PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
INNEMBI
PERÄMÄNE KÜLG
KIRÄ


 


 


Võromaa kullahaud

100-aastaidsist pal’gõst maja või meistrimehe käe läbi mitu kõrda väärtüsligumbas saia




Visseli Triin, vanno asjo avvustaja

Võrokõnõ om herksä inemine ja kaes ilman ümbre kävvün sakõst suurõ imehtämisega ringi. Tä näge muial ilosat luudust, tarku inemiisi ni põnõvit vannamuudu maio ja pand hindäle kõrva taadõ, et mi lähkün õdagupuulsiil naabril om pall’o, mink üle uhkõ olla.

Süämen kahjatsõs võrokõnõ, mille kül meil siin säänest esimuudu imehtämisväärset kraami ei olõ.

Võrokõnõ mõtlõs, et taan as’an om kimmähe süüdü Vinne valitsus, miä siin piäaigu kõik’ paheldõ käändse ja rahvalt hää peremehe mõistusõ är rüüvse.

A tegeligult võrokõnõ näeki-i, et meil om viil alalõ väega pall’o tervelt alalõ püsünüid vanno tarri. Noidõ pästmises piässi egä inemine kipõstõ midägi ette võtma, inne ku naa periselt är häösse.

Täämbädsel pääväl om ehitüsen kõgõ mõõt AIG, miä mass rassõt rahha ja midä om tuuperäst kõik’aig veid’o.

Parhilla pandas maio sakõst kokko klotsõst katõ pääväga. Tarõ lämmistämises pruugitas kõllast vatti, midä saa veitü vaivaga saina lüvvä, tuu pääle pandas kipsinõ platõ, katussõ pääle plekk’ ja välimidses voodõrdusõs plast’.

Ku kavva nuu maja vasta pidävä, ku tervüsligu inemiisile omma ja ku pall’o energiät näide tegemine nõud, tuust ehitüsmatõrjaalõ pähämäärjä suurt ei kõnõlõ.

Märk’mine, määnest vanna matõrjaali saassi är kasuta ja kohe vahtsõt vajja om, nõud umajago aigo.

A ku tüü teljä mõistassi ehitüsmiihilt nõuda, et mi Võromaa tarõ inemiisile tervüsligu olõssi ja mi keskkunda ka passissi, sõs vas’t tulõssi ka sääntsiid meistrit rohkõmb, kiä tahassi ummilõ kundõdõlõ parõmbat pakku, ku kunst’matõrjaalõ seen elämist. Sääntsen majan elät nigu kilekotin.

Parõmb ehitüsmatõrjaal’ ei piäki kõik’aig vahtsõnõ ja perädü kallis olõma. Vahtsõmba matõrjaali õgalõ poolõ ei passiki.

Ku näütüses pal’gõst majalõ kõlladsõ vati ümbre panõt, sõs päse-i niiskus puu seest vällä ja halvõmbal juhul võit uma maja är määdä laskõ.

Vana ehitüsviisi omma mi maal aastasatu jo är proovidu, noidõ tugõva ja nõrga küle häste teedä. Mille olõs sõs vaja noid är põlgõ ja tetä ulle otsussit, miä häötäse väärtüsligu varandusõ, midä tulõvikun tagasi pöördä inämp ei saa?

Luudusõkaidsõ om esihindästmõista asi, tuud pidävä kõik väega tähtsäs.  A vana huunõ omma kah üts’ osa mi maastikust ja niisama suur’ rikkus nigu jõõviirse niidü ja haruldasõ haina.

Riik’ võissi tuuperäst tukõ ka noid, kiä tarri vanno ja luudusthoitvidõ matõrjaalõga vahtsõndasõ. Sõs vas’t naatasi rohkõmb ummi valikidõ tagajärgi pääle märk’mä.

Vanna maia olõ-i vajja pelädä. 100-aastaidsist pal’gõst maja või as’aligu meistrimehe käe all ao joosul mitu kõrda väärtüsligumbas saia ja pall’o muudsamb olla, ku kipsist vai betoonist õkvu sainuga klotsihoonõ.

Sõs tulõ kavvõmbagi kandi rahvas mi mano ja imehtäs, kuis kül siin om joutu alalõ hoita terve ummamuudu kogokund, kiä ei lasõ võõril päähämäärjil hinnäst ullis tetä.

Võromaa rahvas eläs kullahavva veeren. Ku tä õnnõ ummõtõgi üts’kõrd tuust arvo saassi.

 

Kama Kaido: uma keele mõistmisõst nakkas kassu olõma














Kama Kaido ütles, et võro keele paikligus keeles tunnistaminõ om märk’ tuust, et riigi tsihis olõ-i mi keele häötämine.
 

Eesti valitsus märk’ lõunaeesti keele paikligus (regionaalsõs) keeles tunnistamist. Tuust as’ast saa Võromaa inemiisile õnnõ hääd tulla, löüd Võro Instituudi päälik Kama Kaido.

Miä tähendäs õigõhe lõunaeesti kiil’?

Lõunaeesti kiil’ om kunst’sõna, midä pruugitas tuusjaos, et võro, seto, mulgi ja tarto kiilt ütidse nimega nimmada. Kiäki ei ütle, et ma kõnõlõ lõunaeesti kiilt, kõnõldas iks võro, seto ja tõisi kiili.

Mille mi kõnõlõmi võro keelest, mitte murdõst? Keeletiidüse perrä või lukõ eesti, soomõ jne kiili läänemeresoomõ keele murdis. Kunagi ammu loeti eesti kiilt soomõ keele murdõs. A Lõuna-Eesti murdõ – Võro, Seto, Mulgi ja Tarto – erinese väega pall’o Põhja-Eesti ummist ja mõndapiten kõgõst muust läänemeresoomõst.

Tegeligult määnestki täpset piiri olõ-i olõman, kost murrõ lõpõs ja kiil’ pääle nakkas. Keeles vai murdõs olõminõ olõnõs traditsioonist ja poliitikast. Norra ja roodsi kiil’ erinese umavaihõl hulga veidemb ku võro ja tal’na kiil’. Türgin loeti viil ildaaigu kurdi kiil’ türgi keele murdõs, kuiki tuul olõ-i türgi keelega määnestki sugulust olõmangi.

Kuimuudu avitas säädüsega paikligus keeles kuulutaminõ võro kiilt arõnda?

Ütlemi ausalõ vällä, et viimädse 100–150 aasta seen om mi kiilt tsihikimmält kõrvalõ tougat.

Edimädse Eesti ao alostusõn üteldi, et paarikümne aasta peräst kõnõlõsõ kõik’ Eestin ütte kiilt ja määnestki võro-seto värki inämb ei kuulõ. Tuust om nüüd päält 80 aasta müüdä, a kiil’ om iks alalõ. Õnnõ taa keele sais om kehvembäs jäänü külh.

Paikligu (regionaal’)keele saisusõ andminõ om selge märk’ tuust, et inämb olõ-i tsihis mi keele ärhäötämine.

Tuu and kimmüsetundõ, et umma kiilt peedäs väärtüses ja et tuud piät alalõ hoitma. Ku niimuudu om säädüisile kirjä pantu, sis võro keele hoitminõ ei sõltu inämb ütest vai tõsõst valitsusõst.

Parhilla om riik’ andnu võro keele arõndamisõs rahha, a kiil’ esi om vällänpuul säädüst.

Keelesäädüse kur’a paragrahvi nägevä ette, kuis piät karistama kiräkeele normi rikmisõ iist. Õnnõs olõ-i taad asja väega tihkõlt aetu. A noid poodipidäjit, kiä võro kiilt silte pääl ja reklaamin põra nigunii pruuk’va, saanu trahvi külh.

Kas võro keele arõndamisõs või Eesti riigilt ja Euroliidult tukõ luuta?

Euruupan pruugitas paiklikkõ kiili kultuurielon, aokirändüsen, haridusõn, avalikun as’aajamisõn. Viimäne tähendäs ka silte ja käelaudu. Egän säändsen valdkunnan om ka võro keele man midägi är tettü.

Koolin opatas umma kiilt, mängitäs võrokeelitsit näütemängõ, om Uma Leht, võrokeelidse TV- ja raadiosaatõ.

Euroliidun kaidstas väikuisi kiili kultuuri-, haridus- ja regionaal’programmõ kaudu. Mi keele tunnustaminõ olõs iintingimüs, et naidõ programmõ sisse päsedä.

Euruupan om egäsugu väikukiili lõppõmada pall’o ja mi saanu näidega üten Euroliidu programmõn osalõma naada.

Kas uma keele mõistminõ või Võromaal ka tüüd ja leibä anda, et noorõ ei piässi siist pagõma?

Kiil’ ja kultuur’ ei olõ hariligult säändse as’a, midä saat süvvä vai millega saat aho lämmäs küttä.

A midä inämb uman keelen asju aias, toda inämb om vaia nuuri inemiisi, kiä taad kiilt mõistva. Näütüses ots’va põra Eesti Raadio ja ETV nuuri aokiränikkõ takan, kiä võro kiilt mõistnu ja omma löüdmisega peris hädän.

Põra küsüse inemise: miä om tuust kassu, ku ma taad kiilt mõista? A ku riik’ tugõ umakiilse aokirändüse tegemist, sis tuu nõud aokiränikkõ, ku riik’ tugõ võro keele oppamist koolin, sis tuusjaos om vaia oppajit.

Võro keele mõistminõ and joba põra tüüturu pääl eelistüse, õnnõ tuud om viil väega veidü. A ma usu, et taa asi arõnõs edesi.

Keele ja kultuuri pääle rõhu pandminõ avitas muuta küländ levinüt nägemüst Võromaast: «Mi olõmi siin vaesõkõsõ, Tal’nast kavvõl, Vinne piir’ panti kah kinni, Pihkva turu pääl inämb kapstit müvvä ei saa, miä mi, vaesõkõsõ, külh tegemä piät?»

Maailman om küländ säändsit näütit, et uma keele elloherätämine and lõpus ka majandusõlõ tukõ.

Ildaaigu kävevä Setomaal vilmi tegemän iirikiilse Iiri TV noorõ mehe ja kõnõli, et õkva pääle Euroliitu minekit tekkü nuuril jäl huvi uma keele vasta, et tuud pidävä ka tõsõ rahva tähtsäs, tuu pakk huvvi turistõlõ ja avitas majandust takast.

Ku mõistami nuurilõ ja latsilõ selges tetä, et uma kiil’, kultuur’ ja paikkundlinõ elo om umaette väärtüs, sis tuu hoit näid siin kinni, ei lasõ näil siist nii lihtsäle är paeda.

Ku siin omma inemise olõman, sis teküs inemiisi ümbre elo ja ettevõtluskeskkund kah.

Ei saa tetä tühä maa pääle valmis ettevõtluskeskkunda ja sis hõigada: inemise, siin om hää ellä, tulkõ siiä!

Küsse Harju Ülle