PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
MÄRGOTUS
INNEMBI
KIRÄ


 

 



Vadsa Tepo tsiga

Kalkuni Ago

Tuust om uma 25 aastat. Oll’ vaiknõ pühäpääväne hummok. Üüse oll’ maaha tulnu kõrrakõnõ värsket lummõ. Kõgõ parõmb ilm nugissõjahis. Ma kinnüdi patronivüü vüüle, võtsõ püssä ja pandsõ mõtsa poolõ.

A olle ka üts’ tõnõ varajanõ heränejä – süämesõbõr Vitsja kandsõ Villissele lämmind vett sisse. Kuulnu mu plaani, tegi tä ettepanõki minnä üten jahilõ Tsätski kanti: õks vana Eesti ala.

Nii jõudsõmigi päävänõsõngus Põrstõ küllä, Viktori äiä poolõ. Vana naabrimiis’, 75-aastanõ Vadsa Tepo, teret’ meid ja suuvsõ kivi kotti. Suusatimi Puudovitsa suu viirde, kohe Viktoril oll’ pantu paar’ mõtstsia nahka nugissilõ härgütüses.

Üüse pääle lumõsatu olligi kats’ nugist nahku kribimän käünü ja säält edesi hangi piten suu pääle põrotanu. Egäs midägi, jälgi müüdä takan! A jäle olli eri näkku: üte olli nigu jänessejäle, tõsõ nigu paarinhüppe. Jänessejälgiga nugissõl oll’ olnu inämb õnnõ. Serednä saarõ päält oll’ tä löüdnü lumõhangõn magava mõtsapüve, tuu nahka pandnu ja esi vana haounigu ala põõnutama käändnü.

Vitsja hüpäs’ suusõga unigu otsa ja trampsõ seeni, kooni eläjäkene vällä karas’. Mu püss paugat’ kõrra ja suur’ esänugis tekk’ uman nurjadun elon viimädse kukõrkuudi.

Tõsõ eläjä jälerida vei meid Tammisaardõ, kost tä paar’ hiirekeist hamba ala oll’ saanu. A nugissõherrä esi põõnas’ Võõlastõ külä lähükesen vanan oravapesän, kost mi tä vällä koputimi ja maaha kõmmutimi.

Tagasi joudsõmi hämärän. Äi ütel’, et Vadsa Tepo om meid mitu kõrda ots’man käünü. Kos soest jutt, sääl susi esi kohal kah - Tepo kitse mi nugissit ja ütel’: «Olkõ hää poisi, avitagõ mul tapõt tsiga mõtsast ärä tuvva!»



Mi küssemi, et kost tä tuu tsia sai? «A tuuraga leie maaha!» oll’ timä vastus. Mi algul es usu, kaimi, et miis’ tege nall’a. Peräst pidimi uskma jäämä. Tepo olle noorõn põlvõn kõva jahimiis’, oll’ uma iistlaaditava katõraudsõga satu jänessit ja rebässit maaha kõmmutanu. Näil oll’ es’ki üten Lutõpää miihiga jahiselts’.

Nädälipäävä tagasi oll’ keset küllä Irboska õhvalauda manu nakanu käümä mõtstsiga. Tuhnõ sääl külmänüid juurikit ja maahapudõnut jõusüütä. Nüüd värski lumõga olle nätä, kos elläi päivä videläs.

Tepo läts’ tassakõisi jälgi müüdä perrä ja löüdsegi tsia tii veeren paksu kuusõ all põõnutaman.

Ku nakas’ joba hämäräs kiskma, võtsõ miis’ tuura, uma suurõ pini (tuu oll’ umaette eluk: popurrii kõigist paiklikkõst tõugõst, uhkõ foksterjeri habõnaga, vas’kasuurunõ) ja hiilse tassakõisi ligi.

Nigu vaalapüüdjä hiitvä harpuuni, hiitse tä tuura. A oh hätä, jõud olle mehe maaha jätnü. Tuur sattõ tsiani joudmalda lummõ. «Pontu, võta!» hõigas tä ja pini hüpäs’ tsialõ säl’gä.

Ku müll oll’ tävven huun, jõudsõ ka Tepo kohalõ ja virut’ tuura tsialõ turjast sisse, õkvalt süämehe. Tepol oll’ tulimanõ häämiil’, et timä, vana miis’, säändse uskmalda teoga toimõ sai.

Mi nilgsõmi ilosa kesikukõsõ är ja näimi, et lumõkoorik oll’ hõõrdnu täl kõik’ neli jalga veridses. Ilmselt oll’ tsiga kas sutõ vai pinne iist pikkä maad pagõnu.

 

Klassik om ärä lännüq

Kalkuni Ago 03.09.1946-21.03.2004

Üts’ kimmä jahimehesüämega miis’ om miiq mant ärq kolinuq. Põrõlt om tä joba sääl, kon mõtus mäng’ kats’tõist kuud aastan ja valgõjänesäq tegeväq musta maaga kirivä hagija iin lõpmadaq keeruliidsi haakõ.

Ammõdivellile oll’ tä Klassik, nii suurõ musta habõna ku ka ummi tunt ütelüisi peräst. Timä ütelüseq saavaq ao joosul järjest kaalu manuq, võtamiq kasvai tä puul’kiuslik küsümine: «Aga tegelikult?»

Suur’ jagu tä konksuga juttõ om raamatulõ raot, a sahvtitsõmbaq hoit’ tä sõpru jaos ja nuuq vei tä hindäga üten.

Umma ammõtit, miä põrõlt jo Punatsõn Raamatun, pidi tä avvu sisen. Poigõlõ pand’ nimeq, miaq nakkasõq A-ga niguq esälgi, nii jo karjaravitsõjiidõ vana kommõq.

Ku põrõlt küstäs, minkast ma timä ärqminekuga kygõ inämb puudust tunnõ, sys tulõ vas’t miilde tuu, kuis Haki talun sai sannalava pääl vihutus, mägrärasvaseebiga mõstus ja viietõisku külmäkraadiga üts’tõsõlõ kao man külmä vett sälgä pumbatus, nii et haigus hiitü ärq ja pagõsi minemä. Ja muiduki tuu mõtsajänesä praat’ karduldõ ja palukamoosiga.

A mia ma porra, tuud kykkõ saat põrõlt raha iist osta. Osta ei saaq ynõq tundmust, mia sinnäq manuq käve – tundmust, et olt ummi siän, õigõn kotussõn.

Agu, ku sa vähägi saat, sys saadaq meile säält mynikõrd tuud tundmust, meil om tedä vaia. Ku ei saaq, noh, sys olõmiq ryymsaq, et miiq olõ tuud tundmust üten suqka läbi elänüq.

Pulga Jaan

«Kõrd oll’ võimalus Džohhar Dudajevile kuldijaht kõrralda – tuu om meelen havvani. Ku aigu saa, panõ kirjä,» jõudsõ meile 19. paastukuu pääväl Ago viimäne kiri. Kah’os es tulõ tuud aigu inämb...

Hääd kirotajat ei unõhta Uma Lehe toimõndus

 

Viläsalv’ ja Viiol

Ruitlasõ Olavi
, tetektiiv’

Vili om nüüd sõs otsan – kolmtõist tuhat tonni terri sai maaha parsõldõdus ja arvada om, et AS Rakvere Viläsalvõ uut nüüd  kinniminek’. Õnnõ niimuudu omma as’a, et Rakvere Viläsalv’ om väega suur’ ja timä kinnihoitmisõs ei avita Viioli vanast vangikambrist – tä ei mahu sinnä lihtsäle är!

Saman nägevä säädüse ja eeskirä ette, et vang’ piät hummugu hambit mõskõ saama, tä piät nädälin kõrra sanna saama ja viil om täl õigus hää käitümise iist aig-aolt sugulaisiga kokku saia. Ja ma arva, et egas Viläsalv’ halvõmbalõ ei käitü ku Viiol umal aol – saami hindile jälki üte hinnäst häste üllen pidävä tsia kaala pääle.

Saman lõigas’ Viläsalvõ päält loorberit Savisaarõ Vilja ja sai Keskfraktsiooni juhi valimisõl 14 helüga võidu 11 hellü kor’anu Mikseri Sveni üle. Miä tetä – AS Rakvere Mikser, ku sääne üldse olõman om, viimädsel aol uudissõkünnist ületänü ei olõ!

Saman tull’ miilde, kuis mõisnigu umal aol talomiihile nimmi vällä mõtli: Ais, Telg, Tsõõr, Hand, Kabi, Mikser... A vili ja Vilja tähendäse eestläsele inämb – ja vili ja viljatus!

Mõnõn mõttõn om häägi, et vili är parsõldõdi, nüüd mi vähämbäste tiiämi, et riigil omma egäsugudsõ julgõolõgireservi olõman – mul näütüses olõ-õs aimugi, et nälläaos om viläreserv’. Nojah, näl’gä kah õkva olõ-i olnu, a... Kiä tiid, määndse reservi viil inemiisile tiidmäldä ja sammamuudu pall’as varastõdu omma?

Eks uur’minõ näütäs, vas’t parastami niisama ja tsirgu kandsõva nuu kolmtõist tuhat tonni lakja. Mille tsirgu ei või kanda, ku õks tsirkõ pall’o om?

Vai om asi niimuudu, nigu üts’kõrd ammu Inglüsmaal juhtu – pääle ütte vihmast suvvõ oll’ rüä seen nii pall’o tungalterri (kon om seen hallutsioonigeen’ LSD), et inemise lätsi maakundõ kaupa ullis.

Ku õnnõdu Viläsalv’ kah äkki taad sitta sei, sis olõ-i miäkit imehtä, et Ida- ja Lääne-Virumaal kõik’ aig ullis mindäs. Viiol kah säältkandist peri, ku õigõhe meelen om!

Villä om väega rassõ kasiinon maaha mängi, a uimastihädä om säänesama halv kommõ nigu mänguhimogi, vii inemise põhja vaimsõlt ja kihälidselt.

Viioli jaos näe sjoon luun võimalust – Audentese eräkuul’ saatsõ tä uma tüüots’misõga kuradilõ, a kujotagõ ette, ku Viläsalv’ ja Viiol nüüd ütel hääl pääväl kokku löövä, miä sõs saama nakkas? Või jummal’! Sõs leevämaidsõt inämp ei tunnõki, a sitamaidsõ saa egäpäävädses!

 

Tossu Tilda pajatusõ:


Võro Caruso

Võro keskkooli spordioppajal Eleranna Vellol oll’ väega kõva helü. Tä oll’ ka laulumiis’, tuuperäst kutsuti tedä Võro Carusos.

Üts’kõrd koolipois’kõisiga Kubijal treeningul ollõv Vello tahtnu teedä, ku kavvõlõ timä lauluhelü kost.

Tä saat’ üte pois’kõsõ mõtsa kullõma. Pois’kõnõ es viisi kavvõndalõ minnä, läts’ tsipa maad edesi puhma taadõ. Perän võlssõ kõva jupi maad mano. Vellol oll’ uma võimsa helü üle perädü hää miil’!
 

Kommunismus ütes õdagus

Ku Võrol leeväkombinaat’ valla tetti, sis tetti ka ilmadu kõva pido. Orkestri kutsuti kah mäng’mä.

Puhvet’ tüüt’ tävve auruga. Kats’ orkestrimiist istsõva kah baaripuki otsan ja meksevä konjakit. Ku masmisõ aig tull’ ja mehe baaripreilnalõ konjagi iist tahtsõva rahha pakku, ütel’ tuu, et täämbä saa ilma.

Tuu pääle kitt’ pillimiis’ Valter: «Es usu ummõtõgi, et kommunismus kunagi kätte jõud, a täämbä õdagu näivä silmä tuu kah är!»



Hüvä nõu: Linadsõ rõiva pleegütämine

Mõsõ suur’ pada puhtas ja kae perrä, et sääl ei olõs rossõplekke. Kangas piät olõma üte üü külmän viin ligonu. Panõ likõ kangas patta, vala pääle hulga kõvva lipõt (tuu jaos võta tuhka, är võtku lupja), keedä tasaligu tulõ pääl 2–3 tunni.

Laoda maahajahtunu kangas uhtmalda ja kuivas pitsitämäldä pehme lumõ pääle, kohe päiv pääle paistus. Sääl piät rõivas viis’ päivä olõma, egä päiv tulõ taad ümbre käändä.

Sis havvuta kangast kõrd nädälin lippõ seen vähämbält 2–3 nädäli joosul, egä kõrd laota kangas jälki lumõ (ku är om sulanu, sis moro) pääle pliikümä.

Havvutamisõs panõ külmä vette hämmät rõivas patta, kon mulk põh’an ja punn’ iin. Vala kiiv lipõ pääle ni jätä poolõs tunnis saisma. Lasõ lipõ mulgust vällä, aja tuu vahtsõst kiimä ni vala pääle. Tii nii 6–7 kõrda vasta õdagut ni jätä kangas üüses lippõvette. Hummogu uha rõivast kuuman viin, lasõ vesi är juuskõ ja laota kangas muro pääle.

Ku vihma ei sata, piät kangast egä päiv viiga tsiukma, egä nätäl’ havvutama ja seeni pleegütämä, ku om mõlõmbalt puult valgõ. Ku rõivas om valgõ, mõsõ taad viimäst kõrda lippõviin seebiga, havvuta, uha puhtan viin ja kuivata päävä käen.

Linast kangast tulõ hoita kuivan, muido lätt plekilidses. Linadsõ rõiva tagavarra piät egä jaanikuu lämmä päävä käen tuulutama ja kuivatama ni laskma saista kokko rul’malda. Sääne pleegitet ja tuulutõt kangas pidä vasta 50–60 aastat.

Pernaasõ käsiraamatut  20. aastasaa algusõst lugi Kaasiku Maris