PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
MÄRGOTUS
KAGAHII
KIRÄ


 



Tossu Tilda  pajatusõ

 

Mul olõki-i käterätti!

Seto läts Räpinäle tohtrõ mano. Olli tõsõl ribi katski ja tohtrõherr soovit' kihä käterätiga kinni mähki. «Mul olõki-i kotoh käterätti!» ütel' seto. Tohtrõherr ajasi silmä suurõs: «Kuis om tuu võimalik, et inemisel olõ-i kotoh üttegi käterätti?!» «A mul om tiranik!» selet' seto rahuligult edesi.
 

Kell oll' õigõs käänet!

Naanõ sõit' mehega hummogu Põlvast vällä ämmä poole. Tii pääl tull' vanamehel ollõiso. Pere oll' õkvalt Selvehalli man ja poodi vallategemiseni pall'o aigo es olõ. Lätsi ussõ taadõ saisma, rahvast tull' viil mano.

Autoraadio kuulut' joba kellä ütsät. A üttegi kundsaklõbinat es kuulõ. Kats' nuurt miist tõmpsi ust. Kinni. Sis üts' miis' arvas', et hummogu vast ei tetäki Selvehalli ust takast valla ja läts' edeussõ mano. Tuu kah kinni. Kell oll' joba kümme minotit ütessä läbi, ku müüjanäitsik naarunäoga ussõ valla tei. «Kiäki oll' kellä õigõs käändnü!» vaband' tä. Tull' vällä, et näil oll' innembi kell alati ette ja tuuperäst es tulõki keski õigõl aol ust valla tegemä.


Võtkõ määne miildüs!

Kõrd kolhoosiaol saiva noorõmehe Himmastõ külä pääl kokko. Oll' tõisil kangõ naisihimo ja küssevä üte käest: «Kas sa pall'o lats'kõisi tunnõt, läämi mõnõlõ küllä?» Nuur'miis' ütel' vasta: «Mille tunnõ-i, mul om naid väegadõ pall'o vällä pakku!» Vei sis sõbra kolhoosi lehmälauta ja selet': «Võtkõ määne miildüs, valik om suur'!» Esi lei laudaussõ kipõlt kinni: keretäüs oll' jo soolan!



Kimmäs taara

Vana seto ost' Vilja marketist söögikraami ja tuu kraami sissepak'misõs ka kilekoti. Koti pääl oll' suurõlt: HANSA. Seto küsse kassapreili käest viguri peräst, et kas kott' iks han'sat pidä.

Preilikene panõ-õs täpselt küsümüst tähele vai es lasõ hinnäst ullita. Tä ütel' vanalõmehele, et kott' pidä vasta külh.

Ostja ja kassapidäjä umavahelist juttu pand' tähele miis', kiä säälsaman umma söögikraami säändsehesamma kilekotti topsõ. «Pidä külh, om perrägi proovit!» ütel' tä seto küsümise kotsilõ ja tävvend' viil umapuulsõ nõvvuandmisõga: «A egäs juhus vala han'sa pudelihe ja tsuska pudeliga kotti, niimuudu om iks kimmämb!»


Kuiv trenn'

Haanimaa naanõ sai tuusigu Pärnu sanatooriummi. Sääl nüüd puha suumlasõ. Kõrvallavvan aeti lõunasöögi aigu lajalt juttu. Haanimaa naanõ tiidse, et võro ja soomõ kiil' omma küländ üttemuudu. Naanõ kikit' kõrvu, et kas tä arvu kah saa. Suumlaisi jutt käve nii kipõlt, et ega saa es joht. Õnnõ üts' tutva sõna oll' seen - juu. Egä lausõ pääle hõiksõva kõnõlõja: «Juu, juu!» Õigõ jah, suumlasõ jo suurõ joodigu, tull' naasõlõ koton kõnõld jutt miilde. A kon sis putõl' om? Lavva pääl olõ-õs pudelit, ollõpurki ega es'ki klaasi, kost juvva. «Ah, nää tegevä õnnõ kuiva trenni,» tekk' naanõ järeldüse. Naanõ tiiäki es, et soomõ keele juu tähendäs jo perräkitmist vai nigu jah-sõnna.

 

Nimi ei tsurgi juustu!

Ruitlanõ, kuulsus

Kuulsuisil tulõ nüüdsest uma hää nime iist saisma naada! Selle et ärihaidõl om kombõs saanu näide nime all egäsugust kahtlast kraami maaha parsõlda.

Peris ettenägelik miis' oll' umal aol Otsa Georg, kelle tõstamendin ollõv kirän, et miis' ei lupa umma hääd nimme ütelegi alkoholisordilõ. Tõsõlt puult ollõv patendiammõtin joba taotlus Otsa Georgi nimelidse juustusordi välläandmisõs.

Ei saa ma külh arvo, miä Otsal ja juustul ütist om? Kas laulja es mõsõ sukkõ vai? Olõssi näütüses Kallasõ Siimu nimeline peldikupapõr', sääne vesimärkega, kohe sisse pressit, et kümme miljonit dollarit – sõs ma saanu arvo... A Otsa Georgi juust? Ull'us!

Innembi joba Oti Urmassõ nimeline jouluhani vai Saagimi Anu nimeline mandavos'kasort'!

Sa mõtlõ – elli kuulsa miis', sõs kuuli är ja järgmädsest pääväst andas patendiammõtilõ taotlus, et tä hää nimega nimetedäs vahtsõnõ, õkvalt avastõt ägedäloomulinõ tripperivorm'. Midä kaonukõsõ sugulasõ mõtlõma nakasõ?

Kuulsuisiga om üldse nii, et andas nimmi ja egäsugutsit muid asju kah. Välisministeerium ollõv tahtnu Vinnemaa patriarh Aleksius Tõsõlõ anda Maarjamaa teeneteristi.

Mille iist, ei saa ma jäl aro? Miä tä hääd om tennü? Tuu iist, et tä uma õigõusu kerikuga kõik'aig virisäs, andas nüüd rist' kah!

Kurrat', ku Aleksius Tõsõlõ üldse miäkit anda, sõs mu meelest vasta tatti kõgõpäält, sõs viil kaessi, miä edesi saa. Vinne õigõltusult tulõssi sõna «õigõ» kah är võtta, selle, et ütte usulahku õigõs nimetä ei olõ mõistusõperäne ja tõisi usulahkõ suhtõn õiglanõ.

Kuulsuisi nime omma ohun! Hindä jaos mõtli joba lahendusõ vällä, ku õks üts'päiv piässi kogõmalda kuulsas saama. Sõs ma võta hindä perekunnanimes Sitt, nimetäge pääleki sõs umma viina sitas viinas vai juustõ sitõs juustõs.

Kõik' sai vas't är ültüs, miä süäme pääl, lõpõda siist Reola küläst parhilla, puutriekraani pääl vallalõ 1. oktoobri Pääväleht', kon seen kats' põnõvat päälkirja: «Seitse päeva Eestis visiidil olnud patriarh Aleksius II lendas koju» ja tõnõ: «Estonian Airi lennuk põrkas linnuga kokku, lennud hilinevad

Jah, süküs käen ja ku linnu kõvastõ ildas jääse, om tsirkõst hallõ – külmä tulõva pääle... Ei tiiä, kuis nä sõs vehk'vä ummi siivakõisiga sinnä lõunamaa poolõ?