PÄÄLEHT
UUDISSÕ
MÄRGOTUS
KAGAHII
KERGÜSI
KIRÄ
 


 




Pütäl’  hoit haiguisi iist

Harju Ülle
ylle@polvakoit.ee

Silmä Sandri
silmaonu@hotmail.com
 

Pall’o omma latsõn kuulnu hirmujuttu, kuis lumbin vai järven elässe püdälä, hirmsa eläjä, kiä inemise verest tühäs immitsõsõ. A kiä    om kõrra apteegipüdälät pruuv’nu, kitt, et olõminõ lätt päält tuud õkvalt hääs.

Mi kandin om õnnõ mõni ütsik inemine, kiä mõist püdälidega tohtõrda. Kävemi kaeman, kuis tuud tegevä Loore (Loreida Tškonija, 50), kiä pand püdälit Põlvan, Võrol ja muialpuul, ni Soe Elmar (75), kiä kasvatas püdälit Kaikal Saarjärve talon.

Loore tuu püdälä Vinnemaalt Moskva lähkült. Täl omma ette näüdädä paprõ, miä tunnistasõ, et püdälä omma slaavi peritollo. Vinne kasvandusõn kasus noid eläjit nii pall’o, et jakkus pääle Vinnemaa ka Prantsusmaalõ.

«Ma seod juttu usu-i, et Eestin saa lumbin apteegipüdälit kasvata,» kõnõlõs Loore. «Olõ esi pruuv’nu, üttegi kõrda es elä püdälä mi talvõ üle.» Tä taht löüdä inemist, kiä saa anda puul’ miljonit, et tuu iist Eestin kõrralik basseinega püdäläkasvandus pistü panda. «Püdälämüük’ om prõlla väega tulus äri,» seletäs tä.

Seo ilma aigu piät püdäläkasvatamisõs luba olõma: 1955. aastast püdälit kasvatanu Soe Elmar näütäs keskunnaministeeriumi papõrd, miä and tuus lua kolmõs aastas. Elmar pand säänest jant’mist pahas ja löüd, et riik’ võinu massa hoobis püdälätoetust, nigu mastas lehmä- vai lambatoetust.

«Kae, seo valgõ om kudu, säält tulõva püdäläpoja vällä,» võtt Soe Elmar vällä üte purgi ja näütäs vii seen ts’uklõva püdälä küllen määnestki heemekeist. Elmar seletäs, et tuu kudu om nigu kanamuna – taht lämmind. Püdäläpoigõ piät kuus’ nika ku katõssa nädälit aho otsan vällä «haudma». Sis andas näile kana- vai kalaverd juvva, nika ku löüdäs «peremiis’».

Elmaril om prõlla 150–200 tävven elojovvun püdälät, kiä omma joba kinkagi «uma». Elmar näütäs kõgõ uhkõmbat püdälät – Baskini Eino umma.

«Kõik’ käävä siin ravil, näütüses Pärnu kõgõ kõvõmb ravitsõja Lilleoru Merike,» näütäs Elmar uhkõlt ütte peris suurt purki. Päämädselt pand tä püdälit sõbrulõ-tutvilõ ja tunnõtuilõ inemiisile.

«A ku Oviiri Siirile püdälät näütsi, sis pagõsi tä õkvalt lavva tõistõ viirde, ütel’, et pel’gäs kunna kah! Ma sis küsse, et kuis sa saat sis sotsministre olla, ku es’ki kunna pel’gät,» naard Elmar ja seletäs, et poliitigu üldidselt püdälide sisse usu-i.

Elmar seletäs, et pütäl’ või aasta-kats’ söömäldä vasta pitä, lätt peris väikus tagasi. Pütäl’ või ellä säidse aastat, a ku tedä panda säändse inemise pääle, kiä kõvva tablette tarvitas, om tä hummõn’päiv koolnu.

Loore tuu uma püdälä kavvõst Moskvast ja mass noidõ iist suurt rahha. Tuust huul’mada pand tä püdälät õnnõ üte kõrra ja taha-i midägi kuulda säändsist tohtrist, kiä pandva inemisele niiüldä isiklikku püdälät mitu kõrda.

«Püdäläpandmisõ päämäne mõtõ om tuun, et pütäl’ lask inimese sisse herudiini, miä tege vere vedeläs,» seletäs Loore. «A ku tä om kõrra tuu är lasknu, siis lätt jupp aigu, inne ku tä saa herudiini vahtsõlt tuuta.»

Püdälit saa-i ka niisama hoita. Nigu kõik’ eläjä, tahtva ka nimä hellämist. Püdälil tähendäs tuu tuud, et näil tulõ mitu kõrda päävän vett vaihta. Elmar tuud tegegi, selle et «veresitt» lätt muido haisama.

Loore lask uma tüü tennü püdälä järve valla. Minku kasvai Vinnemaalõ tagasi.

Loore ütles, et olõ-i pall’o sändsit tõpi, mink vasta pütäl’ avida-i, timä piibli om kuulsidõ tohtridõ esä ja poja Kamenevvõ raamat, kon om täpsäle selgitet, kohe ja mink vasta püdälit panda.

«Inemine tulõ siiä huulõ allapoolõ, a lätt är huulõ ülespoolõ,» om Soe Elmari sõnno perrä püdäläravi tulõmus õkvalt nätä. «Ku hindäl jääs kurk halusas, tsuska õkvalt püdälä pääle.»

Elmar seletäs, et kõgõ inämb avitasõ püdälä süäme-veresuun’kunna haiguisi vasta. «Tä hoit är infarkti, insulti, isheemiatõpõ, gangreeni, võtt veitemäbas vererõhku ja kolesteruuli,» seletäs tä.

«Pütäl’ desinfitsiir’: võtt palavigu maaha ja and umbõs sata ainõt. Tä om nigu väiku varmaatsiatehas.»

 

Kuis mullõ püdälät panti

Ku ma Loore man kõtulõ visassi ja tä nakas mullõ püdälät pääle pandma, sis ma iks veidü pelksi. Äkki om mõni naist nelläst püdäläst söönü inne AIDSi-haigõ verd vai tiid-midä.

Soe Elmar ütles, et ku inemise edimäst kõrda püdälit nägevä, pelgäse hirmsalõ, a perän hoitva näid väega.

Loore rahust’, et timä püdälä omma ütekõrdsõs pruuk’misõs. Ku seo nilbõ elläi hinnäst mullõ sisse sei, sis olõki es vallus sukugi. Nigu terävä küüdsega näpistüs, ei muud. Seo aig, ku pütäl’ sei, määnestki vallu es olõ, õnnõ suigahus tull’ pääle.

 Ku üles nõssi, pand’ Loore haavulõ plaastri ja marli pääle ja ütel’, et nüüd nakaski seo must veri vällä tulõma. Seo oll’ mullõ väiku hiitümine, miä pand’ murõhtama, ku autost vällä astun näi verist tuuli.

 Terve õdak lahas’ verd, olli ku keväjäne kõiv ja koton lätsi kõik’ marliriba mu sällä pääle. Veri jää-äs saisma ka järgmine hummok ja nii tull’gi tüüle minnen uma väiku latsõ marlimähe sällä pääle köütä. Kõik’ muu matõrjal oll’ kotost joba otsa saanu.

 Lõunas jäi verejuuskminõ saisma ja ma tunni suurt nõrkust. Sei sis suurõ praadi ja nõrkusõ asõmõl tull’ õkvalt pääle suur’ väepuhahus. Loore ütel’, et nii seo piätki käümä.

Silmä Sandri
 



Maatõugu eläjit tulõ hoita

Elleri Kalle

Maatõugu lambit, hobõsit ja lehmi om Eestimaal väega veitüs jäänü, a parhilla lövvüs joba inemiisi, kiä näid kaitsva. Maatõugu eläjä lepüse vähämbä söögi ja külmembä laudaga ni nägevä veidü tõistmuudu vällä ku tavalidsõ.

Kodoeläjide lihi – maahopõn’, maakari ni maalammas omma üts’ tähtsämp osa mi rahva perändüsest. Aastasatuga kasvi inemise ja eläjäkese hine vaihõl kokko. Pikä aoga tull’ ette pall’o nälgä ja hallu ja eläjist jäi elämä õnnõ ilmakõvvu ja näläkõvvu.

Paarisaa aastaga om näid eläjälihte (tõugõ) pall’o veitüs jäänü. Kõgõ rassõp oll’ viil perämine Vinne aig, ku häötedi maakarja niiüldä süstemaatilidsõlt. Kah’os tulõ ka är üldä, et vahtsõ Eesti vabariigi aol olõ-i asi summagi parõbas lännü. Om enne kümne ümbre inemiisi, päämädselt Pärnu kandin, kiä omma pühendünü maakar’alõ ja tenu kinkalõ om taad karja viil alalõ.

Hoobis hukan om asi lambaga. Ku kari ja hopõn’ omma ammõtligult olõman ku üte kodoeläjälihi, sõs säänest lihti nigu maalammas olõ-i tunnistõt. Paistus ka, et musta pääga ni valgõ pääga tunnistõdu lihalambidõ pedäjide seldsi juhi omma väega vasta egäsugumadsõlõ jutulõgi määndsestki maalambast.

Õnnõs om lambidõ selts’ jo sündünü ja neo inemise omma niisama kimmä uma as’a man ku kar’a- vai hobõsõinemise. Parhilla om läbi otsit puul’ Pärnumaad ja puul’ Saarõmaad üten Muhu saarõga ja leüt om tsipa päält saa lamba, kinkal omma maalamba tunnussõ.

Pilt erakogost. Maatõugu oina tunnõt är väega kõvõridõ sarvi perrä. Hand ei küünü allapoolõ põlvi ja lätt otsast peenembäs.

Maalambal olõ-i jalgu pääl villa, omma karva, umbõs nii nigu lehmä jala pääl, ja seo karv om inäbält jaolt mustalik. Kõgõ tähtsäp om hand. Seo om lühkü, ei küünü allapoolõ põlvõ ja lätt otsa poolõ üteligult peenebäs. Sälän om vill väega ekkä karva, om valgõt, om musta ja om pruumikat. Sõnnil omma inämbüste sarvõ ja viil väega kõvõra, a tulõ ette, et ka util omma sarvõ. Viil omma maalamba keskestläbi vähäligumpa ku valgõ- ja mustapää.

Kas Võro- ja Setomaal om maatõugu eläjit?

Ku avvustõdu lehelugõja piässi kongi Võro- vai Setomaal vai es’ki Otõmpää vai Võnnu nukan silmämä määnestki tanseletet muudu lambakõist, sis andkõ aolehe toimõndusõlõ teedä. Es’ki sõs, ku õnnõ util omma sarvõ pään vai õnnõ lühkü hannakõnõ takan, võinu iks kirota. Kon, kinka uma, ku tuu om teedä. Sõs võiva as’atundja tulla, üle kaia, mõõta ja märki. Om täütsä võimalik, et kongi mi maal om kah maalamba verd alalõ ja olõ-i seo ütsindä Saarõ- vai Hiiomaa eräõigus.

Tõnõ üleskutsminõ olnu, et inemise olõssi mõtõlnu ja märk’nü, et vas’t om kedä, kiä nakanu naid eläjit pedämä. Naa omma lihtsäbä pitä, lepüse hõelampa hainaga ja lambalõ olõ-i summagi vaia jüvvä manu anda. Lämmind lauta nä taha-i joht. Niisamatõ lehmäga - seolõ piä ei niipall’o jüvvä vai jauha sisse süütmä ku tõisilõ ja and iks piimä. Piimä seen om ekä ainõht inämp ku tõisil lehmil.

Arvada om, et maakari olõssi tundnu hinnäst Võromaal häste. Pulga Jaanil om joba Oekülän mitu lehmä ja üts’ pullikõnõ ja timä käest saanu piä kuulda, kuis näidega elämine laabus.



Vanast PAZ-bussist tull’ vällä tsõõrõ pääl elämine


Saarõ Evar

Nassari Olav Võro liinast om üten väümehe Pikä Matiga ehitänü hariligu PAZ-bussi ümbre elämisbussis.
 

Antenni katussõl näütäse, et «Vandersell» om midägi inämbät ku harilik PAZ.



Nimes om bussilõ pantu «Vandersell», a kõgõ rohkõmb tulõtas taa buss’ miilde Muhvi furgooni «Naksitralle» raamatust. Väläst om buss’ nigu PAZ iks, a seen omma täl katõssa magamiskotust, viiga peldik, külmetüskapp’, gaasipliit’, kraanivesi, telek ja pall’o muud. Kõik’ eelektrimassina käävä 12 voldiga. Et eelektrit küländ saanu, om bussil akudõ laat’misõs kats’ genekat. Bussi kütmine käü talvõl erälde gaasiahu päält. Suvõl saa bussi perse takan duši all kävvü. «Mõtlimi, et ehitämi duširuumi sisse, a tuu olõssi pall’o ruumi är võtnu,» kõnõl’ Pikä Mati. Umaette kaemist väärt omma elämisbussi istmõ, midä saa kergele ringi lüvvä katõkõrdsõs lajas magamisasõmõs.

 

Nuur’peremiis’  Karli õiõndas bussi köögin

Päämidselt tellitäs «Vanderselli» tuu jaos, et minnä nädälilõpus kohegi mereranda puhkama. Talvõl ollõv jäl põhilinõ käümine Otepääle suusatama vai suusavõistluisi kaema. «Üts’ võimalus om naada läti kalamiihiga Peipsi pääl käümä, a tuuga om ka nii, et sis inämb muud tüüd tetä ei saa,» seletäs Mati, «kala hais jääs külge.»

«Vanderselli» ehitämine võtt’ aigu viis’ kuud. Edimädse aasta joosul omma Olav ja Mati vidänü ja majutanu päämidselt tutvambat rahvast. Esiki Saarõmaal om är käütü. Edespiten tahtva nä umalõ bussilõ manu säädi ka suvidsõ jahutaja, lakjatõmmatava päävävar’u külle pääle ja katussõ pääl vallaklapitava istmõria. Sõs om hää katussõ päält motokrossi vai määnestki muud spordivõistlust kaia. Tuu, et massina alusraamis om PAZ, ei tähendä viil, et ütestki mugavusõst är pidänü ütlemä.

Saarõ Evari pildi