PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
MÄRGOTUS
KERGÜSI
KIRÄ

 
       




Tennüspäiv

17. vahtsõaastakuu pääväl om tennüs- vai tinnüspäiv. Kingu Liisi Kauksist Järve küläst kõnõl', et tennüspäävä viidi tsiapää suur'tii viirde vana pedäjä ala. Petäi kasvi kotussõn, kon oll' Põlva ja Räpinä kihlkunna piir'. Pardsil viidi tsiapää Tennüsmäele pedäjide ala.

Nuurtoodsi Hilda Haanist Kokõ küläst om jäl niimuudu kõnõlnu: «Tinnüspääväl keedeti tsiapääd, sis tulõ Tinnüs tsiapääd ots'ma. Tsiapääl lõiguti liha är ja mi latsõ pannimi tuu kelgu pääle ja lätsimi Tinnüsele viimä. Tinnüs pidi tulõma sinnä ots'ma. Tõnõ päiv lätsimi kaema, kas om är viinü. Ku Tinnüsele ei vii, sis tulõ eläjäõnnõtus.»

Tennüs om kerigukeeli Antonius, eesti keeli Tõnis. Rahvausk om tedä kõgõ pidänü tsiku kaitsjas pühämehes. Tsiga om jo elläi, kiä või kergehe tõppõ jäiä, või süümise maha jättä, või egävedses tsungjas ja lahkjas kassu. Tuust sõs ka pall'o uskmiisi, kuimuudu Tennüsele meele perrä olla. Langa ei või kedrädä, sõs kasussõ tihkõ tsia. Ku tahat, et tsiga saa terve, tulõ põrss tennüspäävä kõrras laudast vällä päävä kätte nõsta. Üteldi ka, et ku tsiga tennüspääväl päävä är näge, saava tuu suvi terädse rüä.

Saarõ Evar

 

Kagahii kikkasiint!
 

Märdikuu viimädse päävä olli hää lämmä ja kuuli, et mõtsa um viil siini tegünü. Lätsi kaema. Kahtli mud'oki:  jouluaig ussõ iin ja seene kasussõ mõtsan!
Kõndsõ kuusi ja kõivõ vaihõl – olliki kikkaseene! Peris praadi jao kor'ssi kokko. Kõrraga silmässi samblõ seen, et midägi helekõllast paistus ja päälegi läbi kumõra klaasi.

Maahavisatuhe vanaaigsõhe pudelihe oll' kasunu kikkasiin', suurõmb noist, miä minol korvin. Tuu imeas'a pidi külh kõgõ tävvega kodo tuuma ja tõisilõ näütämä. Pudõlidõ sisse om aost aiga villit egäsugumast loksuvat kraami ja meisterdedü laivamudelit – nüüd sis joudsõ luudus ka inemiisi tembõlõ perrä!

Mältoni Sirje