PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
MÄRGOTUS
KERGÜSI
KIRÄ

 
       



 

Lokulaud

Vanast, ku mobiiltelehvonnõ viil es olõ, kutsuti rahvast kokku lokulüümisega. Puu-aignõ lokulaud tetti kuusõpuust, kuusõl oll' kõgõ parõmb kõla. Tuu riputõdi katõ kablaga kohegi üles. Lokku lüüdi kõost vai tammõst vasaraga. Olli olõman esiki kokkolepitü lüümisetakti, minkast egäüts' midägi tähend'. Ku palakahi valla pässi, lüüdi muiduki kah lokku.

1930-ndil naati ammõtlikult kõnõlama, et egä talo man piät olõma hädäkell palamisõst teedä andmisõs. Tuust pääle om meil tarvitõt ravvast lokulaudu. Kõgõ harilikumb oll' traadiga ülesriputõt adratald. Hädäkellä lüüdi lindipoldi vai vasaraga. A kõgõ parõmbidõ helisäs veoautu tsõõri velg', ku tuu om kellä muudu üles riputõt. Ütte säänest võisõ viil mineväaasta nätä Kaikal Juudinurmõ talu lauda kaardõ külen. Hää, et tuud olõ-i tulnu kunagi tõsidsõ hädä peräst lüvvä.

Saarõ Evar

 

Kagahii kelku!

Võro liina pääl või talvõl nätä tsõõrõga soomõ kelku. Kelgu umanikul Ojamäe Kunol (54) om sääne närvihaigus, et valitsõ-i häste ummi ihuliikmit. Suvõl liigus tä keppi appi võtmalda, a talvõl nilbõ pääl om kimmäst tukõ vaia. «Noorõst pääst nühke harilikku soomõ kelku uulitsidõ liiva pääl ja märkse, et olõssi vaia tsõõri ala panda,» kõnõlõs Kuno: «Peräkõrd Ühisabi kaudu saigi vällämaalt säändse. Omma jo viil hariligu tsõõrõga käümistoe, a noidõga läät õkva pikäle, ku veidikesegi kallakut om.»

Kelk-käru om matal' ja taha saat ka turukoti üten võtta. Üts' sääne kelk om Kunol jo är  varastõt. Seod kelku om kah kõrra varastõt, a kiäki hää ine-mine löüd' järve veerest üles. Poodiussõ iin ei saa kelku kõgõ lukku panda ja vaihõl tegevä pois'kõsõ tuudki pättüst, et sõitva kelgu tõsõlõ poolõ uulitsat. Tuust nä arvu ei saa, et umanik sõida-i taaga lõbu peräst, timä jaos om nilbõ uulidsa pääl kelgulõ perrä minemine hirmsa vaiv.

Saarõ Evar