Aholämmi


Kauksi Ülle hingest ja uibust

Kedä huvitas, määntsit häti või üte Võromaalt peri naistõrahva hing' elon tunda saia, võissi lukõ Kauksi Ülle vahtsõt romaani «Uibu», miä õkvalt trüküst vällä tull'.

Kiä lugi Kauksi Ülle novellikoko «Huuv'» ja uut põnõvusõga järge kiränaasõ «seikluisilõ», tuu piät veidükese pettümä. «Uibu» om kah muidoki inämbüste Kauksi Ülle hindä elon juhtunuist as'ost ja suhtist, a kõigil tegeläisil om var'onimi ja mõnõ as'a omma raamatun vällä mõtõldu.

Raamadu päätegeläne, väega Kauksi Ülle vurhvi naistõrahvas, om hädän nii miihi ku latsiga, piät inämbüste tegemä tuud, midä tä taha-i sukugi tetä. Tutva tunnõ pall'odõlõ.

A tuud, midä päätegeläne tegeligult taht, tuu jääs saladusõs. Sammamuudu jääs tuusama päätegeläse jaos tiidmäldä, midä kõik' na mehe tälle tegeligult üteldä tahtsõ, kinkaga tä kokko puttõ. Jälki mõnõlõ naasõlõ väega tutva tunnõ.

«Uibu» om illos raamat, hää kink'mises. Esikaasõ pääl om pruut'kleidin Kauksi Ülle noorõmb tütär' Päivi, takan murdunu puu ja kurb keväjätalvinõ maa.

Kauksi Ülle esi ütles, et raamadu kaas' lätt häste kokko sisu ja timä hingega. Määntsit raamadulõ pantuid juhtumiisi om hindä elon ette tulnu, tuud saa egäüts' esi avasta.

Harju Ülle
 

Kagahii katlat!

Kikka Kaia ja Hillar Harglõn lämmistäse vett esimuudu tünnütaolidsõn tulõpesän vällän muru pääl. Paksõmbast ravvast tünnüle omma alaviirde õhumulgu tettü, ülemidse veere pääle riputõdas pikä pulga abiga pada. Et tuli käü nii paa põh'a ku külgi pääle ja tünnüsaina lasõ-i tuld kõrvalõ, lätt paatäüs vett viie minutiga kuumas. «Eluaig keedimi siin tsiakarduliid, esiki talvõl, a nüüd om hää sannavett aia,» kõnõl' Kaia. Hillar lubasi edespiten välläpliidi ehitä, miä pata nii hirmsalõ är ei tahma. A pliidi pääl ei lää vesi jälleki nii kipõlt kuumas.

Saarõ Evar