PÄÄLEHT
UUDISSÕ
MÄRGOTUS
KAGAHIIQ
KERGÜSI
KIRÄQ


 




Järve Ants: Hitleri lõpu näi viis' aastat ette!

Harju Ülle
ylle@polvakoit.ee

Järve Hans (90) (küläkeeli lihtsäle Järve Ants) Veriora vallast Suuharalt pand' ilda aigu kokko perädü põnõva raamadu: kaasi vaihõlõ saiva 250 tulõvat näütävät unõnäko, midä Ants om esi nännü vai Võromaa inemiisi käest bussih, haigõmajah ja muialgi kuulnu.

Edimädse täüde lännü unõnäo näkù Järve Ants inämb ku 60 aastakka tagasi. «Hitleri lõpu näi viis' aastat ette!» om tä uhkõ. «1940. aastal oll' nõvvukogodõ võim parajahe sisse saanu ja näe: Hitler tulõ tagatarõst, mütsü es olõ pääh ja tahtsõ mi mano tulla. Meil oll' siih pikk' söögilaud ja rahvas lugi lavva man lehte, taht' ka tulla siiä lavva mano. A sis saistas' viil läve mano tagasi, tõmmas' no uhkõ saapa ka jalast. Pall'a jala jäivä. Sis tull' lavva mano ja ütel': «Mussolinist, sitast, olõ-i sõamiist, tä om vilmikirotaja. A nüüd om tä, kurat', kõik' läbi!» Viie aasta peräst oll'gi kõik' läbi!»

Stalini kuulminõ võttõ päält unõnägemist tsipa inämb aigu – katõssa aastat. Ants oll' Võrol ehitüstrustih ja üüse näkk' unõh, et om pikk' ruum, nigu haiglah koritor'. Lenin ja üts' tõnõ miis' saisva raholigult paigal, a vana Stalin lask kipõ sammoga edesi-tagasi ja täl omma väega lühkese seerega saapa jalah! Ants jäi magama ja näkk' viil tõsõ unõ: Eesti mehe, nii nigu mõtsamehe, õnnõ mõsuga, hammõkäüsse nii-nii lühkese!

«Hummogu mõtli, et mina uma ulli pääga ei võta midägi siist jako,» kõnõlõs Ants. «A ma tiidse, et Võrol kerigu takah sääl Karja uulidsah om üts' Otsa-mammi, et tuu om külh hää unõnäoseletäjä!»

Miis' läts' sinnä ja nii ku Otsa-mammi är kuuld' et Stalinil lühkese seerega saapa jalan, ütel': «Timä aig ei olõ inämb pikk'! Mõnigi hää aasta muidugi või minnä, a mitte väega palïo.» Nigu tä jäl är kuuld', et käüsse nii lühkese – Eesti miihi vaiv ei olõ inämb väega pikk'. Eesti miihi vaiv lõppi Stalini surmaga katsa aasta peräst. Sis tulli manifesti ja mõtsast kõik' vällä.

Tõisi käest nakas' Ants unõnäkõ üles kirotama viil mitmõkümne aasta peräst. Korjaminõ tull' niimuudu, et üts' Villändi tohtre kirot' egäh rajoonileheh, et saatku inemise tälle unõnäkõ, timä tasu postikulu. Naasõ sõsar' ütel' Andsulõ, et saatku kah, täl om väega häid unenäkõ.

«Minä mõtli, et täl om naid tuhandit eúki, miä ma tälle nakka saatma, ma nakka esi korjama!» muheles Ants, «saa latsõlatsilõ mälestüses!»

Bussin ja haiglan saa häste jutu pääle

«Juhusligult bussiga sõidat, inemine hää meelega kõnõlõs,» selgitäs Ants umma unõnäo-kogomisõ metoodikat.

Ütú Orava miiú, MTJ direktri, tull' Tartost loengult ja sõit' Andsuga kuun kodo. Ants tekk' juttu, et täl om sääne hobi. Direktri ütel', et timä esi külh und ei näe ja võõra juttu ei usussi kah, a olõ-i midägi tetä: uma sõsar' näge piltligult ette!

Sõsar' oll' hummogu üles tulnu, ja ütelnü velele: «Vanaimmä matimi!» Vanaimä oll' kõbus ja terve, olõ-õs hätä midägi. A kolmõ kuu peräst tulï vanaimä matus ja täpsäle nii, nigu sõsar' kõnõl'!

«Ma küsse, et mis ti arvat, kas tiidüs ka kunagi seletäs säänest asja?» küsse Ants direktri käest. «Ütel', et usu külh, a ega mi tuud viil ei näe!»

Ku Ants üts'kõrd Pindist Võrolõ sõit', kõnõl' üts' naistõrahvas jälki, et näkk' unõh, et ümbre maja juuskõ vesi. Kõnõlnu unõnäko imäle ja imä ütel': «Sa valat silmävett varsti!» Kolmõ kuu peräst kuuli miis' är, silmävett ku palïo!

Põlva kopõratiivi kunstnik Mõttus selet' jäl Andsulõ, et tä sai unõh puja sünnüao teedä. Tohtre istsõ unõh sängü veereh ja ütel': «28. märdsil sünnüs sul poig!» «Täpsäle tull', midägi tetä ei olõ!» ütles Ants. «Koskil om joba kiräh, miä tulõ!»

Kõgõ pikembähe ettenägejä oll' Andsu teedä üts' Vanakülä miiú Kopli Elmar, kiä näkk' unõh, et imä, kiä ammu oll' koolnu, tull' küllä. Elmar küsse unõh: «Kas sul midägi asja ka oll'?» Imä ütel': «Jah, ma tulli sinno hindä mano kutsma!»

Elmar ajanu unõh vasta: «Sa näet, mul om jo mitu hoonõt poolõlõ: elomaja, laut ja mitu muud hoonõt kõrraga käsile võetu. Ma ei saa jo aigu!» «Ma anna sullõ aigu – 25 aastat ja kümme kuud!» ütelnü imä vasta.

«Nigu tä tuud asja hummogu naasõlõ kõnõl', naanõ oll' väega virk ja kirot' kallendrihe üles,» seletäs Ants. «Ku ütúkõrd Elmarit matõti, otsõ naanõ tuu kallendri vällä: oll'gi müüdä 25 aastat ja kümme kuud!»

Ants ütles, et timä olõ-i joht esi kõgõ parõmb unõnäoseletäjä, a mõnõlõ om õkvalt annõtu seletämise suunt. Nigu toolõ kaonu Otsa-mammilõ. Ants om üles ots'nu häid seletäjit ja kõnõlnu näile unõnäkõ, midä inemise tälle kõnõlõsõ.

Rõõmusõnumit om vähä, inämbüisi näütäse unõnäo iks halva ette. Uma naasõ surma näkù Ants neli aastat ette: naanõ istõ vankrih, ümbretsõõri lilli, sis sõit' värtest vällä. Ants mõtõl' külh, et hääd tuu tähendä-i, a luut', et asi lätt müüdä. Lähä-äs joht.

 

Pihkvast sai saekaadri 6000 krooni iist

Saarõ Evar

Kas om võimalik saia vahtsõnõ saeraam' kuvvõ tuhandõ krooni iist? Tulõ vällä, et om. Sõmmõrpalo miis' Kala Ilmar (42) ost' hindäle Pihkvast säändse raha iist ketiga lõikava kaadri.

Kaadrilõ käävä külge Stihli vai Oregoni saeplaat' ja saekett', a ringi aja ketti hoobis elektrimotur'. 6,5 miitre pikkunõ raudtii käü katõst jupist kokku, a ku tahat ütsä miitre pikkust matõrjaali lõigada, tulõ lihtsäle kolmas jupp raudtiid manu osta.

Kõrvaklappõ tüü man vaia ei olõ, selle et kett' ja elektrimotur' tegevä umma tüüd õnnõ mehidse nahina saatõl. Olõ-i vaia saeketäst egä nätäl' pinmiste viiä, mugu teritä ketti ja lõika.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kala Ilmar pand' kõgõpääst saekaadri üles ja nakas'  sõs tuuga kuuri jaos matõrjaali lõikama, et saanu massina var' o ala.

«Ma es usu, et säändse riistaga saa tüüd tetä, a üts' vindläne vei mu hindä poolõ kaema ja ku ma näi, ku nührä ketiga tä lõikas – noh vindläse värk' – ja ummõtõgi lõikas, sõs naksi uskma,» kõnõlas Kala Ilmar. «A ku kett' terräv om, sõs ei olõki taa raami tõukamisõs õigõdõ jõudu vaia ja matõrjaaï tulõ kah millimiitre päält õigõ paksusõga. Ja sa kae, ku veidü kuluvit ossi tan om. Tan ei olõki midägi. Sääne Stihli kett mass Vinnemaal 140 kruuni, mugu lõika,» om miis' umast ostust vaimustusõn.

Palgi kinnitämises omma raudtii pääl ümbrenõstõtava pits'kruvi. Ku vaia tõist külge laskõ om, saa sille küle tukõ vasta ülesnõstõtavit raudu, miä hoitva õigõt vinklit. A põhimõttõlidsõlt om võimalik valmis tetä ka kuvvõkandilinõ prusú. Motur' üten plaadiga liigus üles-alla katõ raamitoru pääl, paksusõ käändmise vändä üts' ring' tege õkva 5 mm. Ilmar näütäs väikeist kuuliga fiksaatorit vändä man: «Vindläne mõist viisakat tüüd tetä, ku tä taht.»

Saeraami man om tarvitõt viil mitund kavalat tehnilist nippi. Näütüses ketiõlitus käü plast'mass'pudelist esivoolu tiil. Õli hulka timmitäs voolikulõ vahele pant haigõmaja tsilgutiga. Raam liigus raudtiid müüdä kolmõ tsõõri pääl ja egäl tsõõril om puhastaja, miä puru ja tõrva soonõst vällä kraaà.

Peris vialda Pihkva miihi saeraam sõski es olõ, vahetükk' moturi flantsi ja saeplaadi vahel jäi nõrgas ja tuu tull' laskõ Mõtsa Helmutil vahtsõnõ tetä.«Ma ei ütle, et naid kaadrit piät nakkama Vinnemaalt tuuma,» seletäs Kala Ilmar, kiä esi tõnõkõrd piä egä päiv Vinnemaalõ kauba perrä sõit. «Tulkõ mehe, võtkõ mõõdu ja teke perrä, ega ma ei keelä. A taa om väärt riist. Egäst ruudjast saat midägi lõigada ja ega ta hääd palki kah är ei tsurgi. Midä ma viä tuud palki saekaadrilõ, tuu parõmb haaratsiga mõtsast uma kaadri manu ja hoia paari tüüpääväga tuu raha kokku, miä mul kaadri ostmisõs kullu.»

 

Sepäkese haigus

Kalkuni Ago

Väega vähä om jahimiihi, kiä omma trehvänü nugissõ pulma. Mul om sääne õnn' olnu katõl kõrral. Edimäne kõrd olle üte pruudi mano tulnu mitu peigmiist, kiä umavaihõl tüllü pööri. Hämäräst kuusõmõtsast kostu tsiutsmist, haukvat turtsmist ja urisõmist. Sääne tunnõ jäie, nigu olõssi kamp väiksit kurjõ pinne puu otsan. Tõnõ kõrd kuuli terävät keträvät nurmist, miä om suurõ rahulolo märgis, et asi om kõrran.

Alati, ku ma mõtlõ mõtsnugissõ pääle, läävä mõttõ vana sõbra Soemõisa sepäkese mano, kiä minust tegi nelikümmend aastat tagasi nugissõküti. Soemõisan elli kuldsidõ kässiga sepp. Es olõ vika, midä tä praavita es mõista. Olle üts' uma ala viimätsit pigipõlli, alasi muhhe miis', hinnat meistri. Vasarat kolksut' tä kas kolhoosi vai uman sepäpaan Soemõisan. Täl olle umaperäne kõnnõpruuk'. Näütüses tull' külämiis' sepä mano jutuga, et teemi tsaeravva. Meistrimiis' hõigas' kõrraga: «Kui, kullakõnõ, teemi – kas tiit sa vai tii ma?» Kõiki kutsõ tä kullakõsõs ja nii nakas' rahvas tedägi hään mõttõn sepäkeses kutsma.

Kas olle vaja hobõst ravvuta vai tüüriistu paranda, kõgõga sai sepäkene toimõ. Ümbrekaudu es olõ tallo, kos saina sisse es olõ lüüdü paari erinevä suurusõga pussi egäs otstarbõs: üts' tsuskamisõs, tõnõ karvaajamisõs, kolmas leevälõikamisõs. Puulahkmisõ kirvõ olli nii hää, et olle vaja õnnõ näüdädä ja osligadsõ kõopaku lätsi lahki. Pois'kõsõst pääst olle tä kirglik jahimiis' ja kimmä käega laskja, kinka pääle alasi luuta võisõ. Kunagi es lää tä närvi. Ku mõni härbel', et tä lask' soku vai tsia, ütel' sepp rahuligult, et kullakõsõ, kinkal õnnõ om, tuu söögu, kinkal tervüst om, tuu tekku tüüd.

Mehel olle ka üts' viga. Nimelt jäie tä tihti haigõs. Haigusõ nimi olle «värski lumi». Sepäl olle lakju suusõga sissesõidõt rada, miä läts' Luhamõtsa piten Luutsnigu Pikämäeni vällä. Raa viirde olli pantu söödä ja ravva. Hädä nugissõlõ, kiä trehväs' üle raa minemä. Vähä olle noid värski lumõga päivi, ku jahimiis' saagilda kodu suusat'. Palga olli tuul aol väiku, nugissõ naha iist masti liinan rahha, miä oll' suurõmb ku kuupalk.

Nüüd om sepäkene koolu ja matõt Jaani-Peebulõ. Puhka rahun, vana sõbõr!