PÄÄLEHT
UUDISSÕ
MÄRGOTUS
INNEMBI
KERGÜSI
KIRÄQ


 


 

Leeväteost vanna ja vahtsõt muudu

Saarõ Evar

Uma Leht võtt' ette leevätegemisest kiruta. Tull' vällä, et egäpäävädse leevä küdsämine käü seo ilma aigu veidükese tõistõ ku vanast.

Mi märge, et midäs sääl iks, egä vanõmb naistõrahvas om noorõn põlvõn leibä kastnu ja küdsänü. Es taha tunnõtuidõ tegijide manu minnä, kaimi, et vas't lövvämi niisama ringi hulkin mõnõ vana valgõ põllõga imändä, kiä puust mõhõ ja pikä leevälapju abiga vannamuudu leibä tege, a olõ-õs asi inämb niisama lihtsä.

Edimäne asi, midä Sokatsi Armilda (79) Kaika kandist Juudinurmõst meile teedä and', oll' tuu, et poodi rüäjahust timä leibä kütsä ei mõista. Poodijahust leib saabõv täl tuim, ei nõstuv ahun nii, nigu vaia. Ku innembi umast rüäst leeväjahhu tekk', sõs tuuga oll' hoobis midägi muud.

 «Ku saanu kostki osta hakin kuivat rüäst jauhvõt jahhu, sõs vas't saanu jäl hääd leibä,» suuv' Armilda. Innembi, ku pereh suur' oll', läts' täl iks kuus' pätsi kõrraga ahju. Nüüd om vana leevämõhk käügist är ja tainast kast tä väikun plast'mass'vannin. Leibä ei panda ahju inämb lapju pääl pätsi kujul, a panni sisse vormitult.

Presitendi leeväküdsäjä

Hellamaa Els (76) eläs Vaabinan ja om paigapääl tunnõt ku hää piinüleevä meistre. «Olõ jah esiki presitent' Merile leibä tennü, a nüüd ei

Kupperi  Aino tege leibä poodist ostõtust roovijahust. Tuust tulõ küländ valgõ leib. Saarõ Evari pilt

tii inämb midägi,» tiatas Els õkva ussõ pääl, «poodin om jo nii hulga leeväsortõ, häid ja parõmbit.» Els nakkas kõnõlõma, kuis vanast leibä tetti. Mõhkõ jäteti alasi kakukõnõ tainast juurõs alalõ. Suvõl esiki es jätetä, avit' tuust tainast, miä oll' mõhe uurdidõ seen. Leeväahju küteti kõopuiõga. Ahu kuumust prooviti jahuga – viska näpuotsatäüs jahhu pae pääle, ku tuu kõrvõma lätt, om ahu viil pall'o kuum. Noorõn iän tekk' Els pätsi leevälapju pääl valmis ja hiit' õkva ahu paanõ pääle, a viimädsel aol küdsi tä leibä iks panni pääl. Kõgõ parõmb vannamuudu leib sai muiduki sügüse, ku oll' kapstalehti, midä pätsile ala panda. Ahust tulnu leevä säeti ahu kõrvalõ pingi pääle, hämmäti viil viiga ja panti puhas valgõ rätt' pääle. «Tuu sai õnnõ kapist võet puhas valgõ rätt' olla,» toonitas Els tuud pühhä tunnõt, miä õnnistunu leeväteoga üten käve.

Hariligu hapnõjuurõ leevä tegemisest om egäl puul kirutõt, a Els kõnõlas viil ka tuust, kuis imatõdut leibä saa. Tuud tekk' tä päämädselt rüäpüügist, a muiduki võit tuud ka liht'jahust tetä. «Poolõtõsõlõ liitrile kiiväle viile tulõ klaasitäüs külmä vett manu panda, sõs saa õkva parra kraadiga kuum vesi. Tuuga panõt kohetusõ ja lasõt lämmän hapada. Ega paari tunni takast tulõ veitsiviisi jahhu manu panda ja kohetus läbi kloppi. Niiviisi neli kõrda. Imatõt leeväga läts' iks kats' päivä är: tõnõ kohetusõ, tõnõ kastmisõ ja küdsämisega,» tulõtas Els miilde, «kiräkeelen üteldäs tuud magushapu leib ja tuud tetti vanast õnnõ pühis. Ma tei tuud pulmõs ja presitendile ja Maaski Richardi matustõs kah.» Maaski Richard oll' eluaignõ püülimöldre, timä man käve Hellamaa Kalju iks nii rüä- ku nisupüüli tegemän.

Els juhatas meid edesi Kupperi Aino poolõ Sellile. Aino (80) tege leibä külh, a hulga lihtsämbält ku vanal aol. Tä tarvitas poodijahhu, a ka pärmi. Ku kohetus ala satas ja aig om leibä kastma naada, pand tä pärmi tsukruga käümä ja sekäs tuu sõs kohetusõlõ sisse. Jõvva-i timä inämb niimuudu leibä kasta, nigu vanast kastõti. Tege küländ vedelä taina ja lask tuul nõsõda nii inne ku pääle panni pääle pandmist. Tuust saa kohhev, poodileeväga küländ üttemuudu leib. «A tiiät ku otav taa tulõ,» kitt Aino, «mu leeväpäts' om neli killu ja pall'ukõsõ tuud jahhu iks taa pääle kulus.»

Vahtsõnõ muud

«Tritik vai rügä, leib saa iks üts',» niimuudu arvas Leoski Arvi (62) Navi küläst. Timä olõ-i põllumiis', a poodileib tälle kah ei miildü. Tuudviisi küdsi tä kõik'aig kotun rüäleibä, niikavva ku Navi külän inämb kinkalgi rüki müvvä es olõ. Timmi Mart pakk' proovis tritikut, miä om rüä ja nisu rist'sugutis. Arvi pruuvsõ ja löüd, et leevä maiku tuu asi pall'o ei mõota. Ka kivi pääl käümist piä-i tä tarvilikus, lask vilä kats' kõrda haamriveskist läbi ja asi tahe.

Leeväküdsämise plaan' tull' Arvilõ sõs, ku tä Roodsin kiränikel Nõu Helgal ja Ennul külän käve ja näkk', et Helga tege esiki eelektripliidi ahun musta leibä, midä Roodsin ei saa kostki osta.

 Arvi naanõ Mari ütles, et muidu tä mehel määnestki kokandushuvvi olõ-i, a leevätegemise vasta olõ-i  midägi. Ku Arvi vahel poolõ leeväteo päält kotust är piät minemä, jätt tä Marilõ paprelehe täpside kelläaigõga, kunas tulõ tainas kasta, kunas ahu küttümä panda, kunas tainas panni pääle nõstuma jne. Suur' katsõtaja Leoski Arvi ei olõ, a tuu om tä külh hindä jaos selges saanu, et nikani leibä kasta, ku tainas kässi külest valla nakkas tulõma, olõ-i seoilmaaigsõ inemise võimusõn.

 

Purskkaiv tegüsi õkva keldrehe

Riitsaarõ Laine

Käve 3. detsembril keldreh kartollõ ots'mah – oll' kõik' kõrrah nigu alati. 4. detsembril tull' tütär' maalõ kartolt ots'ma, selle et täl olli nuu otsa saanu. Maakeldreh püsüse kartoli parõmpahe, a liinakeldreh juuskva lämmätoro läbi ja kartoli läävä väega ruttu kasuma vai närvetüse är nigu vana pussu.

Riitsaarõ Laine Paidra küläst näütäs, ku korgõlõ vesi keldrih küündü. Kartolit kuivatas Laine seoniaoni puhuri ja lambiga. Harju Ülle pilt

Andsõ sõs tütrele keldrevõtmõ kätte ja ütli, et mine võta niipall'o, ku tahat. Läts' mõni minot' müüdä, tull' tütär' tarõ mano ja ütel', et imä, ma ei saa keldrele manogi, et sinnä om vaia pikki kalameheseerikit jalga, inne ku kartoldõ ligi päse. Lätsi sõs kaema, mis juttu tä kül aja, selle et päiv inne oll' kõik' kõrrah.

Ku ma tuud näi, et mu kartoli, kapsta ja purgi uio umbõs ütemeetrilidse vii seeh, sai ma nii suurõ närvirabandusõ, et naksi õkva ikma! Kost tuu vesi kül tulnu oll', tuud es võta mino mõistus kül kinni. Ütli tütrele, et seo om määnegi luuduskatastroohv', miä keldreh om vallalõ päsnü.

Tütär' kõlist' päästeammõtihe, et tulkõ appi, keldre om maal vett täüs. Üteldi, et mi ei tegele sääntsiide asjoga, et kõlistagõ uma valla tüütäjile ja oll'gi kõik'.

Kõlistimi sõs õkva vallamajja, selle et asi oll' väega tõssinõ: mu keldreh omma terve talvõ kartoli mitmõlõ perrele, keväjäs siimnekartol' ja kõik' muu talvõvaru kah, miä nüüd uppu vii seeh. Vallamajast kästi esi api otsi, selle et näil ei olõ minkagi avita.

Nii et uppuja hindä asi, kuis toimõ tulõt, et kõigil omma viiga hädä.

Kõlistimi sõs ütele mehe sõbralõ Raidarilõ, kiä om meid iks avitanu. A timä ütel', et   saa-i avita, pütt olõ-i kõrran, a tä paksõ, et äkki saa mu hindä naabrimiis avita. Timäl om traktori taadõ tett pütt, miä tõmbas vii är. Kõlistimi sõs naabrimihele Hennolõ. Ütli, et tulõ mullõ appi, keldreh om üts' meetri vett, et kõik' upus. Jutt oll' lühükene, selle et olli väega närviline – õdak nakas' joba tulõma ja ilm pümmes minemä. Naabrimiis' ütel', et süü õkva kõtu täüs ja sõs pand traktori käümä ja tulõ kaema, mis edesi saa.

Traktoridõga tulliva Henno ja Are mõlõmba, kedä tulõ õkva kittä lehe kaudu kah, omma külh abivalmi mehe.  

Tõmmati vällä neli traktoripütütäüt vett

Keldrest tõmmati vällä neli traktoripütütäüt vett, inne ku põhi nakas' paistma. Keldri põh'an oll' sääne rusigusuurunõ mulk, kost nakas' vett sisse survma, õkva nigu purskkaivost. Topõmi mulku kilekottõ ja pannimi kivi pääle, a hummokus oll' keldre jäl vahtsõst vett täüs. Kutsi jäl traktori appi. Pannimi kats' vibropumpa sisse, a nuu es jõvva är pumbada, nii pall'o tull' iks vett pääle. Mõtli, et seo om kül midägi hullu maa seen, miä nii tege.

Kõlisti sis maaparandusmehele, et tulõ appi, midägi hullu om vallalõ. Maaparandusmiis' Arno tull' õkva pühäpäävähummogu ja ütel', et otsi üts' kopamiis' ka kohalõ. Sai sis Aivo kah kopaga kohalõ. Mullõ anti maaparanduskaart', minkast ma saa-as arvo, a tull' vällä et mu keldre om ildamb ehitet ja õkva tuu alt juusk läbi maaparandustorustik. Nüüd oll' torustikku ummistus tulnu ja õkvalt kümme meetrit mu keldrest. Vesi löüdse tii läbi liiva nii kavvõdalõ ja löüdse mulgu keldri põh'ast, kost oll' hää vällä tulla.

Nii oll'gi mul keldreh neli päivä purskkaiv.

Tennä süämest kõiki abimiihi, kiä tulli appi. Nüüd om vesi keldrest kaonu ja saami jäl rahuligult maada. Õnnõ keldre kuivataminõ võtt viil aigu, a vanasõna ütles, et ku saat üle pinist, sõs saat üle ka pini hannast.