PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
MÄRGOTUS
INNEMBI
PERÄMÄNE KÜLG
 


 


 

Plado es mängi kerikaian kaartõ!

Ma olõ kaupmiis’ Plado (Plado Joosep, 1878-1942) sõsarõtütär’ ja ei olõ kõgõga nõuh, midä Rootammõ Rein kirotas umah jutuh Reginast (16.03, Uma Leht).

Jutuga olõ-i peri ka Plado viis’ last, kiä viil ommava eloh. Rootammõ Reinu imä – köstre Liispet – oll’ Plado tütrikel hää sõbranna. A Reinu tädi Regina oll’ tõtõst üts’ väega illos ja lõbus daam’, kellele miildü miihi seldsih aigu viitä.

Kaupmiis’ Plado oll’ sääne miis’, kiä oll’ kõgõ õigõl aol kotoh, es võta viina, es tii suitsu ja es mängi kaartõ. Kaardimäng peris vihast’ tedä.

Tuu kooliasi ei olõ kah õigõ. Kuul’ oll’ eläjätohtrõ Haagi majah. Plado majah olliva korteri ja mitmõ riigiasutusõ.

H.L. (kirotaja nimi toimõndusõl teedä)

 

Latsiga olõ-i ikäv

Vanaesä (mu miis’) jalot’ ilda aigu kuvvõaastadsõ tütrepuja Renega Võro liinan. Ku jõudsõva vana tulõtõrjõ maja mano, lätsi vana hää kolleegi ja sõbra Arvoga juttu ajama.

Arvo ütel’, et latsõl jo ikäv – läämi autidõ mano, las poiss’ käänd ka ruuli ja uur’ värki.

Ku kodo jõudsõva, sis es jovva pois’kõnõ sõsaralõ Liisilõ är kõnõlda, kuis tä sai ruuli käändä, piibarit anda ja voolikit vitä.

Ütel’, et ku suurõs kasus, nakkas torotõrjujas. Kolm aastat vanõmb sõsar’ tull’ sis mu mano küsümä, kelles tuu Rene saia taht? Olõ-i säänest tüüd!

Ku ma perrä küsse, kon sis Võrol õigõlõ käüti, oll’ õkva asi selge: iks tulõtõrjujas taht poiss’ saia. Pois’kõsõlõ miildüs iks miihi tüü ja tä lupa ammõtit kah oppi. A vahtsõ «ammõdi» üle saa seoniaoni naarda.

Riitsaarõ Laine

 

Laul Võromaalõ

Võromaa om nii perädü illos, et kiroti taalõ üte laulu:

Võromaa, mu sünnümaa

Võromaa, mu sünnümaa,
mullõ armas lõpmada.
Olõ siin vai kavvõl ma,
mu süämen elät kõgõ sa.

Kallis olõt Võromaa
uma suurõ iloga,
uma võro keelega
ja rahva vapra meelega.

Võromaa, mu armas maa,
sullõ truu iks olõ ma.
Aost aigu elä sa
vabana ja häitsvänä.

Sõrmusõ Leeni Vanaküläst