PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
MÄRGOTUS
INNEMBI
KIRÄ


 




Tossu Tilda  pajatusõ

Raadiot kullõman

Joulupuuïpäävä istsõva kats' Võromaa mõtsakülä memmekest tarõn lavva takan ja seivä verivorsti. Lavva nuka pääl mängse raadio. Ilosat joululaulu tull'. Sis lõppi laul är ja üts' miis' nakas' väega kõva helüga kõnõlõma. Raadio ütel', et Tal'na liinapää suuv' umalõ rahvalõ joulurahhu.

«Vai jummal', nii kõvva ei tohis tä külh kõnõlda, täl jo süä haigõ!» nakas' üts' memmekene murõhtama.

«Ma käänä raadio tassambas, vas't tä sis ei pingulda üle,» rahust' tõõnõ memmekene ja käänd' helünuppu.

Memmekeisil läts' õkva süä rauhalidsõmbas.
 

Pidolt kodominek'

Paar'kümmend aastakka tagasi tull' ütte Võromaa kuuli noorõpuulnõ direktor'. Koolipido aigu trehväs' tuu direktor' kogõmalda kullõma, kuis pois'kõsõ lubasi kodotii pääl lats'kõisi rünnädä. Direktri peläs', et peräkõrd juhtus midägi väega hullu. Ku pido läbi sai ja pidolisõ kodo naksi minemä, sääd' direktor' kah üten minemä – vähä takanpuul. Äkki jäie pois'kõisivägi saisma, nii et direktor' näile perrä jõud'. A mõtsavahe tii oll' pümme, kõrvalsaisjat joht es näe. Üts' pois'kõnõ kammand':

«Noh, nüüd olõssi õigõ aig!» Direktri tundsõ, et tälle tsusati midägi külmä peiu. Tuu oll' viinaputõl'! Pois'kõsõ märkse, et olõssi vaia julgust võtta…

Ku putõl' edesi es liigu, sai pois'kõsõ arvu, et midägi om väega viltu. Nä kaksi ku tuul' egäle poolõ lakja, uma kodo poolõ. Ja lats'kõsõki olli ammu jo kododõn.
 

Kats' ärisoonõga kalamiist

Võrun elli kats' kõvva kalamiist, Albert ja Juuljus. Juuljusõl oll' hää tüükotus ja istmisõ all autu. A Albertil jäl oll' puukuuri all vihmahussikasvandus, säält oll' egäl aol hää värskit hussõ võtta.

Üts'kõrd lätsi mehe jäl kalalõ. Albertil heräsi ärivaim ja tä ütel' Juuljusõlõ hussõ kotsilõ: «Ruubli tükk'!» Juuljus imeht' külh säänest sõbramehe ahnust, a mass' hussi ausahe kinni.

Ku Juuljus ja Albert kalasaagiga kodo olli jõudnu, ütel' Juuljus, et egä kilumeetri iist tulõ massa ruubli. Tuu oll' Albertile sääne pauk, et tä inämb kunagi sõbra käest rahha es tihka küssü.

__________________________________________
 

Ahuots likõs

Pernanõ pandnu tütrigu edimäst kõrda leibä kastma. «Kavva taad kasta tulõ?» küsse tütrik. «Kasta no niikavva, ku ahuots likõs lätt,» ütel' pernanõ ja läts' vällä. Lõunaaigu tull' tagasi ja näkk', et tütrik mütt iks rus'kidõga tainast, esi är reotunu nigu hirmsa. «Pai pernanõ, ma käü iks ahuotsa kumpaman, a olõ-i viil likõs lännü,» kaivas' tütrik. Pernanõ oll' kõnõlnu sõnnu säädin, et kastma piät niikavva, ku higu otsa iin vällä tulõ, a ull' tütrik es saa tuust arvu.
 

Võlss' võtõ

Ehitüsmalõva üliopilaisil kästi kolhuusi lehmäpaaritamisõ manu appi minnä. Pull' pidi õkva tuudama ja tudõngi kaiõ, et miä tan iks aigu viitä, tõmpsi lehmä maha ja kääni sällüle. Vanamiis' tull'gi pulliga, vangut' pääd ja ütel': «Latsõkõsõ, seo ei olõ nuss', seo om tapminõ!» 
 

Umbusklik vanamutt'

Paganamaalt peri tunnõt muusigamiis' läts' sõbraga Sõmmõrpalu puuti. Ussõ iin tull' vasta vanamutt'. Kai pikält miihi ja küsse: «Mis mehe ti olõti? Kas iks maamehe olõti?»

«Maamehe iks, kuis sis muidu!» kiti mehe vasta.

Vanamutt' es taha häste usku ja küsse edesi: «Kas ti iks eläjit ka piäti vai om teil kotun määnegi sapard'?»

Maas'ka Miili
 

Kuis mi Ringo rõõmust ilma jäi!

Suurõ S'aksa sõa aigu ellimi mi suurõh Vinneküläh. Ku esä sõtta är võeti, olle vanõmb veli joba sõarindel. Imäle jäi meid viis' last, kõgõ noorõmb olle ütsäaastaganõ. Meil oll' suur' pini Ringo, kiä püsü-üs kotoh, kõgõ käve är hattsaajah. Üts'päiv olle mi pois'kõnõ pini külä päält kätte saanu ja vinnas' hindä peräh nööri otsah kodo, hindäl pää tsilku higist. Imä ütel', et ooda, poiss', ja otsõ teräkoti, tsirbi, kääri ja jupikõsõ linast niiti. Kutsõ latsõ ka appi. Pannimi Ringo päädpiten kotti, pitsitimi köögiussõ vaihõlõ, et tä saassi-i purra ja imä võttõ Ringol muna maha. Tä oll' tuud innembigi tennü, põrsit ja oinit lõiganu. Noilõ pandõ iks kloroformi haava pääle, pinile panõ-õs tä midägi, et pini lakk esi uma haava.

Ku sis Ringo kotist pässi, pagõsi är üle tii mäe otsa, unnas' ja vingõ sääl.

A üüse oll' kodo tulnu, tahtsõ juvva ja süvvä. Perästpoolõ lää-äs kunagi inämb kotost kohegi. A kottõ või es nätä, kakkõ kõik' hambidõga katski. Tuudaigu käve pall'o santõ-korjajid, mugu ütli: «Podaite krista raadi». Ku mõni moro pääle tulle, Ringo purõ-õs inemist, a kotikõist raput' nii, et leeväpalakõsõ lintsi.

Rulli Roosi
 

Postipoiss'  Sull'a

Ütel talvõpääväl heräsi pernaanõ Liide Verska vallan Jaastrova külän tuu pääle, et äkki oll' väega vaiksõs jäänü. Kats' päivä Vinnemaa avaruisist rünnänü lumõtorm' oll' niisama äkki otsa saanu ku oll' alanu.

 Eelektrit muidogi es olõ. Et veidükenegi valgust saia, tekk' pernaanõ pliidi ala tulõ. Vana Semmeni varutu tõrvassõ lätsi praginal palama.

Valgust ja lämmind sai, a vana Semmeni hindä oll' gripp' maaha murdnu – vanamiis' köhisi ja sonisi. Kraadiklaas' tükse õks tuu viimädse 42 kraadi pääle. Ka pernaanõ tundsõ, et tõbi om tedägi üles löüdnü, kõik' iho vallu täüs.

Kost api saia? Külän kõnõtraati ei olõ, buss' ei käü, posti ei tuvva. Küllä olli jäänü õnnõ ütsigu vanainemise, kiä oodi umma surma. Ka seost perrest olli noorõ Verskahe lännü ja sinnä ilosa maja ehitänü.

A vana taha-õs näide mano elämä minnä: rassõ, või ku rassõ olle maaha jättä ummi kässiga ehitet elämine! Kuis vanast oll' külän rahvast pall'o, näide valgõn avaran talotarõn peeti egä keväjä paabapraas'nikku...

Välän, uma kuudi man nakas' pini haukma. Ku vannol vana krants' ärä kuuli, olle väümiis' Viktor kikin kõrvu ja rõngan hannaga Lääne-Tsiberi laika näile seldsis toonu.

Sull'a oll' hää sõbralik pini, õnnõ nigu valla pässi, nii olle Verskan. Liidel halgaht' hää mõtõ...

Hummuku inne valgõt kuuld' Viktor', kuis timä pini välän hauk. Rõõmsa Sull'a hüpäs' peremehe najalõ üles ja Viktor' näkk' verevä lehviga kaalarihma külen kirja. Abi jõudsõ õigõ ao pääle, teno Sull'alõ!

Kalkuni Ago
 

Pini hand ja kassi saba

Ruitlasõ Olavi, mõtlõja

Näeti, ots' Võrogi hindäle joba tunnuslausõkõist. Konkurss' tettü ja kats' lausõt: «Võru - armas ja avatud» ni «Leiad, mida otsid», saiva 2000 kruuni preemiät kah! Nojah, edimäne om kats' tähemärki lühemb kah ku hirmkallis «Welcome to Estonia», säändse iist õks miljonni ei küsü!

Mul om Võro valitsõjidõ peräst piso kurb miil'. Et nä nigu poolõtoobidsõ kadajasakslasõ võõrast jumalat kummardasõ ja ummi silmäklappõ takast ei näe, et põhjusõ, mille Võrro küllä tulla, timäst luku pitä ja mille timä mano õks ja jäl tagasi tulla, omma timä man tävveste olõman. Parla ütle õnnõ, et Wõro Kommerdsi - «Võro - uma ja hää» om «armsast ja avatust» kats' puul' pääd pikemb. Ku ma esi olõssi Võro liin ja mul olõssi pehme mänguas'a vai naasõ üsä sugunõ «armas ja avatu» tunnuslausõ, lasõssi ma hinnäst turvasäädmide virma Hotronic ruumõn maaha, nigu suur'ärimiis' Eesma Andres ilda aigu tuud tekk'.

Võrol om uma kiil' ja kultuur', minktaolist Eestimaa muil kotussil pakku ei olõ! Ku liinavalitsus uma näoga lausõ asõmõl liinalõ sitta kaala määr', tulõ api otsi keerulidsembist lahenduisist. Võro haigõmaja (kost ajjõ ärävuul parhilla kipõmb ku Võhandu jõgi) võissi nüüd olla edimäne maailma aoluun ja naada ajuopõrats'uunõ tegemä. Kõgõpäält lõikami liinavalitsusõ ümbre, sõs maavalitsusõ, sõs võissi nakada teenüst välläpoolõ pakma: ResPublica, Rehvormieräkund, ildamba Bushi administrats'uun', Pepu-Jackson, Beckham, Rooma Paavst'!

Sõs saa Võrost vahtsõnõ Monaco ja egä viimäne ku suurõ ilma pasakott' and hindäst viimädse, et kõrd elon siiä saia!

Umal aol saisõ Tarto ja Lembitü uulidsa nuka pääl rohilidsõs võõbat plankaid, kohe pääle oll' tsirgõldõt vas't terve Võro aoluu edimäne krahviti. Tuu oll' üte punkari, nimme täpsäle ei mäledä, luulõtus, ja kolmõ rita säält ma mäledä:

võro liin om ilma naba
pinil om hand
ja kassil om saba

Ma ei naka umalt puult lausõt pakma - sjoo plangu päält võet om liiga keniaalnõ, et alla kümne-katõkümne miljonni krooni massumasja papi iist parõmbat saassi.

Sjoo omgi lihtsä ja armsa Võro lausidõ kuning, seoga saassimi egävedses valla väikus olõmisõ alaväärsüskompleksist ja ku olõssi mu tetä, sõs pääle kõgõ muu saassi seo autorist järg'mäne Võro liinapää.