PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
KAGAHII
KERGÜSI
KIRÄ


 



 

Euruupan peedäs ka põllumehest ja maaelost luku 

Euroliit – a milleperäst?


Padari Ivari
, poliitikust põllumiis’


Mu käest om pall’o küstü, kas minnä sinnä euroliitu vai ei. Asi om mi, eestläisi, jaos üllen olnu jo tuust aost, ku jälki vabas saimi.

Sõs olõs või-olla 99,9% ummist ütelnü «jah»: tuudaigu olli jo jutuki, et pidänü Roodsilõ sõa kuulutama ja õkva alla andma – saanu pall’okitetü Roodsi ao tagasi!

Parhilla om rahval olnu aigu ümbre kaia ja kukalt süütä: kas taa euro määnegi saksu vikur’ ei olõq? Et oll’ 700 aastat or’aüüd, Vinne aig viil pääle, mis liitu mi tan jälkina tükümi?

Ma olõ-i tuu ilmatark kedägi oppama, a mul om uma arosaaminõ, midä ma julgu ka vällä üldä. Olõ, nigu kõik’ inemise, asja kaalnu ja lövvä, et «jah» om kimmähe õigõmb ku «ei».

Väiku Eesti kotus hummogu ja õdagu veere pääl, sääne sõltumatus, et Eestist tõtõstõ midägi ei sõltu, om ohtlik. Sõs om lihtsäle ao küsümus, kuna vahtsõlõ vinne kirsa alla saat.

Saisukotus, et külh NATO avitas, ei olõ kimmäs: ega sõs täämbädsel pääväl tangiga võeda-i, võetas iks majanduslikult ja poliitilidselt. Mõnõ tangi rahaga võit Eestin pukki pistä määndse Barbarusõ tahat.

Kiä usu-i, mär’k’ü kohalikkõ valimiisi, kon Tal’nan võidõti võim pensionäärele 500 krooni jagamisõga. Ku järg’miisi valimiisi aigu pakutas 1500 vai 2500 ja kõigilõ?

Kõnõldas, et liitun mi kaotami uma esisaisvusõ. Kas sõs Roodsi, Soomõ ja Inglüsmaa olõ-i inämb esisaisva?

Vai: «Eurobürokraadi omma vereimejä!» Jah, suur’ hulk asjamiihi om tan murrõs külh. A miä om vanalõ maailmalõ parõmb – kas rahumiilne ümbrelavva läbikõnõlõminõ (kon nii vai tõistõ om ammõdimiihi vaia) vai üts’tõsõl vere vällä laskminõ? Mälestüse ilmasõtust omma viil värski. Ütenkuun olõ-i Euruupan üttegi ulli füürerit kah võimulõ last.

Mi olõmi maaharija rahvas. Meil om põllumaad üte inemise kottalõ kavvõst inämb ku Euruupan. Kõik’ taa maa tulõ panda inemiisi tiin’mä ja läbi harimisõ piät tedä hoitma. Uma turg om meil väiku, üts’ jago kraamist tulõ vällä müvvä.

Euruupa turg om Vinne turust kimmämb. Euruupan peedäs ka põllumehest ja maaelost luku.

Ka tuu jutt ei piä paika, et päält liitumist nõsõsõ poodin õkvalt kõik’ hinna. Kallimbas läävä tsukru ja suidsu. Pall’odõn Euruupa riigen om toidukorv’ kas saman hinnan vai es’ki odavamb ku meil. Kauba hind ripus är iks rahva rahakotist.

14. septembri om tähtsä otsussõ päiv. Ma looda, et mu otsussõ pääle ütlese latsõ ja latsõlatsõ kunagi: «Esä, õigõlõ teit!»

*

Midä arvat euroliidust?

Uma Leht uut järgmädse numbrõ jaos arvamuisi mi kandi inemiisi käest, kiä mõtlõsõ euroliidulõ «ei» üldä. Pankõ uma mõttõ kirja ja saatkõ mi toimõndusõlõ 25. põimukuu pääväs!



Vildi Eva: seo kandi inemise tunnõt viie meetri päält är!

Eesti kõgõ tunnõtumban seriaalin «Õnne 13» tege Lauda-Kelli osan üten ka Antsla Nässmõisast peri näütlejä Vildi Eva (42), kiä eräelun om nigu ehtsä Võrumaa naistõrahvas iks: kasvatas latsi ja kõnõlas lõppõmalda virka võru kiilt.
 

Määnest tüüd olõt elun viil tennü pääle tiatritüü?

Pääle katsõndat klassi lätsi Villändile kultuurikuuli ja 17-aastadsõlt olli ma joba klubijuhataja. Sinnä Villändile ma esi pagõsi, ega kotun es taheta, ülti, et keskkuuli piät minemä ja Antsla är lõpõtama. Salaja tei eksämi ja sai sisse, no egas tuu midägi hullu es olõ. Kuuliminegipääväl esä sis passõ kotun, et kas lätt vai ei lähä, piät’ viil bussi kinni. A ma tulli illadsõmba bussiga, lätsi Kraavi kaudu, üts’ meesterahvas vei mu viil mootorrattaga bussijaama. Ja ku kodu mant müüdä sõitsõ, panni ma pää pingi ala – sis ma olli päsnü. Pääle tuud vas’t kuu aigu vai rohkõmb kotun es käü, sis oll’ raha otsan ja... Varsti tull’ esä käest kiri: noh, tappa iks saat üte päätävve, a tulõ är kodu.

Klubijuhataja ammõtit sait ka pitä?

Jah, kats’ aastat inne lavakalõ minekit. Tootsi Pärnu rajoonin oll’ edimäne tüükotus. Nii noorõlt iks ei tohe panda nii vastutava tüü pääle. Ei, häste läts’, es olõ midägi, a är ma säält tulli, nii ruttu ku sai. Sibula Karla – mu vaimnõ esä – kutsõ, et mis sa tiit sääl võõran rajoonin, tulõ är! Ja tulligi är, lätsi Karla manu tehnikumi klubi kunstilidsõs juhis. Sääl mängse lokupilli – tuu oll’ kül kihvt pill’, luitsidõga mängiti. Esi tä kirut’ toolõ sätungi. Ma olõ tävveste kimmäs, et ma mängse tihtipääle võlssi, a pill’ kostsõ iks vällä nii, nigu olõssi õigõlõ mäng’nü. Kas tuu puuvärk’ pett nii vai, ei tiiä.

Midä parla tiit?

Tüü mõttõn om iks «Õnnõ» olnu kõik’ aig. Ma olõ mitu kõrd mõtõlnu, et ei tegele inämb tuuga, selle et ku näet kõrvalt tuud sousti, tulõ sääne mõtõ, et issand, määne aoraiskamine. A vaiksõlt imbut sisse ja ajat esi ka varsti ulli juttu ja istut ja oi, ku tähtsä olõt.

A Vanalinnastuudiost ärtulõk’ oll’ küll nii, et sai lihtsäle siibri. Es koondada minnu, es midägi, julgõlt lei ussõ kinni. Õnnõ padukomöödiä oll’ sääl Vanalinnastuudion, üts’ tükk’ lätt, tõnõ tulõ, vaheda õnnõ päälkiri är.

Sis oll’ mul plaan’ Nukuteatrilõ minnä, Hermaküla manu ja ilmselt olõs seo lugu kõik’ häste lõppõnu, ku taa ei olõs lõppõnu nii, nigu taa lõppi.

Kuis sa «Õnnõ 13» trehvsit?

«Õnnõga» om nall’akas värk’. Ma elli juhuslikult vanan «Õnnõ» majan. Innembi olli ma kuun Toomas Kirsiga tennü telelavastust «Pildikesi Paunverest», a sis tä nakas’ joba esi ka midägi tegemä ja tä nägi minnu last uutõn uulitsa pääl. Sis tä ütel’, et sünnüdä är, järgmädsen seriaalin mängit mul pääossa. Sis läts’ kavva aigu müüdä ja üts’kõrd tulõva sis ussõ taadõ ja ütlese, et omma Eesti televisioonist. Ma mõtli õkva, et ossa, kül Kirss om sõnapidäjä miis’: mul om lats’ viil 11 kuud ja joba tulõ tüüd pakma! Ma sis õkva küsse, et aa, minnu otsitigi, jah? Tuu ütel’, et ei, ei, meid huvitas seo tondiloss’, seo maja. Tuu oll’ sis «Õnnõ» kunstnik, kiä võttõplatsõ otsõ. No ja sis nakas’ mul «Õnnõ» ümbre maja käümä. Sääl oll’ häste suur’ krunt’ ja puid pall’u pääl, et jätt säändse mulje, et oll’ nigu erälde. Kolleegi kävve mu puul sis kohvi jooman, ma olli iks kotun ja sis sündü mul kolmas lats’. Ku tegevüs läts’ maalõ, ku Ülu tull’, sis tull’ mullõ ka osa. Sis ma naarsõ, et näet, juusksõ magavalõ kassilõ hiir’ suuhtõ, juusksõ.

Mul oll’ imä haigõ sis joba ja meil es olõ autut ja tä meile Talliina küllä es jõvva. Tuu oll’ kül hää, et tä televiisorist «Õnnõst» umõtõgi nägi mi maia. Ma näüdässi tälle, et näet, njoo akna omma meil. Ja titemõsu ka oll’ üts’kõrd pääl. Üts’kõrd imä ütel’, et ma iks egäkõrd kae, et äkki sa juhuslikult läät müüdä!

Kas midägi võru keelen ka tahassit mängi?

Jah! Tuu om kül üts’ asi, miä om kripeldänü. Ku ma näe, kuis kiäki opp kül är võrukiilse teksti, a tä hääldüs om võlss’, sis mõtlõt kül, et... Ma olõ kadõ. Mängi kül tahas, täitsä nõun. Ja lukõ tahas kah.

Miä sinnu viil huvitas?

Ma lätsi giidikursuisilõ, et ma opi taa Talliina aoluu selges. Är tei eksämi kah. Käve latsiga paar’ tsiiru kah. A latsi aolugu ei huvita, nii nigu hinnäst huvitas. Näid huvitas, kos hamburgeriput’ka om. Hindäl om sääne aig, kos kõik’ huvitas. Parhilla huvitas minnu Antsla aolugu ja seosama Karula aolugu. Talliina aoluu sai teedä jah, a mul sääl määntsidki juuri ei olõ.

Ku piir’ oll’ viil valla, käve vanaimä ja onuga Petserimaal. Mu esä olï 3-aastanõ, ku nä säält är Antslalõ lätsi. Hundament’ oll’ alalõ ja vanaimä läts’ väega palama, mugu käve ja näüdäs’, es olõ määnestki jalahaigust. Sis ma tundsõ, kae, ku imelik, et juurõ omma sääl, sis ma sai aru, midä tuu tähendäs. Mul tull’ kananahk kah säl’gä, mul tulõ parhilla kah, ku ma kõnõla.

Tegelikult om nii, et seo kandi inemise tunnõt viie meetri päält är, ku muial näet. Nigu Kukumäega saimi üts’kõrd kontsi pidul kokku ja tull’ vällä, et uma veri. Teküs kontakt’, midägi ei olõ tetä. Määnegi ausus vai avatus, määnegi sääne märgusõna om. Võõridõ inemiisiga ei tekü säänest kontakti. Miis’ om mul ka siistkandist, Valgast.

Küsse Fastrõ Mariko ja Saarõ Evar

Saarõ Evari pilt

Vildi (Malleuse) Eva om sündünü 22.08.1960 Antslan. Om 1978. aastal lõpõtanu Villändi kultuurikooli ja 1984 TRK lavakunstikateedri. 1987-1988 op’nu Talliina muusigakoolin laulmist. Tüütänü Vanalinnastuudion ja mäng’nü telelavastuisin. Parhilla om vabakutsõlinõ. Kõgõ kuulsamb timä osa om Lauda-Kelli seriaalin «Õnne 13». Abielun Tiit Malleusega, kiä mäng’ piirivalvõorkestrin. Perren kasus kolm last: Matilda (14), Oskar (10) ja Bertha (9). Suvist käü iks Antsla kandin suvitaman. Tälle miildüse aoluuga kotusõ vai asja, Lõuna-Eesti luudus ja mägironimine.