Imäkeelest ja imä keelest

Andõh mi keelele õks keele õigusõq, tege tuu riigi vaimlidsõlt rikkambas*

Merca, luulõtaja, laulja ja näütlejä

Üle-eeläq oll’ ilosa imäkeele päiv. No milles tuu? A tollõs, et inemiseq mõistassiq kallis pitäq asjo, miä näid erilidses tege. Üts’ sääntsiist omgiq kiil’.

Mu imäkiil’ ei olõq joht eesti kiil’. Mu imä kynõl’ külh tuuh keeleh, a hääkene no külh, Tal’nah tõisildõ saaqkiq õiq. Kuis sa tüü man toimõ saat, ku kiäkiq sinost arvo saa-iq!

Edimädseq kolm eloaastat kasvat’ minno mammakõnõ – mu imäimä. Tä mõist’ kiräkiilt külh, a es kynõlõq tollõh, ma mõtlõ et nimme.

Mu imäkiil’ ja mu imäimä kiil’ om seto kiil’. A nii niguq võrokõsõq ka setoq tohe-iq üteldäq, et nimäq kiilt kynõlõsõq. Eesti Priiriigi säädüisi vai ka säädüseldäq olõgi perrä piämiq ütlemä: mi kynõlõ murrõt vai murrakut. Tollõst johtu, et ma piät ütlemä: mu imämurrõq om seto murrõq. Ja taa omgiq mu murõq ja om mi murõq. Kyigi setodõ ja võrokõisi murdõmurõq. Meil ei olõq umma kiilt. Säädüsligult.

Om tahetu kõrd panda lehte umakiilne surmakuulutus, a lehest kostõti vasta, et Eesti Priiriigi keelesäädüs ei lupaq säänest asja joht. A kuis Eesti ammõt’niguq tollõst arvo õi saaq, et andõh mi keelele keele õigusõq, tege tuu riigi vaimlidsõlt rikkambas? Määne väikokõnõ kärbläsemustalatak kaardi pääl, a ku pall’o esimuudu kiili tah kõnõldas!

A noq küsüseq ammõt’niguq, kas tahati hindäle kiilt? Ja vastasõq, et no sis nakassõq Hummogu-Viro vindläseq kah hindäle kiilt tahtma! A miiq olõ jo kyik’aig tah elänüq. Puul’ Setomaa maiõst üteh pääliinagaq om niigiq ärq ant, tuu iist võissi meile no keelegiq andaq. A ei saaq!

Miq, setoq, olõ pall’o aastagasatu hoitnuq vindläisi tagasi. Ynnõ uma vaimo, väe ja tuutsõgaq, a mi saimiq tuugaq peris häste toimõ. Mi olliq üts’ rikas ja uhkõ rahvas. A parhillaq olõmiq ärq trääbähtünüq nigu n’ardsuq ja Eesti Priirigi jaos määntsegiq esiqmuudu ja ulliq lats’kõsõq, kinkalõ või süämerahostusõs üts’kõrd aastah Kuningriigipäävä kinkiq. Las no mäng’väq, pääasi, et ei ikõq!

Eesti keele edendüse papõr’ om kümme lehte pikk’. Miiq kandi «murdõ» kotsilõ om taah üts’ lausõkõnõ ja tuu jääs viipekeele ni väliseesti keele vaihõlõ. Miä tuu tähendäs? Et mi olõ niguq veidüq puuduliguq? Vai vällämaaladsõq? 

Ma saa tollõst keele ja murdõ vaihõst arvo niimuudu: ku telekah omma subtiitriq all, om kiil’, ku olõ-i, om murrõq. Õurolaulu-aigu oll’ vas’t õnnõ üts’ laul, koh ümbrepandmiskirjä all es olõq. A lugu, miä rahva süäme ärq võitsõ, oll’ võro keeleh ja ärqseletämiskirjogaq.

Sjoo illos «imäkiil’» (eesti kiil’), midä täämbä nii kangõhe ülistedäs, või külh ollaq illos kullõldaq, a tä om üts’ ärqkohitsõt kiil’, koh pall’oq synaq ommaq ärq kaotanuq uma edialglidsõ mõttõ, uma väe.

Syna seeh om vägi sis, ku täl om alalõ vana tähendüs. Ja jälkiq piät ma tuuma tuu näüte: tuu syna om väga. No mis syna sjoo sääne om? Väga – tuu kõlas õkva nigu pläga vai läga. A algnõ variant’ om mi keeleh viil alalõ ja tuu om väega! Aig om ärq häötänüq ynnõ üte tähekese ja syna mõtõq ja vägi ommaqkiq ärq kaonuq nigu tsipsti!

Nii võivaq ammõt’niguq paari tähekesegaq ärq häötäq katõ rahva väe – nigu tsipsti! A setodõl ja võrokõisil om õigus nõstaq pääd ja mi nõvva kygõ väega ja kõgõst väest, et meil olõs säädüslik papõr’ tollõ kotsilõ, et mi või kynõldaq kiilt, mitte murrõt!

* kirotaja tahtmisõ perrä vahtsõn kiräviisin

Pulga Jaan: laulminõ om tervüsele tävveste kasus!

Võromaa laulumehel Pulga Jaanil (56) sai õkvalt valmis vahtsõnõ lasõrtsõõr’ «Hoitmise vägi», kohe pääle om tä kokko kor’anu hindäle kõgõ meeleperädsemba laulu.


Seo om sul kolmas plaat’?

Ku helükandjit kaia, sis joba nelläs. Kõgõ edimäne oll’ jutukasett’, tõnõ plaat’ kirju ja laulõga, tõsõl puul jutu. Kolmanda pääle oll’ Tartu-esinemine üles võet.

Naksit kõvas laulumehes küländ ilda?

Ma olli noorõstpääst, nii katõkümne ümbre, igävene kõva laulumiis’. Mul olli kõik’ laulu selge, midä ilma pääl laulõti. Lauli noid iks suurõ rahva iin ja puha, a määndselgi aol jäti maha. Pruuvsõ, et naka kõrralikku ellu elämä, a sis nakas’ tervüs üles ütlemä.

Määndselgi aol sai aru, et laulminõ om tervüsele tävveste kasus. Hää om mõnikõrd helü vallalõ tetä ja laulda tuust, minkast olõt mõtõlnu.

Mõni ütles, et su laulõn om suur’ vägi seen.

Egäsugunõ tundmus om ka vägi. Ku midägi tunnõt ja tuu tundmisõ salvõstat, sis kukkimuudu tuu vägi sinnä salvõstusõ sisse lätt. Ku inemine, kiä esi ka midägi sinnäpoolõ om kogõnu, kullõs, sis saa tä tuud väke säält kätte kah. Mille inemise mu laulõ kullõsõ? Või-olla om näil määnegi ärtundmisõ rõõm vai arusaaminõ: ma ei olõ ütsindä siin ilman.

Su plaadi nimi om «Hoitmise vägi». Kas hoitmist om parhilladsõn ilman veidü?

Plaadi pääl om üts’ laul, kos otsõsõlt as’ast juttu om. Sääl om proovit vastanda hoitmist ja kaitsmist. Mu arusaamisõ järgi om asi niimuudu, et ku hoitmisõga om asi kõrran, sis äkki ei olõ tuud suurt kaitsmist vaiagi. Midä kõkkõ mi siin ilman kaidsami: luudust, latsi, külli... Ku olõs hoitnu, olõssi neo suurõ kaitsmisõ är jäänü.

Määne lugu sullõ plaadi päält kõgõ inämb miildüs?

Ma olõ plaadi pääle korjanu luu, miä omma mullõ eri aol kõgõ rohkõmb miildünü. Või-olla es’ki või mu lemmikluus saia lugu päälkiräga «Kantri». Luul olõ-i plaadi pääl kantrisaadõt takan, a pruuvsõmi tuud üts’kõrd Kuuba Raineriga. Rainer mäng’ suupilli.

Ma tei tuu luu, ku ma kuuli raadiost, et Johnny Cash om är koolnu. Naksi esihindäst hümisemä ja mõtli Johnny Cashi pääle – kuimuudu tuu laulsõ ja määne tä elokäük’ oll’. Lõpus tull’ määnegi lugu vällä ja ma ei tiiäki, kas tuu om mu uma tett lugu vai sis Johnny tõsõlt puult avit’.

Mõnõ omma sinnu Võromaa Võssotskis nimetänü. Pall’o sul Võssotskiga ütist om?

Midägi iks om. Ma olõ sots’aalsit teemäsit käsitlenü, mullõ miildüs ka sääne rahvalik ütlemine. A Võssotski vasta ma tollõn stiilin ei saa. Olõ-i mul säänest hellügi, kukki jah, eks taa om mul viimädsel aol kärisemä nakanu...

Läänest või olla et sarnatsõmpi lauljit oll’ Woodey Cathry, a ma ei olõ nii suur’ rännumiis’ ku timä ja ma ei olõ ka nii suur’ joodik. Olõ-i viimädsel aol üldse võtnu. Olõ iks pruuv’nu kõgõ Pulga Jaan olla ja mullõ tuust avitas.

Ku kiäki Pulga Jaani esinemä kuts, kas tä lätt?

Lätt, a uur’ inne täpselt järgi, mis rahvas tedä kuts ja kas tuu rahvas olõ-i essünü. Ei tahassi, et rahvas uut ütte, a laulat tõist.

Minnu om jõulu-aigu esinemä tahetu. Säändsit mõtlikkõ laulõ om mul jo inämbjagu, a peris jõululaulõ repertuaarin olõ-i. Ma esi olõ-i ka ristiusku, tunnista tuu ausalõ üles. A tuu tähendä-i, et ma jumalat ei usu.

Kodukülän Varstun omma mullõ paar’ inemist kõnõlnu, et ma piässi iks kiränigus nakkama. Ma ütli, et uutkõ järg’mäne plaat’ är, äkki ütleti sis, et ma piässi laulumehes nakkama! Nüüd omgi põnõvus, et ku Varstu rahvamajja plaadi vii, mis nä sis ütlese? Ku sääl iks kullõjit om, sis või-olla ma tii viil kunagi mõnõ plaadi.

Küsse Harju Ülle

«Hoitmise vägi» om vahtsidõ võrokiilside laulõga lasõrtsõõr’. Laul Pulga Jaan, kitrat mäng Andre Maaker. Välläandja Võro Instituut’.