|
Aurora kaptõni sokujaht’
Kalkuni Ago
Karisillast umbõs puul’
kilomeetrit Verska poolõ tii viirde jääs suur’ jürre
kivi. Rändrahn om kaitsõ ala võet ja silt’ mano pant,
kost või lukõ, et tegemist om Karisilla kiviga. Ma esi
kutsu kivvi Kaptõnikivis.
Ma olli tuukõrd Verska
jahisekts’ooni esimiis’ ja saiõ korõmbidõ ülembüisi
käest kõva käso Aurora kaptõnilõ sokujaht’ kõrralda. Ja
olkõ nii, et miis’ õks eläjät nännü ja pauku kah tetä
saanu.
Kaptõn’ ajasi Verska
sovhoosilõ ja mõtsamajandilõ Leningradi tehassõst ilma
jaotuskavalda ekskavaatorrõ vällä – tiidäki vinne värk’
– tuuperäst tedä hinnatigi.
Juri Ivani poig Fjodorov
olle kirglik jahimiis’. Verskalõ olle näil ehitet uhkõ
tornõga suvila, kohe saiõ Leningradist laiva päält
maapakku pagõda. Kaptõni esä, edimädse järgu kaptõn’
Fjodorovi Ivan (1893-1964) olle Poloda nulgast
Rääsolaanõ küläst peri seto poiss’ Ivvo, kiä
15-aastadsõlt Peterburki õnnõ ots’ma rännäs’.
Ma otsõ sõs üte ilosa, suuri
sarviga julgõ soku Tõllimäe võsost üles ja hoitsõ
tulõvadsõ jahi jaos. Ütel ilosal juulikuu õdagul veigi
ma kaptõni posits’oonilõ ja pandsõ suurõ kivi pääle
istma. Päävätsõõr’ nakas’ mõtsalatvu taadõ vaoma.
Väikene tuulõkõnõ es lasõ kiholaisil toimõnda. Nii mi
istsõmi ja uutsõmi.
A kaptõnil olle ka tõnõ
kirg’. Tuu olle kirg’ piiretüse perrä. Viimäne olle
lapigu plas’kuga kõgõ üten. Varsti saiõgi plas’ku tühäs.
Sis nakassi jahimiist uni ja köhä vaivama. Ma es lupa
täl köhhi ega norsada, minkpääle miis’ minnu sadistis
sõimas’.
Äkki jalut’ki kraaviperve
müüdä uhkõ sokk vällä, ummi valduisi üle kaema. Kaptõn’
põrut’ optilidsõ tsihikuga Barsist paugu saisva eläjä
poolõ. Kolm kuuli lätsi joba juuskvalõ eläjäle – kõik’
müüdä! Miä sa tiit, sokk maaha es jää, a tõnõ minek’
olle külh. Sokk es jõvva mõtsan säänest häbemäldä asja
är hauku.
Ma magasi üü väega rahulda
ja hummogu inne kikast ja koitu olli ütsindä tutva kivi
var’on. Kedägi kraaviperve pääle es ilmu. Äkki kuuli, et
üts’ ull’ nakas’ kirvõga haku ragoma, õks prauhh ja
prauhh! Hiilse sõs tassakõisi ligembäle ja – oh imeht!
– eeläskine sokk pusksõ kuiva kadajat! Läts’ neli-viis’
meetrit tagasi ja sõs virut’ sarviga paugu kuivalõ
kadajalõ, miä vasta vedrut’. Inne pauku näkk’ sokk mu
är, a miä sa iks tiit, ku kõik’ neli jalga õhun omma!
Tuu hüpe jäigi täl elo viimädses. Veie sõs massa ja
lihapordsu kaptõnilõ.
7. novvembril saiõ ristlõja
päält kaardi, kos minnu Suurõ Oktoobrirevoluts’ooni
aastapäävä puhul väega lämmält õnnitlõdi. Aadrõs’ olle:
Eesti, Värska, sm Ago Tarhun, a peräle kaart’ jõudsõ.
Nüüd om kaptõn’ koolnu ja
matõtu Peterburki, kavvõdahe ummi esivanõmbidõ
matussist.
Spordipreemijit andas egäleütele jaokaupa!
Ruitlasõ Olavi,
elotüütegijä
Vabariigi aastapääväga olõmi nüüd
ütelpuul! Rüütli kutsõ särävämbä inemise umalõ
vastavõtulõ ja mul jälki hädä – es olõ vas’t küländ
särräv.
Egäljuhul mu post’kastin kutsõt es olõ.
Ei tiiä, ku helksäväs piät saama?
Piä vahtsõl aastal hinnäst vas’t
kõrraligult läük’mä saama, inne ku presitendi vana
tündsägu silmä...
Märtini Marko om küländ helksäv, timä
oll’ kutsut. A miis’ es viisi kohalõ minnä. Ma olõ
mõtõlnu, et miä täl kuramusõl vika, et sääne and’sak,
pirdsutas kõikiga, om aokirändüse vasta jämme...
Ja vällä mõtli – rallimiihi seen om kõva
tuu, kiä tõisist kipõmbalt är lõpõtas.
A ti kujotagõ Märtini köölfrendi vai
pruuti vai kinkaga tä kokko eläs: ku miis’ õks nii kipõ
lõpuga om, ei saa naanõ üüse kõrvugi lämmäs, inne ku
Märtin-poiss’ joba finišin om. Miä mehekesel muud üle
jääs, ku hüristä ja viristä. Kas piät sõs halva mängu
man hääd näko tegemä?
Üts’ miis’ om naisi jaos viil suurõmbas
nuhtlusõs – s’akslanõ Schumacher om Märtinist piä kats’
kõrda kipõmb veli!
Ku sääne naasõst üle käü, jääs toolõ
kõgõ rohkõmb muljõ, et vas’t tuul’ om aknõ vallalõ
tõuganu!
Parts’-poiss’ jagasi elotüüpreemijid. Ja
kae! Märtin-poiss’ kah nimekirän ja Šmigun ja
Värnik-poiss’.
Kuigina varravõitu andas sjood
elotüürahha. Elotüüpreemiä ütles mullõ, et elo nakkas
ütelepoolõ saama ja tüü kõik’ joba tettü ja sõs võta
raha vasta.
Nüüd andas Märtin-poisilõ elotüü iist
kätte, nigu nakassi miis’ maha lõppõma. Ega tuu kipõ
lõpõtamisõ peräst viil är ei koolõ joht, ma mõtlõ.
Kikul kah elotüü iist sadaviis’kümmend
tuhat, tiiä-i, kas kah nakas är minemä? Sjoo aasta mullõ
tunnus jah, et nigu vedä kül jalgu perän...
Näütüses Värnik-poiss’ sai kah preemiä,
eläs uma pornobellenovaga õnnõlikku ello edesi, a ütel
pääväl juu hinnäst ullis ja tapp uma odaga paar’
kohtunikku är! Kas tä sis piät raha tagasi masma? Õigõ
olõssi!
Ausi Laurilõ, toolõ, kinkalõ roolijoodik
otsa sõitsõ, anti postuumsõlt kolmsada tuhat. Sjooga olõ
ma peri – mehekese vasta näütäs sääne asi lugupidämist.
Ja Ausil jakkus sjood kolmõsata tuhandõt
pall’o kavvõmbas ku näütüses laristajal Märtinil. Segäne
ei mõista sõitagi, lahk massinat ja mõlk’, paras
autukuuli saata!
Tossu Tilda pajatusõ
Pupitiätri
Umal aol ehitedi Võro miilidsämaja vasta
õllõput’ka, midä rahvas nakas’ kutsma nukutiatris.
Kaupmehe – tuu oll’ naistõravas – priinimi oll’gi Nukk.
A tuun es olõ uba.
Sääne nimi oll’ õllõput’kal tuuperäst,
et tii päält olliva nätä juujidõ ülemidse kihäosa
õllõkruusõ takan, õkva nigu pupi tiätrin!
Ku õdagukooli direktri umast kotost
müüdä Kreutzwaldi uulitsat kooli poolõ läts’, kuuldsõ
tä, kuis nukutiätrist tälle perrä hõiguti: «Mi põra ei
saa, a mi läämi tõistõ tunni!»
Varas rahakoti man
Suurõn liinaasutusõn naksi varga käümä
ja egäsugutsit asju, päämädselt rahha, varastama.
Passiti pääle külh, a kätte es saia. Pääleki oll’ majan
mitu väikut asutust ja rahvast käve pall’o.
All ussõ man istsõ tüülepalgat valvur’.
Tuu miis’ kinnüt’ jumalakeeli, et timä olõ-i joht nännü
ega kuulnu midägi kahtlast. A vargus häitsi edesi.
Peräkõrd pidi suurõ asutusõ direktri
valvuri ammõtist vallalõ tegemä. Tuu juhtu sis, ku tull’
vällä, et varas oll’ ka valvuri karmanit puistaman käünü
ja rahakoti är tõmmanu.
Valvur’ esi oll’ tuul aol magusahe
maganu.
Küsümi kaptõnilt!
Vanast oll’ Võrol laadupäivi aigu õks
väega pall’o rahvast. Sis käüti maalt liina hobõsõga ja
munakivve pääl põrisiva vankrõtsõõri.
Sõitõ talumiis’ tasaligult, huulidsa
nuka pääl passõ pois’kõnõ ja hõigas’:«Kohe taa laiv
lätt?»
«Ei tiiä, a küsümi kaptõni käest perrä,
kaptõn’ om kajutin,» and’ miis’ vasta ja nõst’ hobõsõ
hanna korgõlõ üles.
_____________________________
Vanaesä pildi pästmine
Kupperi Aino Vaabinast Sellilt lehits’
monograafiat «Heino Eller» ja kõnõl’ säändse jutu:
«Tan om külh pildi ala kirutõt, et Heino
Elleri unu Gustav Ilver abikaasa Adeelega, a tegelikult
om taa pildi pääl hoobis mu vanaesä veli Põdra Jaan uma
naasõga.
Põdra Jaan oll’ Ilveri Kustalõ
sõsaramehe veli.
Ku taad raamatut tetti, sõs ma anni taha
vannu pilte ja sugulanõ Põdra Anatoli Võrolt kah and’.
Perän Tolik avald’ mullõ, et tä oll’
andnu uma vanaesä pildi Gustavi pildi pähä.
Võõral kunstirahval tävveste üts’kõik’,
määndse vanaaolidsõ talumehe pilt’ raamatulõ pandas.
«A mul om nüüd süä rahu, et vanaesä
pilt’ inämb kunagi kaossilõ minnä ei saa,» kõnõl’ Põdra
Tolik.»
Saarõ Evar
Peetrusõ man
Vanal preestril ja joodikust bussijuhil
oll’ aig Peetrusõ manu minnä. Peetrus lask’ joodigu
sisse, a preestit es taha kuigi sisse laskõ. Preestri
küsse: «Kas sa, Peetrus, olõt ullis lännü, et minnu,
pühhä inemist, kiä om sinnu eluaig tiin’nü, ei lasõ sa
sisse, a vana joodigupulsti lasõt sisse?» Peetrus vasta:
«Ku sa kerigun pühäkirja loit, magasi ka kõgõ pühämb
inemine, a ku tuu bussijuht’ Võromaa kupliidõ vaihõl
sõit’, sõs palssi pagana kah!»
Tripa Leenu
Sortja iho
Üts’ Võromaa vanapoiss’ es mõista süvvä
tetä. Kiitse hindäle määndsegi supilögä, miä süvvä es
kõlba.
Miis’ oll’ hindä pääle vihha täüs ja
ütel’: «Ku iho sort’, sis olku nälän!»
Tõni päiv, ku eeläne supp’ oll’ joba är
hapanu, pruuvsõ miis’ suppi jälki ja oll’ viil
vihatsõmp. Iho sortõ iks edesi ja supp’ jäi edesi
hapnõma.
Kolmandal pääväl sei miis’ hapanut suppi
ja oll’ rahul: iho es sordi inämp midägi.
Mudsu Mari
Hüvä nõu:
Tii Umalõ Lehele üte
ettepanõki: võissi sisse säädi «Hüvä nõvvu» nulga. Ma
esi paku vällä paar’ retsepti:
Luidsapann’koogi
0,5 liitrit ubinamahla,
kats’-kolm munna, 1 tiiluits soodat, sidrunihapõt.
Kõik’ tulõ kokko käändä ja
sis panda manu kats’ ossa nisujahhu, üts’ osa kesväjahhu
ja üts’ osa rüäjahhu. Tetä paras tainas ja praati õliga
är.
Heeringäsalat’
Üts’ heering, 200 grammi
hapund kuurt, 100 grammi hapupiimä vai keefiri, kats’
sibulat.
Manu või panda ka kats’
keedetüt munna. Sääne salat’ passis häste koorõga
keedetüide kartoldõ manu.
Kruusamäe (Panni) Maimu,
urvastõlanõ Harjumaalt
|
