PÄÄLEHT
UUDISSÕ
MÄRGOTUS
KAGAHII
KERGÜSI
KIRÄ
 


 




Lõuna-Eesti
mesi om tummõ ja lõhnas haste

Saarõ Evar

Harglõn Tammõkülän või nätä, kuimuudu om mehitside pidämine Eestin viimädse kümne aasta joosul tõistmuudu lännü. Tulli Jaanus (36) üten naasõ Edaga pidävä sääl umbõs 110 mehidseperet.

Näide põhilinõ ettevõtminõ om Järvamaal, kon puhastõdas ja pandas purki ka tõisi mesinikkõ mett. A uma mesi om näil ärtuntavalt tummõmb ja kand purgi pääl Lõuna-Eesti mii silti.



Penoplastist taru viimädse kärekihi pääle käü kile, mille mehidse kinni pigitäse. Söödäanuma päälepandmisõs tulõ kelmeviir'  katõkõrra käändä.
Saarõ Evari pilt.

Jaanusõl om alalõ viil kümmekund puust eesti tarru, a päämidselt omma täl tarvitusõl Styroxist – kergest ja kõvast penoplastist taru. Põh'a pääle käü talvõl kats', suvõl kuni viis' käresektsiooni, noidõ pääle saa panda sama laja söödäanuma, kõgõ pääle käü katus. Tulõ vällä, et hiire hammas lätt taalõ tarulõ ligi õnnõ linnumulgu veerest. Tuuperäst pandas talvõs sinnä vinkliravvast kaidsõ. Suurõmb vainlanõ om nugis, kiä hinnäst talvõl lihtsäle läbi saina sisse kraap'. Tuuperäst tulõva perre talvõs mõtsast korjusõmaa päält ilustõ tarõ manu silmä ala tuvva.

Vahtsõt sorti taru põh'a seen om suur' mulk nii suvõl ku talvõl, õnnõ traat'võrk om iin. Külm säält sisse ei lää, tuuperäst et õhk liigus õnnõ niipall'u, ku mehidse esi siibuga tuulutasõ. Ku katusõ ja katusõaludsõ kelme maha võtat, sõs om pere talvõl muiduki kõrraga kut'u. Esihindäst olõ-i nail Soomõn tettü tarudõl hätä midägi, mii maa mehidsetõug eläs tan väega häste. Itaalia tõug, midä Tulli Jaanus pidä, om veidikese nõrgõmb, a sõski es lää mineväaastadsõ väega külmä talvõga vällä rohkõmb ku viis'tõiskümmend peret.

Otsast lõpuni esi

Seoilmaaigsõ mehidsepidämise alus om imäkasvatus. Ku perre vana imä om laisas jäänü, võedas tuu är. Tuu pääle nakkasõ mehidse vahtsit imäkuppõ tegemä. Noist võedas kõik' pääle üte är. A ku nuur' imä vällä tulõ, võedas tuu kah är ja pandas joba viljastõt nuur' imä asõmalõ. Tuu ei märgi sülemlemise pääle nigu kupust tulnu näütsik, a nakkas kõrraga munõlõ ja perre arõngun ei tulõ vahet. Et Tulli Jaanusõ mesilän lätt aastan vaia 50 vahtsõt immä, a üts' viljastõt tõuimä mass vähämbält 300 kruuni, kasvatas tä näid esi. Tuujaos omma väikese, katõ leeväpätsi suurudsõ imätaru.

Seos aastas om mesi jo är võet ja käü süütmine. Jaanus and mehidsile külmä tsukrulahhu. Külm süük' om tuuvõrra parõmb, et tuu ei lõhna ja ei meelüdä vargit manu. Tsukrulahu segämises om üles pant rossõvaba tünn', kon kruviga motur' tüü är tege.

Tuujaos, et vurritõt miist purgimesi saanu, miä är ei tsukrustu, tulõ taaga viil sada imet tetä. Jaanusõ stiil' omgi kõkkõ esi tetä, imäkasvatusõst nika mii puutiviimiseni. Päämidse osa tulust andki iks tuu tüütlemise ja purkipandmisõ puul'.

Näide uma Harglõ ümbrusõ mesi om tummõ. Midä erinevämbä haina mett andva, tuuvõrd parõmb om lõhn. Kõgõ parõmbalõ andva mett vällä põdrakanep, vauvõrm ja valgõ ristikhain. Pääle miitaimi mäng'vä umma ossa ka muu taimõ ja esiki maapinna mineraali. Põh'a-Eestin võiva olla nuusama haina, a mesi om tõistmuudu värvi ja maiguga. Lääne-Euruupan om nakanu tulõma pall'u rapsimett, miä olõ-i kõgõ parõmba maidsuga. Tuuperäst om mi puul'mõtsigu luudusõ miil küländ hää võimalus Lääne turu pääle pässe.


Vihm võtt lavva päält kardohka ja põllult vilä


Silmä
Sandri
silmaonu@hotmail.com

Timahavva sügüse olõssi tark talvõkardohka kõrraga är osta: põllumehe ütlese, et vihmadsõ suvõ lõpu peräst võiva kardohka keväjä Eestist otsa saia. Vihmaga omma hädän ka viläkasvataja, kiä saa-i põllu päält villä kätte.

Aastit Verska vallan Kolodavitsa külän kardohkit kasvatanu Hundi talo peremiis' Nutovi Allan om kardohkapõldu kaiõn kimmäs, et keväjä tulõ tuu, miä paar' aastakka tagasi, ku Eesti kardohk lõppi nii otsa, et tull' Soomõst mano tuvva.

Et parhilla satas egä päiv, tulõ kardohkalõ külge lehemädänik ja tuu omgi tulõvadsõ kardohkapõvva põhjus. Lehemädänik lätt edesi kardohkahe ja nakkusõga kardohk saisa-i joht kavva.

«Lehemädänigu vasta saa prits'misõga, a pritsi   saa-i joht, egä päiv satas jo,» nurisõs talomiis'. Saa-i mürgüpritsi väega kerge süämega nurmõ saata, selle et prits'miskõrd lätt masma 600 kruuni hektäär'.

«Mul om neli hektääri kardohkat, kõrraga lätt sõs üle katõ tuhandõ krooni,» seletäs peremiis'.

A saman tiid Nutovi Allan ütte Roodsi talomiist, kiä om 30 aastakka kardohkit kasvatanu ja nännü lehemädänikku õnnõ paar' kõrda.

«Ku Lenin opas' kunagi, et tulõ oppi, oppi, oppi, sis tuu ruutslanõ ütel', et piät prits'mä, prits'mä ja viilkõrd prits'mä,» indsitäs Nutov.

Viläga om egävene jama



Vihm om Lutsu talo peremehe Rüütle Janno kesväpää vasta maad pesnü. Säänest põldu panda om õkva kunst'tükk'.
Silmä Sandri pilt
.

Rüütle Janno, kiä Põlva lähkül Lutsu talon 150 hektääri pääl villä kasvatas, om ummi põldõ kaiõn näost tinnõ ku süküstaivas. «Olõssi keväjä tiidnü, et sääne süküs tulõ, olõssi õnnõ kardohka maaha pandnu, viläga om prõlla egävene jama,» seletäs Rüütle, kiä saa päävän vihmähuugõ vaihõl võtta õnnõ kuurma villä.

Vihma omma süüdü tuun, et Rüütle Janno nisu om pään kasuma lännü ja viil ilda aigu väega illos kesväkõrs' om pää rasõhusõ all poolõs murdunu, minkperäst kesväpää omma vasta maad. Säänest põldu panda om tävveline kunst' ja hääl juhul saa miis' kolmandigu võrra väiksembä saagi ku mineväaasta. Hullõmb lugu juhtu hernega, midä Rüütle sai võtta õnnõ viis' hektaari, ülejäänü herneh om kõik' nurmõn kasuma lännü.

Maavalitsuisi andmõ ütlese, et vanal Võromaal kasvatõdas kardohkat umbõs katõ ja poolõ tuhandõ hektääri pääl, minevä-aastanõ saak' oll' Põlva maakunnan 18 tonni, viläsaak' 2,2 tonni hektääri päält. Viimäne kehvemb saagiaasta oll' siinkandin 1998. aastal, ku sügüse niisamatõ ullimuudu sattõ. Sis saiva põllumehe Põlva maakunnan terävillä õnnõ 1,4 tonni hektääri päält ehk mineväaastadsõst piä poolõ vähämb.



Toogõ verevät kalla hämmätüseh!

Fastrõ Mariko
Saarõ Evar


Jo aastak aigu omma Võrol Kubija hotelli restoraani söögipakja süümätulnuisilõ inemiisile ette sääd'nü söögisedelit, kon kõgõ edimält jääs silmä võro kiil'.

Võrokiilse sööginimetüse takan tulõ tuusama asi eesti ja inglüse keelen. Restoraani juhataja Lepä Anti kõnõl', et mõnikõrd omma iistläisist külälise ütlemä nakanu, et toogõ no arusaadavan keelen menüü. Nä olõ-i tähele pandnu, et riigikiil' om menüün tävveste olõman. Tuuvõrd suurõmb om perän imehtämine, ku tõistmuudu kõrralikun võro keelen iks üteldä tulõ.

Mõnikõrd om võrokiilsest sööginimetüsest esiki parõmbalõ arvu saia, midä sullõ pakutas, a mõnikõrd piät veidü märk'mä. Söögisedelin saisva näütüses säändse söögi: ollõ sakusù saladigaq, tumadiq täüs juusto ja hääd hämmätüst, kirriv aiavilju ahoruug, tahtakõrrõq piinü lihagaq, õli seeh küdset tsialihatrull', täüdedüq kanalihakarmaniq, verrev kala valgõ veini hämmätüseh, juustovorstikõsõq küdsekardohkagaq, kõrdliganõ kohopiimävatt jne. Valli võit nii edeotsa süüke, salatiid, suppõ, praatõ ku magjahuisi. Latsilõ omma ka erälde söögi. Ku süümisest aigu üle jääs, saat sainu päält kaia, määndse omma Võromaa rahvarõivaundrukkõ kirä.

Lepä Anti es mõista inämb üteldä, kas võro keelen söögisedeli tegemise mõtõ tull' kõgõ inne tälle vai tuudaigu hotellin tüün olnu Poltimäe Peebulõ. Nigu hää märgotusõga iks, haari kõik' manolõja tuust kinni ja naksi sõnno vällä pakma. Nii tull'gi söögisedelile näütüses sõna tahtakõrrõq, miä and makaruunõ olõmisõst pall'o parõmba arvosaamisõ, ku tuu eesti keelen elo seen om olnuki. Tahas om tainas ja kõrs' om kõrs', kutsu teda sõs makaruun', spaghetti vai pasta.

Timavasuvvõ tetti Kubija restoraani söögisedelit kõvastõ ümbre ja ka võrokiilsit sööginimetüisi tull' mano märki. Tuu man oll' Lepä Anti küsünü nõvvo ka Võro Instituudist. Vahtsõn söögisedelin nõst võrokõisi hindäpidämist viil tuu, et takan tulõva pildi virmaruugõst, kon man sais õnnõ võrokiilne nimetüs. Tark saa pildi perrä arvo ja mõistja jätt miilde.