PÄÄLEHT
UUDISSÕ
MÄRGOTUS
INNEMBI
KERGÜSI
KIRÄQ


 


 

90-aastanõ om mõtsatüün viil kõva

Silmä Sandri
s
ilmaonu@hotmail.com 

Orava valla Luuska küla miis' Sinisaarõ Tepo (Stepan) sai vahtsõaastakuu 7. pääväl 90-aastadsõs. Kats' ilmasõta üle elanü miis' võissi koton aho pääl istu, a Tepo juusk ringi nigu nuur' poiss'.

Kõik' miis'suku sugulasõ õkva pelgäse Tepo poolõ minekit, kõnõlõs timä tütretütre miis', talopidäjä Rüütle Janno. «Edimäne asi, midä tä tege – sund' meid mõtsa tüüle!» muhelõs Rüütle. «Tepo esi käü egä päiv mõtsan, kaes maahasadanu puu är ja saat meid nädälilõpul noid üles korjama.»

Rüütle Janno jõvva-i är imehtä Tepo võhma: viil paar' aastakka tagasi oll' täl, katõ-meetridsel mehel, tükk' tegemist, et vana teedaga mõtsatüül sammu pitä. Tepo tunnistas esiki, et om elopääva tüü perrä ull' olnu. Katõssa kuud inne Edimäst ilmasõta Pitalovan sündünü miis' panti joba säidsmeaastadsõlt karja. Kar'apois'kõsõ põlv' om täl tähelepannu väärt viil tuu poolõst, et õkva sis tekk' tä uma edimädse ja viimädse pläro: pruuvsõ lepälehte suidsuta.

Pääle revoluts'uuni kolisi Sinisaari pere är Meremäele. Kaalakandjas saanu Tepo käve tallõn sulatsõs. Tüü olõ-õs joht kerge, a miis' es hädäldä sukugi. Tä ütles, et Eesti-aigu suladsõpalgaga nälgä es jää. Orava valda trehväs' miis' tuuperäst, et tulle sinnä kodoväüst. Lugu esi oll' sääne: 1932. aastagal võtt' tä üten tõisi miihiga Obinitsan üte tarõ palkõs vallalõ, tõi Luuska küllä ja pand' sääl kokko. Miis' es tiiäki, et ütessä aastat ildapa lätt tä es' sinnäsamma tarrõ kodoväüst. A nii juhtu ja õkvalt inne Tõist ilmasõta pand' vallaammõt'nik tä Erikaga paari.

Päält ilmasõta nakas' Tepo raudtiivahis, kos täl tull' egä üü kümme kilomeetrit liini läbi kävvü. A päivä… ehit' Tepo ker'kot. 1949. aastal naas' Obinitsa rahvas ehitämä hindäle õigõusu ker'kot. Meremäelt tuudi kokko Tsiberihe kiudutõduidõ tarõ ja ker'koehitüs läts' vallalõ. Võimu seod es sekä ja kogo tüü teivä inemise esi.

«Mu naabritalon om es'ki parhillanõ Vinnemaa patriarh Aleksius üüd olnu ja ma olõ timäga juttu ajanu,» om Tepo uhkõ. «Ja Obinitsa kerik om ainomanõ, miä om nõvvokogodõ aigu Eestin ehitet.» Nika ku viimädse aoni läts' miis' egäl tõsõl puul'pääval, ku ker'kon oll' jumalateenistüs, Obinitsa ker'kohe. A parhilla tunnistas Tepo, et inämb ei julgu tä nii pikkä tiid ütsindä ette võtta ja tedä sõidutasõ väümehe.

Kukki Tepo tervüs om nakanu viimädsel aol logisõma ja lugõmisõs piät tä es'ki prilli vällä ots'ma, tunnõ-i kats' ilmasõta üle elanü miis' hinnäst viil väega vanalt. «Pends'onääre jõulupidol olli ma kõgõ vanõmb, a Hirve Evald om minost külän viil vanõmb,» ütles tä lustligult.

 

Ts'ura tegevä seto punki

Linnamäe Lauri
lauri@umaleht.ee

Neli Verska koolits'urra pandva seto rahvalaulõ umma stiili ümbre, et märdsin päsedä Põlvan rahvamuusigatüütlüs festivaalil suurõ lava pääle.

«Tiimi laulõ pungimbast,» selet' 13-aastanõ bassi-mängjä Viskari Jaanus. «Midägi pehmebät om iks viil kah plaan' tetä. Mõttit om pall'o, vajja om õnnõ är tetä.»

Pääle bassimehe Jaanussõ omma andsamblih viil lõõdsatõmbaja Linnussõ Artur (14), trummilüüjä Puurmaa Heimar (15) ja kitramängjä Vabarna Jalmar (16).

Muusigakoolih op'nu ts'ura pandsõ ütte andsamblihe kokko Priksi Kristjan, kiä om lõpõtanu Villändi kultuurikooli levimuusiga eriala ja om esi mäng'nü katõh andsamblih, miä omma võitnu festivaali. «Aasta tahtnu viil Priksi Kristjaniga tetä, edesi sis esi,» ütel' Vabarna Jalmar, kuulsa lauluimä Vabarna Anne latsõlats'.

«Puuïpühä tulõ oppaja [Priksi Kristjan], sis kaemi jälki vahtsit pallo,» lubasi Jaanus. Oppajat nägevä ts'ura kõrra kuuh, pillihar'otamisõ tegevä inämbüisi esi. «Kuul', sport', muusigakuul' omma viil kah, a voori nädälih teemi iks umma har'otust kah,» kõnõl' Jalmar. «Kidra, klavõr', karmoska, akordion'; bassi ja trummi vas't naka-i lugõmagi,» lugi tä üles, määndsist muusigariistust tä jaku saa. Ku näil õkva inne pito Põlvan trummilüüjä uutmalda är läts', tsusati bassimängjäle trummipulga peio, külä päält otsiti kipõlt tõnõ miis' bassi taadõ ja opati toolõ üte õdaguga kõik' luu selgest. Uma laulu mängiti kah lava päält maaha, õnnõ trummimiis' om pääle tuud vällä vaeldõdu.

Ummi pallo om pois'kõisil parhilla viil ette mängi viis', har'otanu omma nä minevä aastaga maikuust. «Tahtminõ oll' jo ammuki, a es olõ tegijit,» tunnist' Jaanus. Miä sõbra ts'urrõ muusigu-elost mõtlõsõ, nä esi ei tiiä. «Poisi tii ei tuu kotussõ päält suudki valla, a tütrigu tulõva iks kitmä vaihtõpääl,» märkse Jalmar.

 

Kas vahtsõnõ luud pühk´ häste?

Riitsaarõ Laine

Ei saa mitte vakka olla, süä õkva kripõldas ja sund' sulõpääd kätte võtma, et tiidä anda tõisilõgi, kuis Tsolgo seldsimajan taa vahtsõnõ aasta küll tulï.

Ilotulõstik oll' torrõ, paukõ oll' peris kõvastõ – uma nelä tuhandõ iist. Ja rahvast oll' ka pall'o välän, ku mi peräle jõudsõmi. Kiä meid är tundsõva, soovõva iks meile hääd vahtsõt aastat ja tuud teivä es'ki peris võõra. Noorõ inemise olli vahtsõl aastal hää tujo seen ja tulli küsümä, et kiä ti olõti. Ütli kõigilõ, et olõmi paikligu ja tullimi iks kotost vällä kaema, miä uman rahvamajan uma rahvas ka tege.

Tunniga näkk' sada imeht

A oh imeht külh, midä pidi viil ummi silmiga är nägemä üteainu tunni joosul! Kõgõpäält tull' koritoorin pido kõrraldaja käest lupa küssü, kas meid iks sisse ka nigu kaema lubatas ja kas üte tandsu ka võimi keeruta. Üteldi lahkõlt, et saati es'ki püüne ette istmisõ kotussõ. A istu mi es tahaki, selle et püüne pääl oll' sääne bänd', kats' miist ja üts' naanõ, kiä rööge nii kõvva mikrohvonnõ sisse, et pakõ är vällä vai panõ kõrva karmanni.

Tands'misõst es tulõ ka midägi vällä. Noorõ röögevä, vehklivä kässi ja jalgoga, sattõva meile säl'gä, sõkõva müüdä varbit, es häbendä nä midägi, mugu mus'otiva ja murdsõva üts'tõist tandsupõrmandu pääl. Nä olli nigu takja puntran – kon oll' kolm tükkü kuun, kon oll' neli. Sis karas' üts' nuur' miis' jalgoga söögilavva pääle ja edesi püüne pääle noid mikrohvonnõ murdma, hindäl oll' karvanõ talvõlunt' pään. Vast' iks tuuperäst, et muusiga täl kõrvu pääst är ei ajassi. A ku tä säält püüne päält lõpus alla aeti, rüüke tä keset tandsupõrmandut. Tuu oll' kül hinnäst üle mõistusõ täüs laknu.

Ütli mehele, et läämi kaemi mi kah baari, et ma tii sullõ midägi vällä, iks vahtsõnõ aasta jo. A ku koritoori jõudsõmi, pesti sääl ütte kohalikku miist jalaga. Ku tä oll' pikäle maan, sõs visati tõsõst ruumist mi jalgu ette akordion', õkva vasta põrmandut nigu müräti! Sõs visati miis' ussõst vällä asfaldi pääle ja jalaga virotõdi tuu pill' ka takan ussõst vällä uulidsa pääle.

Sõs tormas' üts' võõras pikk' poiss' ussõst sisse, vehke väega kässiga, et tulõ viil anda. Võtimi ruttu uma jopõ säl'gä ja pagõsimi õkva kodo. Või tuud hirmsat aasta algust, midä olõ-i siin majan kül varõmp olnu. Kül oll' iks ilosit vahtsõ aasta pidosid  õnnõ  sõprusõn ja alasi nal'aga poolõs. Inemise kõnõli, et mineväaastanõ pido pidi ka niisama hull olõma.

Uma inemise pühiti är       

Vanasõna ütles, et vahtsõnõ luud pühk häste, a siin om kül sääne pido kõik' paikligu inemise är minemä pühk'nü. Uma taha-i võõridõ nuuriga pusklõma minnä.

Rahvamaja piäsi olõma rohkõmp ummi inemiisi perrä. Piä viis' aastat kävemi sääl egä nädäli kõrra kuun laulman ja tands'man, nika ku elomurrõ inämb kokko saia es lupa. A nüüd kuuli es'ki, et rahvamajan olli ette jäänü mi kangakudamisõ peele ja nuu olli kästü är minemä viiä. Hoobis ala anda ka iks ei või, niikavva tulõ võidõlda, ku vanajummal' meile kõigilõ naid elopäivi jaga.