PÄÄLEHT
UUDISSÕ
MÄRGOTUS
INNEMBI
PERÄMÄNE KÜLG
KIRÄQ


 


 

Häätujolidsõ tsia liha ei hüppä panni pääl

Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

Ruusa lähküh Võuküläh Tserna taloh kasvatas Konsapi Vello (63) häätujoliidsi (stressildä) tsiko, kiä söövä õnnõ mahhesüüki. Vellol om hulga sõpru, kiä timä käest värskit ja suidsulihha saava ni tahaki-i inämb poodilihha süvvä.

«Mul om küländ suur’ sõpru tsõõr’, kellele liha saa är jaetus,» selgitäs Vello, kinkal om parhilla 40 tsika.



Konsapi Vello pidä häätujoliidsi tsiko vanah silomulguh ka talvõl. Külmä vasta kasvatasõ tsia hindäle villa sälgä.
 

Sõbra ütlese, et Vello tsiko liha ei hüppä panni pääl. «A suur’farmõ liha pidi hüppämä!» muhelõs Vello.

Vahjõ põhjus om tuuh, et Vello tsia elässe väläh ja omma viil mahhesöögi pääl kah. «Herneh, kaar ja kesev ummi põldõ päält,» selgitäs Vello, kiä om ammõtlik mahhepõllumiis’ ja laotas mürke asõmal põldõ pääle õnnõ tsiasitta.

«Poigiva immisse omma laudah, tõsõ tsia väläh,» oppas Vello häätujoliidsi tsiko pidämise kunsti. «No mitte peris väläh: kunagi sai pullõ peetüs, sis sai silomulk tettüs. Jouluni elässe tsia sääl värski õhu käeh. Ku mulk om sügüse kõvastõ põhku täüs topit, ei külmä nä kohegi. Pääasi, et külealonõ kuiv ja lämmi om.»

Vello ütles, et tsia pelgä-i ka 30-kraadilist külmä: kasvatasõ hindäle villa ala. Parhilla pidä tä silomulguh 12 kolmõ-neläkuulist põrsast. Pääle liha ostva sõbra-tutva Vello käest hää meelega ka põrsit, esieränis vanõmba inemise.

Vello kitt, et timä tsia omma nii hää tervüse man, et olõki-i kunagi eläjätohtrit vaia lännü. «Ma kutsu tohtri kohalõ õnnõ kuldõlt munnõ võtmisõ aos, tuud tüüd taha-i ma esi tetä,» ütles tä.

Tsikol om uma «suvõlaagri»

Suvõs om Vello ehitänü peris suurõ «laagri», koh tsia elässe. «Tundva hinnäst tah väega häste, käävä kuudih magamah,» ütles Vello.

Kats’ kõrda pääväh tulõ tsiko süütmises man kävvü ja sis olõ-i muud ku sügüse väidsega kallalõ.

Nii om miis’ tsiko pidänü tuust aost, ku tüükotus är kattõ, 1989. aastast.

«Tsikoga om lihtsä, a lehmä taha-i võtta, sis jäät or’as!» seletäs Vello. Võuküläh olõki-i inämb üttegi lehmäpidäjät pääle suur’farmi umanigu.

«Tsika om rassõ püüdä!» ei pel’gä Vello ka tsiavargit. Olõ-i seoniaoni viil üts’ki är kaonu, a tsia esi omma külh vaihõpääl esi laagrist vällä murdnu. Sis naabrimiis’ kõlistas Vellolõ: «Su tsia läävä Kanassaarõ poolõ!»

Pagõma päsnü häätujoliidsi tsiko takahajaminõ om Vello sõnno perrä väega vaivalinõ. «Maru kõvõrilõ kõnd’va ja mõtsa piteh joobõrdasõ,» kaibas tä.

Vello om ka kõva tsialiha suidsutaja. «Ega säädüse perrä tuud müügis tohe-i tetä, a hindäle ja sõbrulõ iks võit,» seletäs tä.

Nigu iks, omma ka Vellol uma nipi, kuis hääd sahvtist suidsulihha saia. Kõgõpäält hoit tä lihha soolah mitte üle nädäli. Üte kilo liha pääle pand 150 grammi suula.

Aur avitas lihha suitsuta

«Vanast suidsutõdi mitu päivä, a ma tii tuu tüü inne auruga är,» seletäs Vello. Aurutamist tulõ tetä kinnilidseh anomah survõ all. Niikavva aurutõdas, ku pulk kamarast läbi lätt.

Sis lätt liha suidsuahju, savvusanna Vellol olõ-i. «Ku är kõrvõtat, saa-i pinilegi midägi,» hoiatas tä.

Vello om uma eloga 30-hektärilidseh taloh väega rahulõ. «Tüüd om siih lõppõmalda, a ma olõ-i sääne inemine, kiä viskas hindä sohva pääle ja nakkas telekat kaema,» löüd Vello.

Umal aol elli tä Põlvah kõiki mugavuisiga elämiseh, a liinah miildü es tälle sukugi. Tallo kolisi tä elämä 35 aastakka tagasi, ostsõ üte maahajäet kotussõ.

 

Tsäposkategijäl om õnnõ kolm ammõdivelle

Linnamäe Lauri
lauri@umaleht.ee 

Mik’tämäe külä miis’ Leivo Raivo (60) noodikirjä lukõ ei mõista, a miis’  nigu orkestri om tä tuugipoolõst.

Eloh om tä är pruuv’nu niipall’o töid, et ütsä ammõdiga Kriimsilmä-susi jääs timä iin otsani häppü. Käänet om traktoriruuli, tettü puu- ja sepätüüd, maaparandust, massinit remondit, vallavolikogoh poliidiguammõtit peet, peräkõrd ostsõ tä hindäle viil karmoska kah.

A üts’ ammõt’ om Raivol nii uhkõ, et kolleege om täl õnnõ kats’-kolm tükkü. Joba 15 aastakka om tä seto paabadõlõ ehtit meisterdänü. Küll vinne mündest, küll kruunõst, küll ülemeremaiõ rahhost. Ja ku hõpõehtmil om tuu hädä, et tük’vä hoolõdumba paaba käeh tuhmis minemä, sõs Raivo niklidsõ ehte pelgä-i õigõhe hoitõh ei vett, ei aohammast.

«Parhilladsõ naasõ ommava laisa,» tiid Raivo. «Nä viisi õi puhasta ummi ehtit nigu vajja ja egäsugumadsõ kemikaali kakva hõpõ maaha.»  Ku viil tuhalippõga puhastõdi, saisõ hõpõ muidoki ilosahe pääl.

Edimädse ehte tegi Raivo naabrinaasõlt lainatuidõ ehtide perrä viil inne Vinne ao lõppu. Vinne münte oll’ sis küländ, a et egäsugutsiidõ muiõ metallõga oll’ väega rassõ, pidi tä edimäidsile komplektele lülle painutamisõs vanno massinidõ radiaatorit lahkma.

Vannol ehtmil omma küleh ilosa hõpõmuna (tsäposka) – kuis sa noid põlvõ otsah perrä tiit? Raivo pesse katõlõ ollõputli korgilõ raudkuuliga höörigu tsopa, lõigas’ veere maaha ja tinot’ poolõ kokko (katõkopkadsõ pandsõ  vaihõlõ, jäi ilosamb ja oll’ lihtsämb aasa külge tinuta). Ja ku tä uma kraamiga paar’ kõrda laatu pääl käve, nakas’ tel’miisi tulõma nigu püssäst kuulõ.



Egä ketirõngas om söögilavva takah ütekaupa käänet
.

«Olõ kolmõ kuuga 15 tükkü valmis tennü,» om Raivol meeleh. Üte komplekti tegemises lätt täl aigo nädäli jago.

Egä viimäne ku ketilüli om hindäl vällä lõigat ja n’appõ vaihhõl õigõs painotõt. «Sõrm’kübärä vai muiõ säändside asjoga saa-i jo tetä, olõ-i tuud tunnõtust ja saa-i õigõt asja,» seletäs Raivo.

Ja nii sis lätt: egä komplekti jaos 41 münti, egäle kats’ lülli külge, säidse münti viil külge tilpnõma, nelätõiskümnest ollõkorgist säidse munna vällä pessä, otsalda hulk tsillokõisi traat’rõngit tetä, kõik’ lõpus üttekokko panda.

Täämbädses pääväs om Raivol rehnut’ segi lännü, kupall’o tä kaalaehtit om valmis tennü. Üle saa kimmähe. Ja sjooni aoni olõ-i täl noidõ tegemises tüükota. Ku tegemises lätt, tougatas köögilavva pääl  muu kraam’ kokkopoolõ.

A et kallit kaalaehtit (komplekti iist küsüs Raivo 2000-2500 kruuni) ka tütrile perändä saasi, piät noid õigõhe hoitma:kuiva lapi seeh ja kuivah ruumih, a mitte kilekoti seeh – hämm või nikli valla jürrä.