PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
MÄRGOTUS
INNEMBI
KIRÄ


 

 


Sarvik surnuaian

Põlva surnuaia lõunapuulsõn külen elli ütsik naistõrahvas uma pujaga, kiä oll’ vas’t 12-aastaganõ.

Naasõl oll’ kari lambit, kedä pois’kõnõ käve hoitman mõtsan ümbre surnuaia. Pääle lambidõ oll’ viil suur’ mitmõaastanõ sarviga oinas.

Oinas oll’ ketin, lamba kõnd’sõva niisama ringi. Pois’kõnõ oll’ väikot kasvo ja tälle miildü oina sälän ratsuta – hoitsõ sarvist kinni ja ratsut’.

Tõnõkõrd, ku lambakari oll’ surnuaiast põh’a puul külen mõtsan, sõs pois’kõnõ es naka ringi minemä ja ai lamba kodo õkva, läbi surnuaia.



Põlva pastor’ oll’ vana Varts. Tälle miildü mõnikõrd õdagu vai üüse surnuaian ringi kõndi. Pois’kõnõ kaiõ egä kõrd perrä, inne ku lamba mõtsast kodo ai, kas Varts om surnuaian vai ei. Ku õhk oll’ puhas, sõs aiõ lamba õkva kodo.

Üts’kõrd vana Varts näkk’, et määndsegi sõrajäle omma surnuaian. Tä es mõista tollõst midägi arvada ja küsse köstre käest, mis asi tuu om.

Köstre, vana vänt, mud’oki tiidse väega häste, mis asi tuu om. Varts ja köstre lepsevä üts’kõrd õdagu kokko, et üten kaema minnä.

Nii nä lätsivägi. Pois’kõnõ kai, Varts ja köstre kõnd’va surnuaian, lambit õkva kodo aia ei saa. A oinas oll’ jo harinu õkva minemä.

Pois’kõnõ uutsõ kooni pümmes läts’, sõs inämp kavvõmp uuta es saa, jätse oina ketti ja aiõ lamba ringiga kodo.

Imä pistse rüük’ma: «Kos sa oina jätit?!» Poiss’ läts’ tagasi, arvas’, et Varts ja köstre omma joba är lännü.

Tä pästse oina vallalõ, karas’ säl’gä ja tuu pand’ õkva läbi surnuaia ummi armsidõ lambidõ poolõ juuskma.

Ku köstre kuuldsõ, kuis maa müdises, jõudsõ tä iist är karata, a Varts es jõvva. Oinas pand’ õkva Vartsilõ takast säl’gä. Varts sattõ maaha, a pois’kõnõ jäi oinalõ säl’gä ja pand’ edesi.

«Kes minno leie? Kes minno leie?» küsse Varts, ku hinnäst üles aiõ. «Tuu oll’ vanasarvik,» ütel’ köstre. «Sõs oll’ iks suur’ ja karvanõ külh,» ütel’ Varts. Pääle tuud Varts inämp õdagu vai üüse surnuaian es käü.

Nõlviku Juhani jutu perrä Rootammõ Rein

 

K-riik’ tulõkil



Ruitlasõ Olavi,
känguru perrätulõja

Austraalia tiidüsmiis’ om kimmäs, et kängurrõ uur’minõ või avita muuta lehmi giine nii, et ka lehmapiimän olõs sama pall’o rammu kui kängurupiimän.

«Vajaligu geeni või kunagi tulõvikun lehmäle külge puuki, et saia kimmäst tüüpi piimä,» ütel’ Jenny Graves Austraalia rahvusülikoolist ja tä usk, et kängurrõ geeniuuringu avitasõ parõmbidõ aru saia ka inemise minevikust. Selle, et näil mõlõmbil olli 180 miljonit aastat tagasi sama esivanõmba!

Kae ku põnõvas om elo minemän! Vot sullõ jumalat ja ahvi, kost mi kõik’ hindid peri olõma arvami, hoobis kängurust olõmi! Ku ma latsõpõlvõst miilde tulõta, sõs tõtõstõ: mul tull’ hüppämine pall’o parõmbidõ vällä ku puiõ otsan roniminõ.

Üts’ «aga» om siski as’a man: tiimi uma lehmä känguru giine piten ümbre, piim tulõ hää, a kuis sa nuid eläjit nüssät, ku mitmõsaakilolidsõ lehmätükü nigu segädse müüdä ilma ringi kargasõ?

Kuimuudu sa säändsele ullilõ pangi ala saat? Vai ku sääne kar’aaiast välläpäsnü lehm-tinosaurus sullõ tii pääl massina katussõ pääle kargas?

Eesti Olümpiäkomitee pääsekretärri Tõnissõ Toomasõ ettenägemise perrä võtt Ateena olümpiämängõst ossa umbõs 40 Eesti sportlast.

Täämbädses omma olümpiä jaos tarviligu A-normi är täütnü Noolõ Erki, Rahnu Kristjan ja Turja Indrek, B-norm’ on täüdet korgushüppäjäl Aleksejevi Markol. Ma kahtlõ väega, et ärnimmatuidõ hulgast mõni medäli saa...

A ku õigõl aol olõs poissõ giine tsipakõsõgi härgütet ja sinnä n’apuotsaga känguru ummi puistatu, olõssi maailmarekordi sama häste ku käen. Noolõl olõs veidü rassõmb europarlamenti pässe – karman’ kõtu pääl treppe piten hüplemine ja mäletsemine ei olõ Brüsselin ja Strasbournin saadikidõ man vas’t niipall’o hinnat ku staadioni pääl. A mine sa tiiä!

E-riiki taheti meist tetä, nüüd jõudsõva Läti ja Sloveenia meist internetias’an müüdä! Tippspordin liigussõ suurõ raha, mille sõs mi ei võissi K-riigis saia ja känguruasja ajama naada!

Meil olõssi kõgõ parõmba korgus-, kolmik- ja suusahüppäjä, kümnevõistlõja, sprinteri, sport’võimlõja jne.

Malõtajil ja kabõtajil olõssi muidogi rassõ: känguru jo pall’ond üle katõ käügi ette ei märgi! A ku veidükene arõnõda, nii umbõs 180 miljonit aastat, sõs või mõni joba vas’t es’ki pääst rehkendämä naada!

A vas’t as’a joba liigussõgi? Eesti Geenivaramu nõvvukogo tekk’ nätäl’ tagasi varamu seenidse juhi Kruuvi Krista õkvalt säälsaman valmiskirotõt lahkumisavaldusõ perrä valla. Ega ei lasta jah säändse kotussõ pääl olla, ku miäkit kängurrõ vasta om!

 

Tossu Tilda pajatusõ:

Es tahtnu latsi vaivada!

Pääle sõta es lövvä väiku maakuul’ hindäle inglüse keele oppajat. Peräkõrd, ku piä kuu oll’ kooli algusõst müüdä, lubasi üts’ miis’oppaja nuu tunni kah võtta.

Tä oll’ mitmõ ainõ pääl kõrralik oppaja, tuuperäst nakka es direktri mehe inglüse keele kotsilõ lähämbält uur’ma.

A ku inspektri kuuli tull’, oll’ tuu väega hiitünü: latsõ lugõsi inglüse kiilt niisama, ku kirotõt oll’. Direktri uursõ mehe käest, kas tuu sis ei tiiä, et inglüse keelen loedas ummi reeglide perrä?

Miis’ tunnist’, et tiid külh, a täl lännü süä hallõs. «Latsõ omma väiku, ma kai, et ajami kergembält läbi,» sellet’ tä. «Es taha latsi vaivada. Ja kon tuud inglüse kiilt iks kõnõldas – üts’kõik’, kuis tedä raamatust loedas!»

 

Paruk nigu peris hius

Sinnä saa inämb ku 30 aastakka, ku naisil liiahiussõ (paruga) muudu lätsi. Üten asutusõ pidon, kon tetti lavvan kirriv rida – naasõ ja mehe panti kõrvuisi istma – trehväs’ vanapoiss’ uhkõ provvakõsõ kõrvalõ.

Vanapoiss’ taht’ viisakas olla ja ütel’ provvalõ: «Teil om väega illos paruk, õkva nigu peris hius!»

Provvakõnõ läts’ näost vereväs ja küsse tassakõisi vasta, et millest lavvanaabri arvu sai, et tä parukat kand?

Nüüd oll’ vanapoisi kõrd kohmõhust tunda. Pobisi vasta, et egä muido ei olõski arvu saanu külh, a hinnasilt’ om paruga külge rippõlõma jäet!

 

Rebäsepüüdmine Jaigi muudu

Looritsa Oskari raamatulõ «Endis-Eesti elu-olu II» om kirjä pant sääne Võrumaa kirämehe Jaigi Juhani kavval’ jutt rebäsepüügist:

«Kohegi mõtsajakku, kon rebäsid teedäs liikuv, pillutas ütsikult kalakõisi maha. Sääl man ei või mitte jalaga kävvü, a piät kas ratsutama vai sõitma: inemise jälgi repän’ pel’gäs ja kallulõ ligi ei lähä.

Mahapillutavit kallu ei või ka kässiga puttu, repän’ tund tuu õkva är ja ei putu ka kallu. Ku rida kallu niisama söödäs om maha pillut, köüdetäs umbõs 1,5 meetri korgustõ maapinnast mõnõ veidü vedrutava puuossa külge kolmõ haruga havvõ-õng’ ja pandas kala ilustõ otsa.

Repän’, ku om kaenu, et maan ka kala olli, hüppäs tuud haardma, haukas hindäle konksu lõuga ja jääs rippuma.»

UL

 

Hüvä nõu:

Puupütte hoitminõ

Vahtsõl puupütül tulõ kõgõpäält puumekk’ ja -hais mant är saia. Kõgõ inne lasõ pütül kiivän viin kummalõkäänetült saista, sis panõ paaris pääväs külmä vett täüs. Sis hõõru soolaga, miä om piiretüsega hämmät. Kata üüpääväs kinni, uha viiga ja võta tarvitustõ.

Talvõl tarvitusõn olnu pütü tulõ keväjä är havvuta, seebi ja liivaga seest ja väläst mõskõ ni hoita kuivan kotussõn. Pütü tohe-i läbi kuiuda, muido lagonõsõ naa är.

Halva haisu saat pütte mant är, ku hõõrut naid mitu kõrda ätiga ja piiretüse seguga sisse.  Võit ka kadajaossõga havvuta – panõ ossa püttü, kuuma kivi ni kiiv vesi pääle; jätä pääväs kinnikatõtult saisma. Sis mõsõ puhtas. Nii valmistõdas tarvitamisõs ette kõik’ kapsta-, liha-, kurgi- ja võiupütü.

Läbikuiunu pütü, miä vett piä-i, saat tursuma, ku täüdät pütü kuivi hainu vai olgiga ni valat kiivä vii pääle. Valgid värv’mäldä puuriistu mõsõ külmä viiga ja nühi liiva, har’a vai olgiga, sis lää-i nuu hahas.

Kaasiku Maris
 

Kipõlt tettäv sorna

Ku om keedetüid kartlit ja tükk’ heeringet, saat 15-20 minutiga kokko sekä sorna (rosoljõ).

Aoga, ku lõigut  kartli, heeringä, hapnõ kurgi ja sibula, kiise pehmes 2–4 munna. Sis riivit peenembä riiviga tuura verevä peedi ja panõt manu. Sekät kõik’ hapnõ koorõga kokku. Sinepit lätt maitsõ perrä.

Kruusamäe (Panni) Maimu