PÄÄLEHT
UUDISSÕ
MÄRGOTUS
INNEMBI
PERÄMÄNE KÜLG
KIRÄQ


 


 

Sae Evald: ku tahat, et midägi selges saa, piät käe mulladsõs tegemä


Paganamaalt peri humanitaartiidläne Sae Evald (91) om katõ ilmasõa vaihõl puul’ ilma läbi rännänü, op’nu Tartu ülikoolin õigus- ja usutiidüst, tennü eksämit koguni troopika-arstitiidüsen – tuuperäst, et elutiil võimaligult pall’u teedä saia.

«Teemi tiid, mul om kapin mett ja leibä kah!» – seo om võrukõsõst usutiidüse prohvesri tere. Kõnõlõmi säitsmekümne-keele-mehega seokõrd immist ja suur’miihist.

«Mu kats’ vanaimmä omma tugõva olnu. Esäimä opas’ mullõ lõunaeestikiilse lauluraamadu pähä inne, ku ma sai kolmõaastadsõs. Seo oll’ suur’ tegemine: tä jäi pümmes, õnnõ kuuld’ minnu. Tä opas’ mu kõnõlõma, tahtsõ poisiga juttu aia. Ja imäimä opas’ mullõ lauluviisi ja pillimängu. Imä-hellüst sai ma kolmõ naasõ käest: imä ja katõ vanaimä. A nä olli targa naasõ, märguti, et las poiss’ kõrvõtas pliidi veeren näpu, sis tiid, miä taa tulinõ raud om. Nä es naka hellitämä, a koskil ujan är uppu kah es lasõ. Silm oll’ iks pääl – lats’ om jo rummal’. Poiss’ kah viil – tähendäs, tütär’latsõst neli aastat maan. Tütär’lats’ opp esi, a pois’kõist piät oppama.»

A vähämbält maal om kõik’ iks edesi naisi olgõ pääl?



Sae Evaldi latsõpõlvõkotun Paganamaal käve pall´u tunnõtuid inemiisi: Visnapuu Henrikust Tõnissoni Jaanini vällä. Tootseni Jaani pilt

Tävveligult naisi käen. Ma näi tuud Vabadussõast, tähendäs latsõpõlvõst pääle. A olõ-i õnnõ lännü kõrda opada miist sünnütämä. Om uurit, a ei midägi... (naard). Eesti naisilõ jääs iks ülesannõ miihile mõistus päähä panda, et iks kõlbati essis külh ja et om väega hää, et perekunnan om üts’ «miis’», umahindä miis’, mitte lainat miis’ ütes kõrras latsõsaamisõs, peris uma, nigu uma jalgratas, uma hopõn’. Tuud omma imä õks tütriile opanu.

Vähä olõs tuust, ku mi püvväs lõvisid ja saas lõvi õnnõ koolnult kätte, lõvvi om jo vajja eläjäaida kah, vajja om elävät lõvvi. Ka naanõ tiid, et elun miis’ om parõmb ku koolnu miis’. Tä pinguda-i, pitsidä-i miist peris kuivas, lask mehel ellä. Täl om umahindä miis’, tä kand timä iist huult. Miis’ ei olõ tälle kutsik, tä om elämise avitaja, tä om tälle relv kah, tä om käepikendüs, tä om armastus.

Miihi piät karastama, et nä iks mehe olõssi. A imä karasta-i hinnäst, imä elu om kõgõ nii kipõ ku vähägi võimalik. Kõgõpäält joodikidõ siäst löüdä miis’, kiä olõ-i joodik, seo om suur’ tegemine. Eesti naasõ kannatasõ uhkusõ peräst vällä vähämbä palga. A olõ-i vaia pelädä, revuluts’uuni nä tegemä ei nakka.

Su ümbre om elun olnu ka väegadõ pall’u suur’miihi. Olõt näist iinkuiu võtnu?

Ma olli väega kehv iinkuiõ kaeja, edeni päämädselt esi. Masingu Uku näütüses es võta must iinkuiu ega mina timäst. Mi uursõmi algkiili, vanna aoluku. Jaotimi Vana-Idamaa poolõs – et ei olõs kõrdamist. Masinguga om meil kolm aastat vaiht. Olõmi üts’ põlv’kund ja mõlõmba maapoisi. Meil oll’ huvi minevigu vasta, selle et tulõvik oll’ hämmär’. Ja ku sa mõista-i tagasi kaia, sis mõista-i sa ka midägi tulõvikust arvada. Sis olõt nigu tsiapõrss tulõvigu iin – sinnu tougatas ja lähät mugu õnnõ.

Ku tahat määndsengi as’an selgüst saia, piät käe mulladsõs tegemä. Ku tii-i, sis olõ-i sa aidnik egä põllumiis’, olõt potipõllumiis’. Ku potitiidläne tege pottõ, saa tä külh midägi olla, a kiä õnnõ tõisi pottõ kirjeldäs, olõ-i tiidläne.

Kingas sul viil elun kokkuputmist om olnu: tiidläisi, muusigamiihi, kiränikkõga?

Mu keskkooli muusigaoppaja oll’ Visnapuu Eduard, Henriku vanõmb veli. Sis ma trehvsi kõrraga muusigamiihi ja kiränikke hulka. Visnapuu püüdsevä meil järvist vähki ja ellivä mi man, mu kotun Paganamaal. Tan käve ka Vahtra Jaan, maalimiis’. Mu latsõpõlvõn oll’ sändsit inemiisi kõik’ aig mu ümbre ja egäüts’ tahtsõ, et sa opissi. Kuis tuu inemise-armastus tuul aol nii suur’ oll’? Sis tahtsõ egä prohvesri ülikoolin, et timä loengit kullõldas, täl oll’ midägi üldä, midä tä es olõ joudnu viil trükki anda. Parhilla om punktõsüsteem’ ja kõik’ lätt väega kuivalt.

Keskkoolitiid käve ma nädälin kõrra jalgrattaga. Pühäpäävä tõi Võrult süüki üten ja tii läts’ Sännäst müüdä. Tan Pärlijõõ veeren suvitiva joba varakeväjäst Underi Mari ja Adsoni Artur. Nä saadiva mõnikõrd mukka posti, ku mõni rassõmb asi oll’ posti panda. Ega Mari midägi es oppa, a Adson oll’ pedagoogi muudu. Kas olõt midägi kirutanu, poiss’? Ma ütli, et olõ proosamiis’.

Kas Tammsaarõga olõt ka kokku putnu?

Ku üliopilanõ olli. Ollimi üten selts’kunnan, kats’ vaiksõt mehekest, tõsõ larmassi ja laulsõ Õllõpruuljat. Mi istõmi ja aimi umavaihõl rahuligult juttu. Tä ütel’, et romaanõga nakas lõpp tulõma ja leibä om vaia. Tä tahtsõ ülikoolist ütte väikut romaani kiruta ja pallõl’, et ma tälle üliopilaisi sõnavarra korjanu. Nojaa, ma korssi, a surm tull’ täl – ja hää oll’, et tull’ – ega Vinne võim ei olõs timäga häste ümbre käünü.

Tammsaarõ olõ-õs leplik, ümbre sõrmõ käändä miis’. Olõs julgõolõku är hiidütänü: tä oll’ hää vinne keelega, vinne haridusõ saanu, Kaukaasian elänü. A ütine tüü läts’ nurja.

Olõt olnu tutva ka korgidõ riigimiihiga?

Edimäne riigimehe-kuju oll’ mu jaos Tõnissoni Jaan. Timä oll’ seo Eesti riigi luuja, miä oll’ üle vallavanõmba-mõtlõmisõ tasõmõst. Tõnissonilõ miildü, ku tä Läti piiri veeren valimispropagandat tekk’, mi man üüd olla. Võru ja Tartu jäivä kavvõs. Säältkandist sai tä kõvastõ helüsid. Sääl oll’ säänest rahvast, kiä olli joba latsõpõlvõst, immi-essi-aost Postimiist lugõnu.

Tõsõ riigimehe kuju otsa kopõrdi, ku olli aotiinjä-sõtur’. Laidoner tahtsõ kasvata vahtsit ohvitsiirõ, inglüse keele mõistjit, ja kõrrald’ tuuperäst keskkoolipoisõlõ inglüskiilside kirätükke võistluisi. Makki kirudi. Ku ma aotiinjäs lätsi, oll’ mul joba silm pääl. Ma olli suvõl kats’ nädälit Oru lossin vai Tuumpääl vaht’kunnaülembäs. Sis ma opõ Laidonerri tundma. Saman tarõn olõminõ, kullõt timä kõnnit päält, tä aja sukka juttu, juu tiid...

A Pätsi Konstantin tahtsõ kõgõ tiid moosiga juvva, tä oll’ suur’ magusasõbõr. Palugamuus’ pidi kõgõ olõma, ku määnestki lihha oll’.

Juudi mustiga ja maasiga tiid. Ma kah jõi muiduki, a olõssi inämb kohvi tahtnu.

Minkast lossin kõnõldi?

Ku parhilla vaiõldas ja kaubõldas pall’u, sis tuudaigu tetti õnnõ otsussit. Säänest asja kah tuudaigu es olõ, et näütüses määnegi säädüsetundja ütles, et tohe-i valimisliitõ keeldä, tuu om põhisäädüse vasta. Põhisäädüsen kahelda es, ka sis, ku Pätsul tull’ tuu vaiknõ aig. Vaiknõ aig tull’ tuuperäst, et tä es taha Hitleri vaimu siin lakja laota. Tä tekk’ tuud, et Hitlerit tagasi hoita, et Hitler es saanu meid purra. A täl olõ-s võimu Vinnemaa üle. Tegeligult toet’ Vinnemaad ka Ameerika. Ütisriike tiidläse olli väega vinnesõbraligu, arõndiva Sverdlovskin kaivanduisi.

Nä vas’t peivä Vinnemaad tuudaigu viil nõrgas?

Nõrgas, vai usksõ, midä kõnõldi. Olõ-i ilman kergeuskligumbit rahvit ku inglasõ ja ameeriklasõ. Kae, ku pall’u petissit sääl eläs!

Sääl eletäs petmisega är. Olõ-i joht nii, et Ameeriga miljardär om saanu rikkas tuu iist, et täl om kongi klaasi all müts, mingas tä käve, ku viil aolehepoiss’ oll’. Et sai lehe päält penni ja parhilla om miljardär’.

Seod olõ-i olnu, kõik’ om rahva käest vällä petet. Kapitalism om sammamuudu petis ku kommunism. Üts’ varastas su tagakarmani tühäs, tõnõ puukarmani.

Kiä omma su meelest maailma suur’mehe?

Jeesus om, Buddha om – nimä omma vaidlõmalda. Tõisi üle võimi vaiõlda.

Mu meelest omma kõik’ pääle mu suur’mehe, selle et ma olõ kõiki käest oppi saanu.

Neo suur’mehe tegevä iks nii, et näidega saa kokku saia. Nä tahtva meile midägi anda, nä ei olõ säändse, kinkalõ kõik’aig midägi andas. Nä võiva väega lihtsäle ellä, kokkuhoitligult, a taha-i kedägi niisama är saata. Vot seo om suur’miihi hädä!

Nii et ku mi kujutami ellu ku ruumi, sis tulõ meil lugupidämine noidõ pääsläisi vasta, kiä mõistva ruumin linnada, kinkal om säänest lindu.

Küsse Tootseni Jaan