PÄÄLEHT
ELO
MÄRGOTUS
INNEMBI
PERÄMÄNE KÜLG
KIRÄ
 


 



Mahhe tuu kassu suurilõ

Harju Ülle
ylle@umaleht.ee 

Väiku mahhetalonigu pahandasõ, et riik’  om nä «rii päält maaha» touganu ja tugõ suur’tuutjit.

Eesti riik’ om väiku mahhetegijä kõrvalõ hiitnü, löüdvä aastit mahepõldõ pidänü Musto Eve ja Räpinä Rahvakooli päälik Kirotari Mati, kinka juhit ühing Kagu-Eesti Bios tegel’ mahhetuutjidõga 2000. aastani. Sis andsõ riik’ sama ülesandõ Taimõtoodangu inspekts’oonilõ.

Kirotari Mati põhjõndas rii päält maahatoukamist tuuga, et riik’ nakas’ lubama veitüst kihvtõ ja väetüisi kasutamist (loodusliku fosfaadi ja mikroelemendi). «Mi põhimõtõ om mitte pruuki rikastõduid keemiliidsi ühendit, kunst’väetüisi,» kõnõlõs tä.

Kirotari meelest om väiku- ja suur’mahhetuutjidõ vaihõl ilmanägemise vastaossus – väiku omma põhimõttõlidsõ keemiä-vastadsõ, suurõ kaesõ õnnõ, kuis inämb kassu saia.

Tä taha-i usku, et õnnõ katõaastadsõ üleminegiaoga saa 100–300-hektärilidsest aastit põldõ pääl kihvtõ kasutanust suur’talost kõrralik mahhetalo. «Olõ nännü, kuis «mahhepõldõ» pääl sõitva mürgüpritsi ja väetüsekülbmismassina,» usu-i Kirotar egä suur’tuutja ausust.

Suurõ tegijä saava väikuist parõmbalõ toimõ tuugagi, et täütä karmimbas lännüid mahhekraami tüütlemise ja hoitmisõ tingimüisi. «Ku tahat tangainit müvvä, piät olõma uma tüütlemistsehh, tavalidsõn veskin tohe-i inämb kävvü!» pahandas Tserna talo peremiis’ Konsapi Vello Räpinä vallast, kiä kasvatas mahhekraami 26,8 hektäri pääl.

«Või külh mahhevillä tavalidsõn veskin jauhva, ku saa kimmäs tetä, et mahevili tavalidsõ viläga kokko ei putu,» rahustas väikutalonikkõ mõnõ kuu iist vasta võet vahtsõ mahhesäädüse üts’ tegijist, Pomerantsi Margot põllumajandusministeeriumi fütosanitaaria büruust. «No näütüses jahvõtas mahhevilja tõsõl pääväl, puhastõdas inne liini är jne.» Pomerantsi Margot ütles, et edespiten tulõva külh eläjäsöödäle eräle tuutmistehässe, a tuus anti üleminegiaigu 2005. aastani.

Väikutalonikkõ hädä - rahapuudus

Väikuidõ mahhetalonikkõ hädä omma sama, miä egäl väikul tegijäl: olõ-i rahha, et osta tehnikat, huunit, sort’mis- ja kuivatamissüsteeme. Tõisiga puntilüümises omma tegijä üts’tõsõst kavvõn ja ku üts’ kasvatas villä ja tõnõ maas’kit, olõ-i kuun suurt tetä.

A ütest hädäst tulõ tõnõ: «Väiku tegijä andva sügüse kogo kauba kipõlt ja odavalt käest, selle et olõ-i kongi hoita,» kõnõlõs Kirotari Mati, kiä pruuvsõ edulda talvõl mahhetuutijidõ tutvustusõs tervüsepäivi kõrralda. «Nigu üteldäs: tsaun’ kinni, hand vallalõ, hand kinni, tsaun’ vallalõ.»



Johansoni Kalju luut mahhepõllundusõ edesiminekin hää kompostimajandusõ pääle.

Parõmbalõ lätt noil, kiä saava mahhe-põllumajandust laiõnda. Näütüses usk edesiminekit Kopli-Tammõ talo peremiis’ Johansoni Kalju (69) Räpinä lähkült, kiä mahhemajandas 24,6 hektäri pääl ja pidä tuu seen 11,6-hektärilist 22 sordiga mahe-uibuaida. Talon kaeman käünü inspektri kitvä timä hääd kompostimajandust ja viläpõldõ om täl kah plaanin mano tetä.

«Olõ-i mõtõt nõudidõ vasta võidõlda,» löüd ka Sulbi talomiis’ Rosenbergi Aivar. Timä poig nakkas juht’ma suur’talo 100-hektärilist mahhepõllundusõ ossa. «Ku saa villä müvvä, tulõ asi läbi tetä.»

Mahheviläl om Taanin kimmäs kokkoostja. «Muido ei olõssigi julgunu taad asja ette võtta. Ku Eesti inemise tahtvagi puhast kraami süvvä, sis olõ-i näil tuu ostmisõs rahha,» selgitäs Rosenberg. «Õnnõs omma meil Võromaal ka tubli inspektori, kiä avitasõ kõkkõ juundõ aia. Võrokõsõ iks avitasõ.»

Mahhetalonikkõ 2003:

Võro maakunnan – 89
Põlva maakunnan – 54

Mahhe-põllumaad 2003:

Võro maakund – 3196,47 ha
Põlva maakund – 1511,92 ha

Läte: raamat «Mahepõllumajanduslik tootmine 2003. aastal»


 

Reklaam’ uman keelen.



Võromaa kaupmehe omma nakanu märk’mä, et umakiilne päähämäär’mine või võrokõisilõ tal’nakiilsest parõmbalõ miilde jäiä.

Ku silt’ iks peris võro keelen teedä and, et kalla saa osta «egä puulpä», sis om kimmäs, et puul’päävä om iks rahvast kala-auto mano uuta.

UL




Vallajuhi omma uma hoitmisõ puult

Valitsuskommisjon’ arotas lõunaeesti keele väärtüse nõstmist ja tuu paikligus keeles tunnistamist. Et as’ast laembat pilti saia, küsüs kultuuriministeerium’ ka kõigilt vana Võromaa valdult, midä saanu riik’ tetä naidõ kodokandi keele hoitmisõs ja arõndamisõs. Uma Leht uurõ, midä minevä nädäli ministeeriumilt kirä saanu vallavanõmba märgotasõ.

«Kuulõn ja latsiaidun võissi kimmäle vabatahtligult umma kiilt edesi opada, nigu meil tetäs,» löüd Antsla vallavanõmb Tõntsu Tiit, kiä lupa küsümüst uma rahvaga arota ja ministeeriumilõ põh’aligu vastussõ saata. «Mul hindäl om võro kiilt rassõ lukõ, a näütüses Kama Kaido reisikirä olli külh hää lugõminõ,» tunnistas Tõnts, kinka meelest võissi ka vallalehte võrokiilsit kirätükke panda.

«Ma arva, et uma keele hääs tulõ kampaaniat tetä, inemiisi takast härgütä,» märk’ Vahtsõliina vallavanõmb Kauri Kadi. «Sis tulõ inemiisi as’alõ mano ja näil om kimmähe häid mõttit. Mullõ miildüs taa asi, miä Obinitsa setodõl joba om: tüütäse  pundi, kedä latsõ tunnustasõ. Õkva sääne asi avitas kiilt hoita ja edesi arõnda.»

Lasva vallavanõmb Nassari Jüri löüd, et riik’ võinu võro keele ja kultuuri tugõmist kaia laembalt. Kultuuri arõndamisõ mano käü timä meelest kimmähe tuu, et paikligu inemise, kiä rahvalaulu ja -tandsu tegevä, saasi kõik’ kõrraligu umakandi rahvarõiva säl’gä. «Sis paistus uma asi ehedämbält vällä,» ütles Nassar.

Laheda vallavanõmb Tobrelutsu Sirje nimmas, et riik’ saanu  võro kiilt inämb tukõ tuuga, et võimaldas kuulõl saia kas peris ilma vai odava raha iist võrokiilsit raamatit, kasette ja plaatõ. «Kuul’ om edimäne kotus, kost lats’ saa teedä, määntsit põnõvit võrokiilsit asjo om tettü,» selgitäs tä.

Harju Ülle

 

Põlva meelüs oppas  umakandi vüükirjä

Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

Paastukuu lõpul Põlva maakunna meenekonkursi võitnu Põlva ütisgümnaasiumi matemaatigaoppaja Kiudorvi Tiiu (68) tege Põlva, Kanepi ja Räpinä vüükiräga jär’ehoitjit sõbrulõ ja tutvilõ.



Vüükirä-mustriga jär’ehoitja omma ilosa kink’mises.

Meelüs (meene) om sääne asi, miä tulõtas miilde tuud kanti, kost asi peri, ja midä võit osta säält kandist. Meelüs om nigu tuu paiga märk’.

«Mullõ lihtsäle tunnus, et sääntse as’a pas’nu mi kanti meelen pidämä,» es lähä Kiudorvi Tiiu konkursilõ õkvalt võitma. Tälle miildüs päält tüüd kodokandi rahvarõivavöie kudamisõga närve rahusta, jär’ehoitjidõ tegemine om toolõ vaihõldusõs.

Tiiu nimmas, et timä meelest omma ilosamba puhta vüükiräga jär’ehoitja. «A nimmi Põlva, Räpinä ja Kanepi jär’ehoitja pääl lätt tuus vaia, et inemise opissi mi kirju tundma,» löüd tä. «Viil om jär’ehoitjast praktilist kassu kah.»

Tiiul olõ-i mõttõn jär’ehoitjidõga rahha tiini. Tä lupa hää meelega kõigil naid perrä tetä.