbält jaolt mustalik. Kõgõ tähtsäp om hand. Seo om
lühkü, ei küünü allapoolõ põlvõ ja lätt otsa poolõ
üteligult peenebäs. Sälän om vill väega ekkä karva, om
valgõt, om musta ja om pruumikat. Sõnnil omma inämbüste
sarvõ ja viil väega kõvõra, a tulõ ette, et ka util omma
sarvõ. Viil omma maalamba keskestläbi vähäligumpa ku
valgõ- ja mustapää.
Kas Võro- ja Setomaal om maatõugu eläjit?
Ku avvustõdu lehelugõja piässi kongi Võro-
vai Setomaal vai es’ki Otõmpää vai Võnnu nukan silmämä
määnestki tanseletet muudu lambakõist, sis andkõ aolehe
toimõndusõlõ teedä. Es’ki sõs, ku õnnõ util omma sarvõ
pään vai õnnõ lühkü hannakõnõ takan, võinu iks kirota.
Kon, kinka uma, ku tuu om teedä. Sõs võiva as’atundja
tulla, üle kaia, mõõta ja märki. Om täütsä võimalik, et
kongi mi maal om kah maalamba verd alalõ ja olõ-i seo
ütsindä Saarõ- vai Hiiomaa eräõigus.
Tõnõ üleskutsminõ olnu, et inemise olõssi
mõtõlnu ja märk’nü, et vas’t om kedä, kiä nakanu naid
eläjit pedämä. Naa omma lihtsäbä pitä, lepüse hõelampa
hainaga ja lambalõ olõ-i summagi vaia jüvvä manu anda.
Lämmind lauta nä taha-i joht. Niisamatõ lehmäga - seolõ
piä ei niipall’o jüvvä vai jauha sisse süütmä ku tõisilõ
ja and iks piimä. Piimä seen om ekä ainõht inämp ku
tõisil lehmil.
Arvada om, et maakari olõssi tundnu
hinnäst Võromaal häste. Pulga Jaanil om joba Oekülän
mitu lehmä ja üts’ pullikõnõ ja timä käest saanu piä
kuulda, kuis näidega elämine laabus.
Vanast PAZ-bussist
tull’ vällä tsõõrõ pääl elämine
Saarõ Evar
Nassari Olav Võro liinast om üten väümehe
Pikä Matiga ehitänü hariligu PAZ-bussi ümbre
elämisbussis.
Antenni katussõl näütäse, et «Vandersell»
om midägi inämbät ku harilik PAZ. |
Nimes om bussilõ pantu «Vandersell», a
kõgõ rohkõmb tulõtas taa buss’ miilde Muhvi furgooni «Naksitralle»
raamatust. Väläst om buss’ nigu PAZ iks, a seen omma täl
katõssa magamiskotust, viiga peldik, külmetüskapp’,
gaasipliit’, kraanivesi, telek ja pall’o muud. Kõik’
eelektrimassina käävä 12 voldiga. Et eelektrit küländ
saanu, om bussil akudõ laat’misõs kats’ genekat. Bussi
kütmine käü talvõl erälde gaasiahu
päält. Suvõl saa bussi perse takan duši all kävvü. «Mõtlimi,
et ehitämi duširuumi sisse, a tuu olõssi pall’o ruumi är
võtnu,» kõnõl’ Pikä Mati. Umaette kaemist väärt omma
elämisbussi istmõ, midä saa kergele ringi lüvvä
katõkõrdsõs lajas magamisasõmõs.
Nuur’peremiis’ Karli õiõndas bussi
köögin |
Päämidselt tellitäs «Vanderselli» tuu
jaos, et minnä nädälilõpus kohegi mereranda puhkama.
Talvõl ollõv jäl põhilinõ käümine Otepääle suusatama vai
suusavõistluisi kaema. «Üts’ võimalus om naada läti
kalamiihiga Peipsi pääl käümä, a tuuga om ka nii, et sis
inämb muud tüüd tetä ei saa,» seletäs Mati, «kala hais
jääs külge.»
«Vanderselli» ehitämine võtt’ aigu viis’
kuud. Edimädse aasta joosul omma Olav ja Mati vidänü ja
majutanu päämidselt tutvambat rahvast. Esiki Saarõmaal
om är käütü. Edespiten tahtva nä umalõ bussilõ manu
säädi ka suvidsõ jahutaja, lakjatõmmatava päävävar’u
külle pääle ja katussõ pääl vallaklapitava istmõria. Sõs
om hää katussõ päält motokrossi vai määnestki muud
spordivõistlust kaia. Tuu, et massina alusraamis om PAZ,
ei tähendä viil, et ütestki mugavusõst är pidänü ütlemä.
Saarõ Evari pildi
|